Sünnitus

Esmalt, ülisuur aitäh kõikidele õnnesoovidele! :)

Alustame algusest ja siinkohal panen detailselt kirja oma sünnitusloo ja sellele järgnenud haiglas olemise aja. Hoiatan ette, et tegemist tuleb detailse kirjeldusega, seega kes julgeb, see loeb.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja kell 8 olime haiglas, et mu sünnitust esile kutsuda. Sain endale jagatavas palatis voodi ja muudkui ootasin. Käisime P'ga vahepeal haigla poeski ajakirju ja näksimist ostmas ning umbes kella 10 ajal tuldi mind ka lõpuks vaatama. Mõõdeti vererõhku (seda tehti kogu haiglas oldud aja jooksul vähemalt 100 korda!), pulssi, temperatuuri ja seejärel lapse südamelööke poole tunni jooksul. Räägiti, et kontrollivad mu üle ja kas pannakse prostaglandiin, mis võib võtta päevi, enne kui töötab, või on mul võimalik kohe veed avada. Õnneks esmaspäeval oli mu emakakael juba 3cm avanenud ämmaemandaga kohtudes, seega keskpäeva paiku teatatigi, et ma saan sünnieelsest osakonnast kohe sünnitustuppa.

Sünnitustoas mõõdeti veel lapse südamelööke, kontrolliti mind ning olin vaid natukene rohkem kui 3cm avanenud, kuid vähem kui 4cm. Siiski oli võimalik mu loote veepõie avamine, mis tehti kell 13:10. Öeldi, et kell 15 tullakse vaatama, kuidas mul läheb.

Sünnituba ühelt poolt...

Kui ma taaskord arvasin, et nüüd läheb pikalt ootamiseks, siis seekord pettusin ja tuhud algasid mul ülimalt kiirelt. Hüpitasin end natukene pallil ja võtsin telefoni peal tuhude aegu. Esimesest tuhust saadik olid nad kõik umbes minutipikkused ja tulid iga 3-4 minuti tagant.

Palli peal end hüpitamas ja tuhude aega võtmas.

Üsna pea aga oli valu pidev ja ma ausalt ei saanud arugi, kuna üks lõpes ja teine algas. Palusin P'l ämmaemand kutsuda, et ma valuvaigisteid nuruda saaks ja andsin neile teada, et ma olen väga epiduraalist huvitatud. Ämmakas soovitas esmalt vanni minna, mida ma ka tegin, aga see ei aidanud mu hiidvalusid eriti ja vannis oli üsna ebamugav.

Ronisin vannist välja ja paljalt voodile, sest selleks ajaks oli mul kohutavalt palav olla ja riided oleks ahistavad tundunud. Hoidsin rätikut ja lina enamusel kehal peal, kuid sedasi sobis mulle kõige paremini. Ämmaemand tuli jälle vaatama ning soovitas  naerugaasi ja ütles, et kui väga hull on, siis saab ta süsti ka teha, mis mind aga väga uniseks teeks. Ma olin kõigega nõus, sest nii valus oli. Gaasi imemine oli küll mul tuhude ajal raske, seetõttu ma ilmselt tervet mõju sellest ei saanudki.

Siis tundsin aga tunnet, et hirmsasti tahaks pressida. Ämmaemand kontrollis mind üle ja mu emakakael oli 10cm avanenud kell 14:45 ehk mu emakakael avanes 3 sentimeetrist 10ni 1 tunni ja 35 minutiga, kui tavaliselt on sünnituse esimene staadium umbes 10 tundi (10 peaks olema 10cm puhul, mul oli vaid 7cm veel vaja, seega oleks umbes 7 tundi pidanud minema). Kuna mu emakakael nii ruttu avanes, siis epiduraal enam võimalik ei olnud.

Valutan ja keskendun.

Sünnituse teine staadium ehk väljutusperiood oli veel raskem. Ei tulnud kasuks see, et esimene ämmaemand laskis mul natukene liiga vara pressima hakata. Suutsin end liialt ära väsitada ja see süst, mille sain, tegi mind ülimalt uniseks ja väsinuks. Mingi aeg ma lihtsalt ei suutnud enam pressida. Selleks ajaks oli uus ämmaemand mind aitamas koos õpilasega, kes oli väga tore. Siiski arvan, et too ämmaemand oleks võinud ming aeg-ajalt rohkem suunata.

