Friday 28 March 2014

Esimesed päevad emana

Cooper on tänaseks juba 5 päeva vana ja aeg on natukene (see on vale, postitus on tegelikult üsna pikk) kirjutada, kuidas meil läheb. Lühidalt ette kokku võttes on ta praeguseks küll väga rahulik laps olnud ning nii mina kui ka P naudime emme ja issi olemist väga väga. Ma olen väga üllatunud, kuivõrd kiiresti me Cooperiga harjusime ja kuivõrd loomulik meile kõik nüüdseks on. On küll vahepeal hetki, kui poja natukene jonnine on ja siis ma tunnen end natukene kasutult, et ma ei oska ta silmist lugeda, mis viga, kuid õnneks on selliseid hetki vaid paar olnud.


Rutiin 

Kellaajalist rutiini meil muidugi veel ei ole, aga enamasti näeb see välja selline, et Cooper sööb, kontrollime ja vajaduse korral vahetame ta mähet, siis ta natukene vahib ringi ja siis magab 2-3 tundi. Ta magaks küll hea meelega rohkem, aga me ikka üritame teda iga 2-3 tunni tagant söömiseks üles äratada, et tal vedelikupuudust ei tekiks. Öösiti on ta ka natukene pikemalt maganud, isegi 5 tundi. Ta päris esimesel ööl haiglas lasti tal lausa 6 tundi magada, ämmaemand tuli teda mingi aeg üles ajama, muidu oleks ta vist pikemalt põõnanud, olles sünnitusest väsinud.

Üleüldiselt meile kõigile selline kellaajatu rutiin hetkel meeldib. Minul ja P'l on piisavalt aega, et ka omi asju teha, kuni ta magab. Arvutiski oleme sedasi, et üks on lapse juures, kui see magab, ning teine siis on arvutis, kui soovib. Tihti muidugi me lihtsalt istume ja vahime, kuidas Cooper magab, sest ta on nii armas :)


Söömisest ja piimast

Nagu sai sünnituse postituses mainitud, siis on meil raskusi rinnast söömisega. Juba haiglas proovisid oma 5 erinevat ämmaemandat teda kuidagi imema suunata, aga edutult. Teisipäeval käis mul külas rinnaga toitmise spetsialist, mis oli väga kasulik. Ta seletas täpselt, mis kõik olema peaks ja millele tähelepanu pöörata. Andis mulle hunniku erinevaid artikleid ja telefoninumbreid, kuhu ma soovi korral helistada saan ükskõik missuguse rinnaga toitumisega seonduva küsimusega. Tema soovituse järgi ostsin endale nibukaitsmed, mis üllataval kombel ka töötavad meie puhul kohe esimest korrast, kuigi Cooper on siiski tihti rahutu ja rabelev rinna otsas.

Teisipäeval tuli mul ka piim rindadesse ja oi kui valus see oli. Naeran nüüd enda vähese piima hirmu üle, mis mul varem oli, sest nüüd on rohkem kui küll. Tissid igatahes paisusid õhupallideks ja olid ülimalt valusad, õhtuks lausa tuikasid, aga külmad kapsalehed olid neile päris head. P'l sai küll natukene hea meel, et mul hiidrinnad nüüd on, aga isegi kallistada ta mind ei saanud, sest mu ülihellad rinnad jäid ette, heh. Kui enne rasedust olin 75B korviga, siis nüüd on 80D imetamisrinnahoidja paras. Kui rinnad piima täis lähevad, siis võiks isegi number suurem rinnahoidja olla.

Piim olemas, nüüd on süda rahul. Ilusat rinnaotsas olemise tava meil küll tekkinud ei ole ning hetkel eelistan oma piima välja pumbata ja Cooperit pudelist toita. Just seetõttu, et ta pidevalt nihverdab ning poole ajast ta lihtsalt halab tissi otsas, isegi nibukaitsmega. Samas, kui ta pudelist piima saab, siis istub ja sööb rahulikult. Ka mulle endale ei ole ta tissi otsas olemine ülimalt mingi suur asi, pigem pean seda natukene tüütuks, just seetõttu, et talle seal ei tundu meeldivat. Ma olen täiesti teadlik sellest, et on parem, kui ta mu rinnast otse sööks, aga mina olen teistmoodi otsustanud, mis sobib nii mulle kui ka lapsele paremini. Lõppude lõpuks saab ta pudelist ka rinnapiima ja seega kõik vajalikud toitained kätte, samas kui nii mina kui tema oleme rahulikud, mitte rinna otsas olemise pärast närvis.


