Esimesed päevad emana

Cooper on tänaseks juba 5 päeva vana ja aeg on natukene (see on vale, postitus on tegelikult üsna pikk) kirjutada, kuidas meil läheb. Lühidalt ette kokku võttes on ta praeguseks küll väga rahulik laps olnud ning nii mina kui ka P naudime emme ja issi olemist väga väga. Ma olen väga üllatunud, kuivõrd kiiresti me Cooperiga harjusime ja kuivõrd loomulik meile kõik nüüdseks on. On küll vahepeal hetki, kui poja natukene jonnine on ja siis ma tunnen end natukene kasutult, et ma ei oska ta silmist lugeda, mis viga, kuid õnneks on selliseid hetki vaid paar olnud.

Rutiin 

Kellaajalist rutiini meil muidugi veel ei ole, aga enamasti näeb see välja selline, et Cooper sööb, kontrollime ja vajaduse korral vahetame ta mähet, siis ta natukene vahib ringi ja siis magab 2-3 tundi. Ta magaks küll hea meelega rohkem, aga me ikka üritame teda iga 2-3 tunni tagant söömiseks üles äratada, et tal vedelikupuudust ei tekiks. Öösiti on ta ka natukene pikemalt maganud, isegi 5 tundi. Ta päris esimesel ööl haiglas lasti tal lausa 6 tundi magada, ämmaemand tuli teda mingi aeg üles ajama, muidu oleks ta vist pikemalt põõnanud, olles sünnitusest väsinud.

Üleüldiselt meile kõigile selline kellaajatu rutiin hetkel meeldib. Minul ja P'l on piisavalt aega, et ka omi asju teha, kuni ta magab. Arvutiski oleme sedasi, et üks on lapse juures, kui see magab, ning teine siis on arvutis, kui soovib. Tihti muidugi me lihtsalt istume ja vahime, kuidas Cooper magab, sest ta on nii armas :)

Söömisest ja piimast

Nagu sai sünnituse postituses mainitud, siis on meil raskusi rinnast söömisega. Juba haiglas proovisid oma 5 erinevat ämmaemandat teda kuidagi imema suunata, aga edutult. Teisipäeval käis mul külas rinnaga toitmise spetsialist, mis oli väga kasulik. Ta seletas täpselt, mis kõik olema peaks ja millele tähelepanu pöörata. Andis mulle hunniku erinevaid artikleid ja telefoninumbreid, kuhu ma soovi korral helistada saan ükskõik missuguse rinnaga toitumisega seonduva küsimusega. Tema soovituse järgi ostsin endale nibukaitsmed, mis üllataval kombel ka töötavad meie puhul kohe esimest korrast, kuigi Cooper on siiski tihti rahutu ja rabelev rinna otsas.

Teisipäeval tuli mul ka piim rindadesse ja oi kui valus see oli. Naeran nüüd enda vähese piima hirmu üle, mis mul varem oli, sest nüüd on rohkem kui küll. Tissid igatahes paisusid õhupallideks ja olid ülimalt valusad, õhtuks lausa tuikasid, aga külmad kapsalehed olid neile päris head. P'l sai küll natukene hea meel, et mul hiidrinnad nüüd on, aga isegi kallistada ta mind ei saanud, sest mu ülihellad rinnad jäid ette, heh. Kui enne rasedust olin 75B korviga, siis nüüd on 80D imetamisrinnahoidja paras. Kui rinnad piima täis lähevad, siis võiks isegi number suurem rinnahoidja olla.

Piim olemas, nüüd on süda rahul. Ilusat rinnaotsas olemise tava meil küll tekkinud ei ole ning hetkel eelistan oma piima välja pumbata ja Cooperit pudelist toita. Just seetõttu, et ta pidevalt nihverdab ning poole ajast ta lihtsalt halab tissi otsas, isegi nibukaitsmega. Samas, kui ta pudelist piima saab, siis istub ja sööb rahulikult. Ka mulle endale ei ole ta tissi otsas olemine ülimalt mingi suur asi, pigem pean seda natukene tüütuks, just seetõttu, et talle seal ei tundu meeldivat. Ma olen täiesti teadlik sellest, et on parem, kui ta mu rinnast otse sööks, aga mina olen teistmoodi otsustanud, mis sobib nii mulle kui ka lapsele paremini. Lõppude lõpuks saab ta pudelist ka rinnapiima ja seega kõik vajalikud toitained kätte, samas kui nii mina kui tema oleme rahulikud, mitte rinna otsas olemise pärast närvis.

Lutt

Me ei olnud kunangi luti vastased ning otsustasime, et kui vaja, siis vaja. Tuli välja, et vaja oli teda rutem, kui me ise arvasime. Juba haiglas oli selge, et Cooperile meeldib pidevalt midagi lutsutada. Küll olid selleks ta oma käed (kõige parem variant) või teiste inimeste sõrmed või tekiots. Seda tegi ta ka kohe pärast söömist, seega oli selge, et ta ongi laps, kellele meeldib kõike imeda. Juba teda kontrolliv arst küsis, kas meil talle lutti on, sest kui ta kontrolli ajal jonnis, siis arsti sõrm ta suus tegi ta ülimalt rahulikuks ja ta imeb ikka ülikõvasti. Lutti meil kaasas ei olnud, aga kodus sai see üsna pea välja otsitud. Lutti me enne söömist ei kasuta ning teeme kindlaks, et ta saab selle vaid siis, kui kõht täis ja kui ta lihtsalt viril on, et midagi imeda ei saa. Oleme P'ga mõlemad küll kindlad, et me tal liiga pikalt lutti ei luba ja viieaastasena ta lutiga ringi ei käi.