Kui ma enam pressida ei suutnud, siis pandi mind tilguti otsa ja öeldi, et ma puhkaks. Elasin oma surmavad tuhud kuidagi üle, kuni ei suutnud enam pressimisvajadust tagasi hoida ja hakkasin jälle punnitama. See lapse välja pressimise valu on ikka midagi hullu... Vähemalt minul oli. Kuigi ma olin väsinud ja oli jube valus, siis oli samal ajal ka üsna imeline hakata ta välja tulemis tundma, eriti, kui ämmaemand kilkas, et nad juba näevad ta peaotsa, otsaesist jne. Siis võtsin küll oma viimased jõuvarud kokku ja saingi hakkama - poeg sündis kell 17:58.

Väsinud, kuid ülimalt õnnelik!

Terve väljutusperiood kestis mul 3 tundi ja 13 minutit, kui see tavaliselt peaks 1-2 tundi võtma. Kui P oli valmis selleks, et ma teda terve aja sõiman, siis suutsin teda üllatada sellega, et ma olin pea kogu aja lihtsalt vait. Pressimise vahepeal ma küll natukene ägisesin, kui hinge tõmmata üritasin, aga ei midagi sellist nagu me enne mu sünnitegevuse algust kuulsime (osakonnas kõvasti karjujaid oli rohkem kui üks, paar ikka täiega). Kogu valude aja olin ma pigem omas mullis ja keskendusin käesolevale ülesandele, liigset energiat karjumisele ma küll kulutada ei tahtnud, pigem üritasin valu maha suruda, kui sellel lasta mul võimust võtta. 

HOIATUS: kõige õõvastavad koht, võid vabalt kaks paragrahvi vahele jätta! 

Sünnituse kolmas staadium ehk platsentaarneperiood oleks pidanud olema kõige kergem, aga kahjuks osutus kõige problemaatilisemaks. Nimelt ei tahtnud mu platsenta ise välja tulla. Tehti mõningaid süste, mis midagi ei teinud. Sain ka zombie-kõndi teha, et ehk gravitatsioon aitab platsenta välja, mis nägigi endast seda, et ma pidin end veel platsenta sees püsti ajama ja natukene ringi kõndima, samal ajal kui must verd välja lahmas. P hoidis pojat süles ja mul oli nii kahju, et ta seda pealt nägema pidi, kuid ta ise hiljem ütles, et ei olnud sugugi hull tol hetkel, järelikult verd ta ei karda.

Kuna platsentat ikka veel ei tulnud, pidid nad mind selle eemaldamiseks opisaali saatma, eesti keeles kutsutakse seda protseduuri vist emakapuhastuseks. Ma sain lõpuks epiduraali ka tunda, vot kui tore (sarkasm!). Emakapuhastus põhimõtteliselt nägi endas ette seda, et kirurg pani oma käe mu emakasse ja lihtsalt tõmbas platsenta välja. Jumal tänatud epiduraalile sel hetkel! Teise astme rebendi olin ka pressides saanud, mis kinni õmmeldi ning 3 tundi ja 41 minutit pärast poja sündi oli ka platsenta mu kehast väljas ning mind viidi sünnijärgsesse osakonda taastuma.

Epiduraal võttis oma 3 tundi, et ära minna ja tundus ülimalt ebamugav. Lisaks ei julenud ma end põide pantud koti tõttu üldse liigutada ning esimene öö emana möödus istudes ja vaid natukene tukkudes. Lisaks ei suutnud ma silmi võtta sellelt väikeselt armsalt poisilt minu kõrval. 

Palatisse sain pärast südaööd ja P tuli meid jälle vaatama ilusti kell 9:30, kui laste isade külastus algas (9:30st hommikul 21:30ni õhtul). Tõi õhupalli ja kaisukaru ning Red Bulli, mida ma terve raseduse lõpu taga igatsesin ja iga kord poes mööda minnes mainisin, ning šokolaadi. 