Lutt

Me ei olnud kunangi luti vastased ning otsustasime, et kui vaja, siis vaja. Tuli välja, et vaja oli teda rutem, kui me ise arvasime. Juba haiglas oli selge, et Cooperile meeldib pidevalt midagi lutsutada. Küll olid selleks ta oma käed (kõige parem variant) või teiste inimeste sõrmed või tekiots. Seda tegi ta ka kohe pärast söömist, seega oli selge, et ta ongi laps, kellele meeldib kõike imeda. Juba teda kontrolliv arst küsis, kas meil talle lutti on, sest kui ta kontrolli ajal jonnis, siis arsti sõrm ta suus tegi ta ülimalt rahulikuks ja ta imeb ikka ülikõvasti. Lutti meil kaasas ei olnud, aga kodus sai see üsna pea välja otsitud. Lutti me enne söömist ei kasuta ning teeme kindlaks, et ta saab selle vaid siis, kui kõht täis ja kui ta lihtsalt viril on, et midagi imeda ei saa. Oleme P'ga mõlemad küll kindlad, et me tal liiga pikalt lutti ei luba ja viieaastasena ta lutiga ringi ei käi.


Jonnimisest

Õnneks jonnib ta meil vähe ja lohutamatult pikalt ta väga ei nuta. Riiete ära võtmine ja selga panemine talle ei meeldi, samuti mähkmevahetus. Kui ta esimest korda vanni sai, siis ka röökis nagu ratta peal. Muidu halab natukene, kui kõht tühi ja teeb vaid äh-äh. Haiglas tegi ta nii armast lamba häält ka, ma P'le naersin, et ta pool-uusmeremaallasus tuleb välja :P Üldiselt on väga chill kutt.


Magamisest

Öösiti magab ta ilusti oma kärus, mis on täpselt meie voodi kõrvale sätitud. Vaid ühel ööl võtsime ta oma juurde voodisse, kui ta natukene viril oli. Siis oli küll suur hirm, sättisime ta oma patjade vahele ja terve öö olin poolenisti üleval, kontrollides, et meie tekk teda ei lämmataks, kuigi see vaevu ta varbaid kattis. Armas oli küll, et ta seal nohises, aga harjumust me esmalt küll sellest ei tee. Vahepeal küll võtame ta oma kaissu, kuni ta sügavalt magama jääb, ja siis transpordime ta oma voodisse.

Päeval magab ta ilusti lamamistoolil. Esimesel päeval oli kärus, mille me elutuppa tõstsime, aga nüüd meeldib talle lamamistoolil ka väga. Vahepeal poole unest teeb ta minu või P süles ka, kui meil endal ta nunnutamise isu peale tuleb (tegelikult on see pidevalt, aga me üritame end ikka tagasi hoida ja mitte liialt halbu harjumusi sisse harjutada). P on paar korda temaga diivanil ka maganud päevasel ajal, kuid seda pigem P enda kaisutamise soovil :D


Kuidas mina end tunnen?

Üleüldiselt on enesetunne väga hea ja peaaegu, et normaalne. Õmblused ei valuta ning vetsus käimist ei sega. Suudan juba eilsest normaalselt kõndida ning saan kõigega hakkama.

Väsimust mul ka veel väga peal ei ole, sest öösiti magab Cooper hästi. Päeval tukastada on kahju, sest tahaks nii pojaga olla või lihtsalt natukene asjalik olla, aga eks ma ikka jätan ta P'ga vahepeal ja puhkan, kuni mul on veel keegi kodus päeval abis (P on isaduspuhkusel kaks nädalat). Täna näiteks ärkasin kell 5, olles magama läinud südaöö paiku, sest Cooper ärkas, söötsin teda elutoas, vahetasin mähet ning siis me mõlemad põõnasime rahus veel 2 tundi, tema lamamistoolis, mina diivanil. P'l vedas ja lasksin tal ilusti voodis pikemalt magada.

P'ga on meil õnneks väga hea töödejaotus, et teeme kõike korda mööda. Üks vaatab lapse järgi, kuni teine läheb tukastab jne. Kui P oli alguses mähete vahetamise vastu, siis just tema vahetas esimest korda Cooperi kakast mähet ning kodus olemegi ilusti korda-mööda rutiini endale saanud üsna loomulikult. Temast aga pean ka eraldi postituse tegema, sest ta on lihtsalt ülimalt hea ja asjalik isa.

