Wednesday 19 March 2014

41 nädalat ja 2 päeva - sünnitusplaanist

Ma juba ütlen ette ära, et mu teine sweep-protseduur küll ei töötanud. Pärast esimest sain tunduvamalt rohkem toonuseid ja kergeid valusid, aga seekord pole peale kerge veritsuse mitte midagi. Veeren siis rõõmsalt edasi nädalavahetuse poole.

Täna öösel nägin unes nii selgelt, et mul hakkasid tuhud. Ma isegi tundsin neid valusid nii selgelt. Ärkasin kerge hirmu ja lootusega ja midagi valutaski. Mu vasak käsi! Oleks tahtnud natukene vanduda küll. Armastan nimelt oma käte peal magada ja kui pea ringluse kinni surub, siis tihti ärkan tundetute või valusate käte peale. Täna oli väga valus, aga kahjuks mitte see õige kehaosa.

Paneks kirja, mida ma oma sünnitusplaani mõelnud olen. Midagi ma haiglasse kaasa võtuks päriselt paberile kirjutanud ei ole ning plaanin suuremas osas vaadata, kuidas läheb. Ei ole mul mingeid illussioone, et ma kõike saan, mis tahan, seega ei ole valinud välja laulu, mida ma tahaks just täpselt sel hetkel kuulata, kui poja sünnib jms.

Esimese asjana ämmaemandaga valuvaigististest rääkides ütlesin, et ma tahan epiduraali. Müts maha naiste ees, kes tahavad ja kes on täiesti valmis võimalikult loomulikult ja looduslikult sünnitama, kuid see ei ole minule. Ma ei ütleks, et ma kohutavalt valu kardan, kuid kui on olemas vahendid, millega ma saan võimalikult valutult sünnitatud, siis võtan ma nad rõõmuga vastu. Eile mu ämmaemand küll ütles, et ta arvab, et ma lõpuks sünnitan epiduraalita. Nimelt olevat ma läbivaatuse ajal liiga chill olnud ja ta arvab, et mu valulävi on kõrgem, kui ma ise arvan. Venitas ja sehkendas ta seal allpool küll, aga no ei olnud valus ja ma ei hakka mingi väikese ebamugavuse üle ka nägu kirtsutama. Kuid kui ma oma hiidlast pean välja punnitama, siis ei taha ma seda valu küll tunda. (Hiidlast seetõttu, et mu kõhu mõõtmete kasvukõvera järgi on ta juba praegu üle 4kg ja 42. nädala tähtajaks ennustatakse 4,5kg. Muidugi on see väga umbes mõõt ja lapse kaalu saame teada alles siis, kui ta omaette kaalule panna saame, aga ma olen pontsakaks pojaks valmis.)

P on kindlasti kogu sünnituse minu kõrval. Ta ei ole küll suurem fänn kehalistest asjadest rääkimagi, seega olen ma talle korduvalt öelnud, et ta võib vabalt ka ukse taga oodata, kui ma punnitan. Sellest ta küll keeldus ja ütles, et ta tahab kindlasti sel hetkel seal olla, olgu see ükskõik kui hirmus kogemus. Ma olen talle öelnud, et ma sooviks, et ta asukohalt mu pea poole hoiaks ja mind sealt altpoolt vaatama ei läheks, kui poja pea välja tulema hakkab, aga kui sel hetkel saab ta uudishimu temast võitu, siis on mul ilmselt punnitades suht suva, kes mind sealt altpoolt näeb. Nabanööri lõikamise kohta on P öelnud, et ta ei tea, kas ta tahab seda lõigata või mitte. Mul on jälle sellest suva, see on tema otsustada. Seega ongi hetkel meil mõeldud, et esimese plaani järgi ta seda ei tee, aga samas kui sel hetkel tuleb suur isatunne peale ja ta soovib seda teha, siis ta võib.

Pärast sünnitust tahan ma kohe kindlasti nahk-naha kontakti. Eelistaksin, kui suurem löga lapselt ära pühitakse ja seejärel ta mu rinnale või kõhule asetatakse.

Lisaks soovin ma nabanööri hilist läbilõikamist, et laps sealt võimalikult palju head verd saaks.

Süstidest tol hetkel tahan mina süsti platsenta väljutamiseks ja lapsele K-vitamiini.

Rohkem midagi väga täpselt ei olegi mõelnud, vaatame, kuidas läheb. Isegi need esialgsed mõtted võivad kõik ju mitte täide minna, sest iial ei tea, mis sünnituse ajal toimub/juhtub. Pärastpoole saab võrrelda vähemalt, kui palju ma oma tahtmist sain :)

20 comments:

  1. Mulle ennustati ka, et tuleb suur-suuuuur laps aga lõpuks oli 3880g :)
    Mis puutub epiduraali, siis mina nt. ämmaemanda juures kontrollis röökisin nagu siga ratta peal, et mul on valus ja ma löön teda kui ta oma kätt peaks edasi lükkama kuskile :D
    Sellest hoolimata sünnitasin ma ilma igasuguste valuvaigistiteta, sest lihtsalt ei läinud nii valusaks see asi, et oleks vaja läinud.

