P eelmise nädala lõpus vahetas oma töötamise kellaaegu ja lollitas mõningaid meie ühiseid kolleege sellega. Nüüd alustab ta kella 8:30 asemel kell 10:30 ning esmaspäeval mõned kolleegid hakkasid juba lootma, et ta on nüüd isaduspuhkusel. Üldse tunnen ma talle kaasa, sest kõik teavad, et ma üle tähtaja olen ja küsivad P käest iga päev, mis toimub. Mõned naissoost kolleegid jagavad rõõmsalt temaga oma sünnituskogemusi ka, mis P'le küll eriti meelepärane ei ole :P
Eile õhtul natukene krambitas alakõhus ja toonuses oli kõht ka tavalisest rohkem, aga ei midagi, mida ma veel päris sünnitegevuseks nimetaks. (Liigse info hoiatus!) Ämmaemand ütles, et veritsus pärast eilset protseduuri on normaalne. See küll eile õhtuks lõpes, aga täna ärgates on jälle natukene. Internetist loetu põhjal on põhjust muretsemiseks ainult siis, kui verd on palju ja on puhas veri, mida mul pole, seega ma veel ei muretse. Poja siputab ka ilusti veel nii palju, kui tal ruumi on. Kõige hiljemalt kahe nädala pärast peaks ta meil lõpuks käes olema, sest siis sunnitakse ta haiglas kõhust välja, mis tundub aga NII pikk aeg.
Üritan mitte liialt stressata ja end ootamisega lolliks ajada ning naudin veel neid viimaseid päevi, kui ma saan südamerahus arvuti või teleri ees logeleda ja pean ainult iseenda eest muretsema.
Täna ilmselt koristan natukene, et end liigutada ja võib-olla ajan end mingi aeg välja jalutama ka. Kindlasti proovin ära ühe Baby Centre's kirjeldatud tantsu ja ehk ka midagi sellist lihtsalt enda lõbuks, kui selg liiga valus pole :D
No comments:
Post a Comment