Figuur hakkab ka vaikselt taanduma, aga üllataval kombel see mind ei häirigi. Kaalusin end 2 päeva pärast sünnitust ning kaal näitas 79kg, mis on vaid 5 kilo vähem sünnitama minnes, seega hooga mul palju ei kadunudki. Tänaseks on kaal 77kg, kuigi endale nii palju küll ei tundu silmaga vaadates. Juba tissid tunduvad oma viiekilosed olevat hetkel :P Söömiseks ma miskipärast aega väga ei leia ja isugi ei ole suuremat, mistõttu ma nüüd kodus olles olengi vist vaid kaks korda päevas söönud. Üritan ikka piisavalt energiat saada. Mingit dieeti ma veel ei pea otseselt, aga isutab küll pigem tervislikumate toitude järgi, mitte Nutella-saia. Eks tunnetan oma keha, kuna ma vaikselt saaks kükke ja kõhulihaseid tegema hakata ning tuleb mingi jalutamise marsruut välja vaadata, sest kahjuks mingeid parke siin väga ligidal ei ole. Ega ma liialt kaotada ka ei taha ja päris raseduseelset kaalu taga ei aja, võtan vabalt :)

Vaimselt on ka olemine hea ning ma naudin emaks olemist väga. Haiglas juba hoiatati ette, et tavaliselt kolmandal päeval on väike baby blues, mille jooksul paljud naised end väga nutuselt ja nukralt tunnevad. Elasin terve kolmanda päeva rõõmsalt üle, kuni me õhtul Cooperit vannitasime. Lasksin P'l seda teha, sest ta on varem beebit vannitanud (oma väikest venda), ning poja nuttis nii lahastamatul. Ma tundsin end ülimalt kasutult ja siis pillisin küll natukene. P kaisutas ja tegi tuju heaks jälle, seega läks kergelt. 

14 comments:

  1. Cooperi pea on piltidel nii sametine ja ümar, et kutsub lausa silitama :)

    Mul on tunne, et sulle tehti Pethidine injections. Selle üheks kõrvalmõjuks on see, et see võib ka last mõjutada ja seda saades võib olla probleeme rinnaga toitmisel.
    Kas sulle arstid sellest enne sünnitust ei rääkinud?

    It crosses the placenta and may affect your baby's breathing and make her drowsy for several days. This is particularly if your labour progresses more quickly than expected and your baby is born within two hours of you having the drug.
    It may be more difficult to get breastfeeding started. This is because pethidine may affect your baby's rooting and sucking reflexes.
    Ma käisin enne sünnitust rääkimas spetsialistiga, kes mulle seletas kõikide pakutavate valuvaigistite mõjust. Mulle oli sellest palju abi, kuna Pethidine oli drug millest ma kohe keeldusin ja mu arst kiitis selle otsuse heaks.

    Aga see selleks, mis mõte on siin pärast tagant järgi targutada.
    Kõik läks hästi ja teil on imearmas beebi. Kõige tähtsam on see, et te teda armastate. Söögu siis kuidas sööb (kuigi ma ise olen ikka väga rinnaga toitmise poolt ja loodan, et sa nii kergelt alla ei annaks ;) ;)

    Kirjuta aga taas kui aega saad ja pane pilte. Ma elan teile kaasa nagu oleks ise lapse saanud. Toob meelde 5 aasta taguse aja :)


    ReplyDelete
    Replies
    1. Nad midagi seletasid küll enne süsti, et uniseks teeb, aga mul oli selleks ajaks juba kergelt oma mull ümber ja ausalt ei mäleta, kas nad lapse kohta sama ütlesid. Ma lihtsalt tahtsin siis juba valu leevendada, ükskõik mismoodi, epiduraali unistus ju ei täitunud (sünnituse ajal).

      Mulle miskipärast kunangi ei olnudki väga tähtis see rinnaga toitmine ise, pigem just see, et laps saaks kõik vajalikud toitained kätte ja rinnapiim on talle ju siiski parim. Ma tahan söömist siiski meie mõlema jaoks positiivseks kogemuseks hoida, mitte, et see oleks midagi, mis meid mõlemaid närvi ajab. Hoian teda toitmise ajal siiski oma lähedale ja pärast kaisutame pikalt, mitte ei lükka ma teda ruttu lamamistooli.

