Kutt kihutab

Viimase nädalaga on Cooper tõsiselt aktiivsemaks ja liikuvamaks muutunud. Kui varem roomas ta elutoa vaiba piires, siis nüüd läheb vabalt kööki uudistama ning vahepeal koridori telefoniga mängima ka, mis meil hetkel lihtsalt põrandal asub.

Köögis meeldib talle eelkõige alumise sahtliga mängida ja seda kinni-lahti lükata.

Muidugi on vaja ka uudistam minna, kui keegi teine köögis on. Ahju ees olev köögirätik tuleb ka tihti põrandale tõmmata.

P seksikas ja mugav kodune riietus :P

 Eriti lahe on siis, kui midagi ahjus on, see on nagu telekas. Ahju uks õnneks madalamalt kuumaks ei lähe, seega ta oma näppe veel ära ei kõrveta. Kõrgemalt läheb aga kuumaks, selle kaitseks tuleb midagi välja mõelda.

Pesumasin on ka menukas. See on küll köögis kapi sees peidus, aga ma aeg-ajalt teen ikka ukse lahti, et ta saaks imetleda, kuidas pesu ringi käib. Üks päev istusime pesumasina ees oma hea 10 minutit ja ta muudkui uudistas.

Lisaks ringi liikumisele on ta usinalt ronima ka hakanud. Üleeile oli tal veel natukene raske, et oma voodis istumast põlvili saada. Eile hommikul võttis tal kaks sekundit, et istumast seisma saada.

See tähendas muidugi seda, et voodi läks ruttu korrus allapoole.

Ega ta seal hetkel ei maga nagunii, aga kui ma riideid kokku panen või meid välja minemiseks valmis sätin, siis on teda hea sinna sisse panna.

Ronib ta vabalt teleka äärde seisma ja mujale madalamatele kohtadele. Telekalaud meil endiselt puudub, aga ehk varsti saab, kui P uuest töökohast esimese palga saab :)

Täna hommikul oli juba esimene väike ronimise õnnetus ka. Duši all käies jätsin Cooperi vannitoa põrandale mängima ning muidugi mõtles ta, et ta hakkab oma ronimisoskusi täiustama. Suutis end vetsupoti najale põlvili ajada ja kujutas ette mingi hetk, et tal ei ole vaja üldse kinni hoida enam. Ma just samal ajal pesin juustest palsamit välja ja sain ülimärjalt duši alt välja joosta, kui kutt ümber kukkus. Õnneks nuttis ta vaid hetke, vist oli pigem ehmatus ja häbi, et ta oma oskusi ülehindas. Nüüd oli ta aga ka läbimärg tänu minule. Edaspidi jätan ta ikka ukse-hüpitajasse, kui ma end pesen.

Pesemisega on üldse sedasi, et ka nädalavahetustel pean ma ta endaga vannituppa kaasa võtma, kui ta just ei maga. Laupäeval julgesin pessu minna siis, kui ta ärkvel oli ja issiga elutoas mängis. Pidin end üsna ruttu pesema, sest kutt roomas vannitoa ukse taha ja hakkas hõikama.

Armas on aga vaadata, kuidas ta iga päevaga aina julgemaks saab ja kuidas ta aina rohkem tasakaalu hoiab.