    Samas okei, mul käis see asi ka nii kiirelt muidugi :) Kell 9 hommikul korrapärased tuhud, kell 11 haiglas, kell 12 8cm avatust ja 15.15 laps käes.

    Ma mingil hetkel olin küll röökinud, et tehku nad mulle või 3 epiduraali, aga öeldi, et ma hakkan kohe sünnitama ja võiksin vanni ronida pigem:D

    Vanni ma soovitaksin sulle ka, väga mõnus ja rahustav ja kui mul enne ka olid mingid valud, siis vannis kadus kõik :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega kui sünnitus kiirelt läheb, siis nad vist tihti ei teegi epiduraali, sest selleks pole lihtsalt aega.

      Vannis ma sünnitada ei sooviks, ehk valude leevendamiseks prooviks. Absoluutselt ei hakka midagi ette ütlema, eks näis, kuidas läheb, aga eelistaksin siiski epiduraali :D

      Delete
  2. Aahhhh, ma juba pidin loengus hüppama hakkama, et Sa lõpuks sünnitama hakkad :D aga nääh :D

    ReplyDelete
  3. Minu jaoks oli täiesti vastuvõetamatu mõte, et keegi hakkaks mulle jämeda nõelaga selga torkama... Ja loomulikku sünnitust ei osanud karta :D Aga tõesti on nii, et läheb täpselt nii, nagu minema peab. Sul on just õige suhtumine - üldised plaanid ja soovid olemas, aga valmis vooluga kaasa minema. Olen kindel, et teil läheb kõik suurepäraselt :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina nõelu pole kunangi kartnud õnneks. Tean, kuhu see epiduraal tehakse ja milline see välja näeb, elan üle :)

      Delete
  4. Ma tahtsin ka öelda, et selline suhtumine ongi kõige parem, et oled avatud kõigiks.
    Minul oli ettenähtud epiduraal ja tänu sellele oli mul imeline sünnitamise kogemus. Ei mingit traumat või hilisemaid õudusunenägusid :) Kui epiduraali tegemiseks läheb siis ega nad selle süstlaga su nina all vehkima ei hakka ja kuna sa oled sale inimene siis ei tohiks neil olla mingit probleemi ka süstimiseks õiget kohta leida.
    Aga jah, tuleb mis tuleb, nagunii saad hakkama, sest sul on õige suhtumine ja sa oled ise ka igati tubli.
    Loetud päevad veel. Ootan põnevusega :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks inimestel ikka ole hirm, mul on ka natukene, aga ma ei saa aru, miks ma peaks liialt ette paanitsema ja planeerima. Kogu raseduse jooksul ei ole meil kontrolli selle üle, kunas me esmalt rasedaks jääme, kuidas rasedus kulgeb ja enamasti ka kuna rasedus otsa saab. Ei ole ka ühe naise jaoks rasedused samad. Esimene rasedus on mul hästi läinud, samas järgmine võib mul probleemne ja raske olla, iial ei tea.
      Sündisid lapsed tuhandete aastate eest ilma tänapäeva arstiabita ning kasvasid üles ilma viimase peal mähkmete ja tehnikavidinateta, saame meie ka hakkama :)

      Delete
    2. No vaat, see ongi ideaalne suhtumine - sa ei näe põhjust paanitseda, sest iga rasedus ja sünnitus on erinevad. Mul oli ka nii... Aga hästi paljud ju kardavad nö igaks juhuks, sest "jube valus ju on ja äkki tuleb raske sünnitus".

      See on see optimistliku maailmavaate värk, ma ütlen. Meil veab, meil on see olemas :)

      Delete
    3. Ma olen ise ka selline tüüp, et ma ei karda kunagi tundmatut, siis midagi sellist mida ma enne ise kogenud ei ole :)
      Mingeid eesmärke ma endale ei seadnud, et pean kindlasti ise hakkama saama või üht või teist viisi sünnitama. Ma läksin haiglasse lihtsalt selle teadmisega, et kui ma sealt välja tulen siis olen EMA. Vahet ei olenud mis viisil ma emaks sain kuna kõige tähtsam oli, et sain :)

      Delete
  5. Seda platsentaväljutussüsti sa ei pruugi üldse saadagi. Ma hingasin lihtsalt kolm korda sisse-välja ja oligi platsenta käes, ei mingit lisa värki.
    Mu tunne ütleb, et sa lähed täna sünnitama... aga mu tunne ütleb ka, et minust saab varsti lotomiljonär :/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui täna, siis peaks kiire sünnitus olema, sest ei ühtegi tunnet veel, et nüüd ta hakkab tulema :)

      Ma tahaks ka lotomiljonäriks saada, aga selleks peaks vist enne lotot mängima hakkama. Meil just siin üks mees võitis 107 miljonit naela lotoga, kade on küll.