      Eks ma üritan ikka regulaarselt kirjutada, sest tahaks kõik värskelt kirja panna juba seepärast, et endal aastad hiljem tore lugeda ja meenutada oleks. Ja kogemust teistega jagada on ka tore :)

      Delete
  2. Tead, ma olen neli korda pidanud võitlust selle nimel, et rinnaga toitmine oleks positiivne kogemus nii lapsele kui mulle. Ja alles neljanda lapsega see õnnestus sellel määral, et mul ei ole midagi kahetseda. Ja isegi neljandaga oli vähemalt terve esimene kuu tõeline katsumus. Kõige hullem oli valu, see oli ikka kirjeldamatu, ma mäletan seda palju selgemalt kui sünnitusvalu. Ja kõige suurem abi oli Purelaniga väga korralikult kreemitamisest, ning mitte väga tihedate riitete kandmisest, et nibud õhu käes korralikult kuivada saaks. Muidugi oli ka laps alguses tõeliselt tülikas :) Ei imenud korralikult, venitas, iga toitmine võttis aega vähemalt tunni, sageli poolteist. Laps tukkus enamus ajast, mõnules.. Kui rinna otsast ära võtta tahtsin, siis nuttis lohutamatult. Seega terve esimese kuu enam-vähem elasimegi kogu aeg voodis, püsti tõusin vaid ise sööma minemiseks, wc-ks ja õues jalutamiseks :)

    AGA miks ma seda kõike räägin, on see, et kui LÕPUKS see igal söötmisel tekkiv meeletu valu kadus (jaa, see lõpuks kadus praktiliselt täiesti), siis kogu järgnev aasta oli TÕELINE MÕNU - nii mulle kui ilmselt ka lapsele. Ja seda lähedust, mida annab rinnaga toitmine, ei asenda mitte miski.


    Selle pärast olengi kurb, et esimese lapsega õnnestus see vaid kolm kuud, teisega ja kolmandaga umbes pool aastat.

    Ja lutti vaja ei läinudki üldse ja lutipudeleid kasutasime vaid vee jaoks ca 5 kuud, edasi jõi juba vähemalt päeval topsist. Lutipudelite pesemine ja desinfitseerimine oli veel tüütum kui esimestel kuudel rinnaga toitmine.

    Muidugi on igal emal võimalik otsustada, et lähedust saab tekitada ka teisiti ning muidugi on TOITUMISE mõttes piisav kui laps saab rinnapiima, olugugi et pudelist. Aga nii hambumuse kui diktsiooni kui ka ilmselt mitme muu vähem või rohkem tähtsa asja pärast on lutist toitmine siiski kehvem variant. No nt ema kehaga kontaktis olles tekib lapse soolestikus veidi teistsugune mikrofloora kui pudelist toites...

    Eh, ma pole kellelegi mingit rinnast toitmise kasulikkuse loengut enne pidanud... sry :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen täiesti teadlik, kui kasulik see on ning endal on ka väga nukker meel, et meil selles osas ludinaga läinud ei ole. Kahjuks hetkel on ta natukene liialt kaalu kaotanud, seega nuumame teda pudelist, vähemalt teame, kui palju ta sisse sööb. Kui kaal tõuseb ilusti, siis hakkan jälle teda tissi otsa proovima, loodetavasti saab see ka selgeks ühel päeval. Nibukaitsmetega ei ole sugugi valus, lihtsalt Cooper hakkab meeletult nihverdama nagu tissi otsast söömine oleks maailma kõige raskem asi (ilmselt tema jaoks hetkel ongi).

      Delete
  3. Tean muret, kui laps ei taha ise rinnast imeda. Esimene laps veidi imes, kuid sellest kõhtu täis ei saanud ja ma olin sunnitud talle rinnapiima pudelist andma. Seda pool aastat, siis kadus piim ära. Teine laps ei hakkanud kohe haiglas imema ja tema sai rinnapiima kõige vähem. Aga selle eest oskas kolmas laps väga hästi ennast rinnaga toita ja seda pea 2 aastat. Lapsed on erinevad. Kui piima on siis ehk hakkab ka lõpuks ise imema. Öösel ma toitmiseks lapsi ülesse ei ajanud, sest kui magavad rahulikult, siis on ka kõht täis.
    Teile kolmele jõudu ja toredat kasvamist.

    ReplyDelete
  4. Nii hea ja sygav jutt yleeelmiselt kirjutajalt r.
    See tunne ja jöud, mida sa ise endale ka saad, toetab ka sind, kui ema läbi sinu elu.
    Tänan r. selle jutu eest!