Issi imetles pojat, kui emme ja poja magasid.

Päeva jooksul nägi mind oma 10 erinevat ämmaemandat ja üleüldse ma väga rahul nende pideva vahetusega ei ole. Esimene kord püsti seista oli ikka päris karm, aga ma sundisin end ikka jalutama, et kiiremini taastuksin. Kartsin ka õmbluste kipitamist pissil käies, aga õnneks siiamaani seda ma tunda saanud ei ole. Loodetavasti ei saa ka. Mul pole küll aimugi, kuidas ma kunangi seda teist häda teha julgen (õnneks siiamaani pole seda vajadust tulnud), sest eile nina nuusateski oli tunne, et õmblused lähevad katki.

Poja kontrolliti ka üle päeva jooksul ning üks arstides kahtlustas, et tal on ehk kerge südame kahin, samas olevat see vastsündinute puhul tavaline ning pidi päeva või paariga ära kaduma. Vasak jalalaba oli tal ka sündides natukene liialt külje peale pressitud, kuid liikus ilusti ning arst arvas, et ilmselt ise läheb sirgeks ära. Igaks juhuks näitame seda koju tulevale ämmaemandale ka, juhuks, kui on vaja lihtsalt mingeid harjutusi lapsele teha. Öeldi, et südamekahinat kontrollitakse kas sama päeva õhtul uuesti või järgmisel päeval (veel üks öö haiglas?).

Cooper ja karu, mille kõrval me plaanime tast iga kuu pilti teha. Ehk sündides polnud karu temast väga palju väiksem.

Õnneks tuldi kahinat kontrollima kella 21 paiku ja arst kinnitas, et kõik on korras ja nad saavad meid nüüd koju lasta. Oh seda rõõmu, sest veel üht päeva ei oleks ma küll haiglas tahtnud olla, tahtsin juba oma koju. Nüüd oli vaja veel mind üle kontrollida, mida õnneks ka üsna kiirelt tehti. Emakas oli ilusti kõhus kokku tõmmanud, õmblused paistsid terved, vererõhk, temperatuur jms olid korras ning tundsin end hästi, seega kella 22 ajal jalutasimegi koos lapsega haiglast välja, olles haiglas veetnud viimased 38 tundi, mis ei olegi nii pikk aeg, arvestades, mis kõik juhtus.

Minu enda jaoks oli kogu sünnitus üsna hirmus kogemus ja esialgu ma küll ütlesin, et ma kohe kindlasti rohkem lapsi ei saa. Samas mõtlen, et oleks paremad ämmaemandad mu kõrval olnud, kes oleks paremini suunanud, oleks paremini läinud, või kui ma oleks epiduraali enne pressimist saanud poleks ka kogu kogemus nii dramaatiline olnud. Olgem ausad, ema olla on ikka ülimalt imeline tunne ja see kõik oli seda täiega väärt.

Siinkohal ma toitumist väga ei mainiks, sest kahjuks on poja punn ja ei taha rinda imeda. Haiglas pidimegi talle lõpuks RPAd andma, sest ta lihtsalt ei hakanud imema ja esimese toidu sai ta niigi umbes 3 tundi pärast sündimist, mis oli väga pikk aeg. Tundsin end küll selle pärast üsna halvasti, aga samas last nälga jätta ma ka ei kavatsenud. Paar toidukorda on ta rinnast ise ilusti välja saanud või oleme RPAd andnud. Täna tuli mul piim ka rindadesse (valus!), seega vähemalt, kui ma ei saagi teda rinna otsa, siis saan ma välja pumbata ja pudelist oma piima anda. Täna külastas mind ka rinnaga toitmise spetsialist, andis juhtnööre ning soovitas rinnakaitsmed osta (P hea mehena käis mul poes neid ostmas), mida ma ka järgmise söötmise ajal kasutada kavatsen ning loodetavasti saame ikka lõpuks selle rinnaga toitmise ka selgeks. Sellest aga kirjutaks teine kord, kui me rohkem proovinud oleme ja edusamme teinud oleme.

Aplaus sulle, kui sa lõpuni lugesid :D