      Delete
  6. Mina epiduraali ei tahtnud ja tahtsin vannis sünnitada. Lõppes sellega, et vanni mind ei lubatud ja epiduraali sain ka :D
    Mees oli ka sünnituse juures ja ütles, et just ilus see polnud aga elas üle :D Nabanööri ei julenud me mehega kumbki läbi lõigata.

    ReplyDelete
  7. Ma olen arstina kahjuks või õnneks näinud epiduraali tegemist ja ise olen sellega ainult siis nõus, kui ma valust täiesti hullumas olen. Olen selle koha pealt paras memmekas :P Vanni mõte tundus kunagi mõnus ja vesi ongi hästi hea lõõgastaja, aga kui mõelda, kui räpaseks vesi lõpuks minna võib (hulpivad junnid, veri jms) - ligunen vist pigem duši all, kui vähegi saan.
    21. rasedusnädalal on minu sünnitusplaan järgmine: teen ükskõik mida, peaasi, et laps terve on. Ideaalis tahaks loomulikku sünnitust ilma valuvaigistiteta, aga valmis tuleb olla kõigeks (seda enam, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma reaalselt käitun ja tunnen).
    Õnneks on nahk-naha kontakt ja nabanööri läbilõikamine pärast pulseerimise lõppemist muutunud haiglates loomulikuks ja neid ei pea vähemalt Tartus eraldi "tellima". Nabanööri mina läbi lõigata ei taha. Kui mees on edukalt vastu pidanud ja soovib seda ise teha, siis minugipoolest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vannis sünnitada ma ka kohe kindlasti ei sooviks, kui siis vaid seal natukene valu leevendamises liguneda. Just need hulpivad junnid on vastumeelsed :P

      Ma arva, et nahk-naha kontakt ja hiline nabanööri läbi lõikamine on ka siinsetes haiglates üsna tavaline, aga igaks juhuks mainin need ruttu arstidele ka asja käigus vast ära. Meespoolele on kõik selgeks tehtud, mis ma tahan, et kui ma ise ei saa sõna suust, siis ta saab öelda, mis me tahame :)

      Head ootamist! :)

      Delete
    2. Mul oli vist see maailma suurim junnihirm... ja mul ei tulnud puuksu ka välja. Samas ma ei söönud ka midagi alates esimestest valudest kuni järgmise päeva hommikuni. Ja kui juhuslikult lööb kodus põhja alt ära enne sünnitust, siis ei pea küll mingi junni pärast vanni minekut pelgama ;)

      Delete
  8. Aitäh heade soovide eest :)
    Ma jälgin huviga su teekonda ja elan praktiliselt igapäevaselt kaasa. Rakendan sinuga samasugust taktikat, st teen mehele selgeks oma soovid, et saaksin vajadusel ise rahumeeli ebaadekvaatne olla :P

    ReplyDelete
  9. Mulle on 2 korda seljasùsti tehtud keisri jaoks ja noh see on kòige pisem asi selle kòige juures, muuseas. Seda nòela ei tunnegi, eriti kui see tehakse valude vahel.
    Samuti hirmutati mind keisrini viimane kord, et laps on liiga suur... tulemuseks oli 3,7 kilone pikk poiss ( kaal mòòdetakse arvutades pea ùmbermòòt, kòhu oma ja sààre pikkus ja meie poisil on pikad jalad). Sa oled noor tùdruk, ùkskòik, kuidas làheb taastud sa imekiirelt ;)

    ReplyDelete
  10. Mul oli esilekutsutud sünnitus ja mulle tundus see nii valus, et ma arvasin tõesõna, et suren ära:) See epiduraal oli tõeline taeva õnnistus, kiirelt läks kõik paremaks. Väga meeldiv kogemus ja soovitaks kõigile talumatute valudega sünnitajatele. Eks võimalikud kõrvalmõjud on muidugi olemas.
    Väljutamisperioodil epiduraalist enam kasu pole, sinna ta ei mõju, aga see avanemise perioodil ikka väga meeldiv. Sünnitus kestis algusest lõpuni peaaegu 4 tundi ja teisel tunnil sain süsti, valus see polnud kindlasti ja nende valude juures pole ju üks nõelatorge midagi. Nii et ma ei tea, kui kiire sünnituse juures epiduraali ei tehta, aga neljatunnise juures oli mul piisavalt aega et süsti mõjusid "nautida". Kui laps oli sündinud, lasin veel seda ainet juurde manustada, sest süstal jääb ju sünnituse lõpuni selga, siis polnud ei õmblemine ega midagi ka valus. Samas usun, et paljud naised saavad ilma selleta hakkama ja miks mitte sinagi. Ahjaa, mulle ultraheli mõõtude järgi pakuti u 4200 last aga tegelikult oli ta oli u 3300.
    Ja seda ka veel, et sa oled ju alla 30, statistika järgi peaks noorematel sünnitamine sageli edukamalt ja väiksemate valudega olema.

    ReplyDelete
  11. Ahjaa, seda ka veel, et vitamiin k kindlasti tilkadena, sest arvukad uuringud on näidanud, et süsti kujul on see väga kahjulik, aga küllap pakutaksegi seda nüüd vaid tilkadena

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...