    ReplyDelete
  5. Mina ei saanud ka üldse magada, kui mõnel üksikul korral poiss meie kõrval magas. Koguaeg kontrollisin, et ega tal nägu padja sees ei ole, et mees teda kätega ei toksiks jne jne :D

    Aga rinnaga toitmise kohta on minul ainult ebameeldiv kogemus...oli KOHUTAVALT valus ja kolmel korral oli rinnapõletik (seda siis kuu aja jooksu, kapsalehed natuke leevendasid valu rindades aga muidu oli väga vilets enesetunne ja kõrge palavik) ja nii see rinnaga toitmine ära jäigi. Paar korda sai poiss küll ka pudelist rinnapiima aga pumbates ei tulnud alati piisavalt piima ja üsna ruttu kadus piim üldse ära... Natuke on kahju, et see nii läks aga üldiselt on minule rinnaga toitmine vastumeelne...juba mõte sellest ei ole mulle kunagi meeldinud

    ReplyDelete
  6. Minu jamamist sa selle rinnaga said lugeda, ometi ei olnud see ligilähedalgi sellele mis teil seal on. Usun aga, et kui ise oled järjepidev, siis loksub asi ka kenasti paika. Ma hakkasingi imetamist tegelikult vist alles lähiajal nautima. Või noh... asi tundub nüüd alles loomulik. Enne seda oli kuidagi veider kohustus, mida siiski tahtsin teha esimese eluaastani välja. Nüüd aga tunnen, et see on mõnus aeg meil koos olemiseks. Niiet lohutuseks jah, et isegi kui ta hakkab tissi imema normaalselt, siis võib endal sul veel tükk aega minna, enne kui tõesti rahu tunned sisimas.

    ReplyDelete
  7. Ma lisan ka igaks juhuks veel seda, et ka minul oli alguses väga valus imetada ja ka korra rinnapõletik. Üks vahe ma olin lausa iga söögikorra ajal suurest valust pisarates. Ma võtsin seda kui loomuliku protsessi ja seadsin oma vaimu nii, et muud võimalust lihtsalt ei ole, seega pidasin vastu. Keha harjub aga ruttu ja varsti oli kõik kui lepase reega.

    Ma ei tea kas mul on õigus kui ütlen, et see valus osa on kõigil imetajatel alguses. Paljudel vähemalt küll :)

    Aga jah, ma tõesti ei proovi olla siin mingi rinnapiima politsei :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle ütles ka arst, et imetamine on algus valus ja tema jutust sain aru, et kõigi on nii...aga, et see NIIII valus on...:D

      Delete
    2. Ma valuni veel ei jõudnudki, sest Cooper lihtsalt ei püsi rinna otsas nii pikalt. Ja ma ei andnud ka 10 minuti jooksul alla, üks hommik istusime hea paar tundi ja maadlesime sedasi. Nibukaitsmed on küll imelised, sest nendega ei tundnud pea midagi ja ta imes nendega paremini, aga püsivust tal ei ole.

      Delete
    3. Kui ma lõpuks kätte võtsin, et nüüd hakkab pihta nibukaitsmevaba periood, siis lihtsalt muud üle ei jäägi kui mässata ja karjuda. Karjub nii laps kui karjusin mina ise. Ehket kui lõpuks sinnani jõuad, siis tea vähemalt, et see on normaalne protsess ja ei tee sind mitte kuidagi halvemaks emaks kui esimese kahe päevaga asi paika ei loksu.

      Delete
  8. Palun-palun-PALUN ära kirjuta vastsündinu puihul jonnimisest! Jonn ja nutt on 2 täiesti erinevat asja! Jonn on tahtlik tegevus. :) Ära nüüd pahanda palun, ei tahtnud norida.
    Aga väga-väga soovitan Althea Solteri jonni ja nutuhoogude raamatut, nt amazonist saad kiirelt kätte: http://www.amazon.co.uk/Tears-Tantrums-Aletha-Jauch-Solter/dp/0961307366 See aitas minul palju paremini oma mõlema lapse nuttu ja emotsionaalset arengut toetada.
    Ja üks asi veel - Sina oledki Cooperile maailma kõige parem emme. Ära seda unusta!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei mõelnudki päris jonnimist, pigem siputab ja ägiseb :)

      Raamatu soovitus on tulevikuks teretulnud.

      Delete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...