Eile väsitasin end vist ära, kuna tänane öö oli imeline, ärkasin vaid kaks korda. Eile sai vaatamata eelneval ööl piinanud seljavalule terve elamine ära koristatud. Koristamise ajal hakkas muidugi tuikama ja pärast sain napilt kõndida, aga vähemalt on meil puhas elamine nüüd. Mitte, et ma seda siin üksinda kodus olles väga sassi ajan.
Lisaks üritasin teha ühe pisikese kringli ja õunastruudlit. Meie ahjus on hetkel superlahe küpsetada, sest see on ju poolenisti katki ja ainult grillimise funktsioon töötab. Pärmitaignast küpsetisi teen siis sedasi, et alguses küpsetan õigetpidi. Siis, enne kui pealmine pool ära kõrbeb, keeran küpsetise ringi, et alumine pool ka ära küpseks. Siis keeran saia õigetpidi ja katan fooliumiga, et keskelt ka ära küpseks. See võtab aga aega, kringel oli pisikene ja õhukene ja võttis umbes tund aega, struudel võttis poolteist tundi ning ausalt öeldes oleks nad ilmselt natukene veel tahtnud küpseda, aga ma ei jõudnud enam oodata. Kirusin ahju ja nosisin rõõmsalt saia. Tehtud sai vähemalt.
Täna hommikul ärkasin taaskord selle imelise mõttega, et ma olen ikka veel rase. Great! Kõht hakkab juba veelgi ulmelisemaid mõõtmeid võtma:
Eile õhtul avastas P, et mul on ka esimesed venitusarmid tekkinud. Ega ma väga üllatunud ei olnud, olin üsna valmis selleks, et nad varem või hiljem tulevad, aga rõõmust päris hundirattaid ma ka ei visanud. Vähemalt ei midagi nii hullu nagu on näha Google'i piltidel, kui otsingusse "pregnancy stretch marks" sisse panna.
.jpg)
Õnneks polnud mul väga plaanis sel suvel nabapluuse kanda, seega elan oma (praegu veel) pisikesed tiigritriibud ka üle.
Praeguseks olen end väga meelestanud sellele, et laps loomulikult välja ei tulegi. Tore, kui tuleb, aga ma ei hakka end põhjuseta iga väikese valukese pärast elevile ajama. Esmaspäeval saan teise sweep-protseduuri, millest ma ei looda, et see töötaks, ja loodetavasti enne järgmise nädala lõppu lähen haiglasse sünnitust esile kutsuma. Ootamisest on kopp ees küll.
No selle pildi pealt küll neid arme ei näe, isegi kui suuremalt lahti teha. Mingi imepisike värk on, aga see ei paista ju väljagi :D
ReplyDeleteOle ikka meelestatud just loomulikule sünnitusele, see oleks ju ikka parim. Pea kõhuelanikuga vestlusi ja räägi talle, et tal endal oleks mõnusam "omadel tingimustel" välja tulla, kui et keegi lõpuks sunnib... Kui ei tule, siis ei tule, aga sa vähemalt veena teda :D
Enne ei olnud neid imepisikesigi ju :D
DeleteMa ikka tahaks loomulikult ta välja saada, raseduse esilekutsumine tundub nõme, sest ma peaks kogu sünnitegevuse aja haiglas olema ning loetu põhjal on see tihti valusam. Kuid üritan end lihtsalt positiivselt meelestada, olles valmis hullemaks, lootes ikka parimat, muidu lähen ma siin oodates täitsa lolliks ära :P
Me ikka vestleme temaga ka. Räägime, et kõhust väljas on tal rohkem ruumi ja õues on ilus ilm, et jalutama minna ja et me nii ootame teda juba. Kahjuks on ta ikka nagu punn oma mugavas pesas. P vahepeal üritab kurjaga ka teda välja ajada ja torgib teda, unustades, et mu kõht on vahel, aga laps vaid puksib vastu nagu oleks see üks tore mäng issiga :P
Just mõtlesin, et huvitav kas nüüd lõpuks tuleb beebi uudist... :D aga no sa jätkuvalt rase. Mina juba olen nii elevil, et millal teie põnn sünnib, ei kujuta ette mida teie tunnete :)
ReplyDeleteAga mul on terve kõht venitusarme täis :( nüüd on need ikka kõvasti heledamaks läinud ja ei paista nii väga silma aga alguses oli ikka kohutav. Mul on sama moodi puusakontidel ka armid aga need olid mul jõhkralt valusad. Pükste ja seelikute värvlid tegid ka koguaeg täiega haiget. Mul on veel muidugi kanni peal ja kintsudel ka armid :D aga need on väikesed ja neid põhimõtteliselt polegi näha. Armid tulid raseduse viimasel kuul. Mul muidu ei olnud väga suur kõht aga viimase kuuga viskas hullu kõhu ette ja nii need armid tulidki
Ma ise juba mõtlen, et järsku mu kehale meeldib rase olla. Proovimise algusest läks väga vähe aega rasestumiseni, kõik 9. kuud on väga valutult möödunud, kõik proovid on alati korras, kõik on nagu väga ludinal läinud. Välja arvatud see lapse õigeaegne välja saamine...
DeleteMinu kehale küll ei meeldinud rase olla :D no rasedusega mingit probleemi ei olnud, väike raua puudus oli ainult (aga no see minu puhul tavaline :D ) aga rasestumiseni läks aega natuke üle 2 aasta...
ReplyDeleteSee oleks ka hull ja stressikas minu meelest :/ Tean mitmeid inimesi, kellel on rasestumisega probleeme olnud või kes ei saagi lapsi, seega olen enda pauna üle ülimalt õnnelik ja tänulik olnud.
DeleteKas põnni pea on juba vaagnasse ära vajunud? Pärast seda ei peaks küll enam kaua minema. Aga räägi jah temaga, ütle, et väga juba ootate teda, ehk siis võtab oma teekonna siia ilma kiiremini ette:))
ReplyDeleteMari
Minu meelest on, sest ämmaemand esmaspäeval ütles, et ta pea on väga madalal ja läbivaatlusel patsutas kutile pähe. Esmaspäeval minek jälle, aga teine ämmaemand, seega ehk ütleb ta, et midagi on ikka muutunud.
DeleteMInul tulid esimesed armid teise raseduse viimasel nädalal :) Ma juba mõtlesin,et pääsen jälle ilma venitusarmideta. Ja praegu, aasta hiljem, no nad on kohutavad. Ostsin endale esimese trikoo ja nägemist bikiinidele.
ReplyDeleteKui aus olla, siis bikiine kandsin ma viimati kolm aastat tagasi ja UKs elades pole siin kordagi rannas käinud. Eks lapsega tahaks ikka rohkem minna, aga õnneks tehakse tänapäeval ka väga ilusaid trikoosid :)
DeleteKuule meil on ka juba selles Cooperi ootamisest kopp ees hihihi!
ReplyDeleteJuba ootame beebiuudiseid :)
Meil ka, aga ootame ikka veel natukene :)
Delete