Jonnimisest

Õnneks jonnib ta meil vähe ja lohutamatult pikalt ta väga ei nuta. Riiete ära võtmine ja selga panemine talle ei meeldi, samuti mähkmevahetus. Kui ta esimest korda vanni sai, siis ka röökis nagu ratta peal. Muidu halab natukene, kui kõht tühi ja teeb vaid äh-äh. Haiglas tegi ta nii armast lamba häält ka, ma P'le naersin, et ta pool-uusmeremaallasus tuleb välja :P Üldiselt on väga chill kutt.

Magamisest

Öösiti magab ta ilusti oma kärus, mis on täpselt meie voodi kõrvale sätitud. Vaid ühel ööl võtsime ta oma juurde voodisse, kui ta natukene viril oli. Siis oli küll suur hirm, sättisime ta oma patjade vahele ja terve öö olin poolenisti üleval, kontrollides, et meie tekk teda ei lämmataks, kuigi see vaevu ta varbaid kattis. Armas oli küll, et ta seal nohises, aga harjumust me esmalt küll sellest ei tee. Vahepeal küll võtame ta oma kaissu, kuni ta sügavalt magama jääb, ja siis transpordime ta oma voodisse.

Päeval magab ta ilusti lamamistoolil. Esimesel päeval oli kärus, mille me elutuppa tõstsime, aga nüüd meeldib talle lamamistoolil ka väga. Vahepeal poole unest teeb ta minu või P süles ka, kui meil endal ta nunnutamise isu peale tuleb (tegelikult on see pidevalt, aga me üritame end ikka tagasi hoida ja mitte liialt halbu harjumusi sisse harjutada). P on paar korda temaga diivanil ka maganud päevasel ajal, kuid seda pigem P enda kaisutamise soovil :D

Kuidas mina end tunnen?

Üleüldiselt on enesetunne väga hea ja peaaegu, et normaalne. Õmblused ei valuta ning vetsus käimist ei sega. Suudan juba eilsest normaalselt kõndida ning saan kõigega hakkama.

Väsimust mul ka veel väga peal ei ole, sest öösiti magab Cooper hästi. Päeval tukastada on kahju, sest tahaks nii pojaga olla või lihtsalt natukene asjalik olla, aga eks ma ikka jätan ta P'ga vahepeal ja puhkan, kuni mul on veel keegi kodus päeval abis (P on isaduspuhkusel kaks nädalat). Täna näiteks ärkasin kell 5, olles magama läinud südaöö paiku, sest Cooper ärkas, söötsin teda elutoas, vahetasin mähet ning siis me mõlemad põõnasime rahus veel 2 tundi, tema lamamistoolis, mina diivanil. P'l vedas ja lasksin tal ilusti voodis pikemalt magada.

P'ga on meil õnneks väga hea töödejaotus, et teeme kõike korda mööda. Üks vaatab lapse järgi, kuni teine läheb tukastab jne. Kui P oli alguses mähete vahetamise vastu, siis just tema vahetas esimest korda Cooperi kakast mähet ning kodus olemegi ilusti korda-mööda rutiini endale saanud üsna loomulikult. Temast aga pean ka eraldi postituse tegema, sest ta on lihtsalt ülimalt hea ja asjalik isa.

Figuur hakkab ka vaikselt taanduma, aga üllataval kombel see mind ei häirigi. Kaalusin end 2 päeva pärast sünnitust ning kaal näitas 79kg, mis on vaid 5 kilo vähem sünnitama minnes, seega hooga mul palju ei kadunudki. Tänaseks on kaal 77kg, kuigi endale nii palju küll ei tundu silmaga vaadates. Juba tissid tunduvad oma viiekilosed olevat hetkel :P Söömiseks ma miskipärast aega väga ei leia ja isugi ei ole suuremat, mistõttu ma nüüd kodus olles olengi vist vaid kaks korda päevas söönud. Üritan ikka piisavalt energiat saada. Mingit dieeti ma veel ei pea otseselt, aga isutab küll pigem tervislikumate toitude järgi, mitte Nutella-saia. Eks tunnetan oma keha, kuna ma vaikselt saaks kükke ja kõhulihaseid tegema hakata ning tuleb mingi jalutamise marsruut välja vaadata, sest kahjuks mingeid parke siin väga ligidal ei ole. Ega ma liialt kaotada ka ei taha ja päris raseduseelset kaalu taga ei aja, võtan vabalt :)

Vaimselt on ka olemine hea ning ma naudin emaks olemist väga. Haiglas juba hoiatati ette, et tavaliselt kolmandal päeval on väike baby blues, mille jooksul paljud naised end väga nutuselt ja nukralt tunnevad. Elasin terve kolmanda päeva rõõmsalt üle, kuni me õhtul Cooperit vannitasime. Lasksin P'l seda teha, sest ta on varem beebit vannitanud (oma väikest venda), ning poja nuttis nii lahastamatul. Ma tundsin end ülimalt kasutult ja siis pillisin küll natukene. P kaisutas ja tegi tuju heaks jälle, seega läks kergelt.