Paar kootud asja Cooperile

Paar kuud kudusin usinalt mütse ja kindaid kaas-märtsiemadele, aga see viskas üle ja sellele tegin mõneks ajaks lõpu. Sain hoopis aga lõpuks paar asja ka oma lapsele teha, mis meeles mõlkunud on.

Esmalt, karupüksid:

Mulle endale nii meeldib, kuidas nad välja tulid ja ta näeb nendega nii armas välja. P küll natukene naerisi ja palus Cooperi käest vabandust, aga mul on savi. Enda lapsepõlvest mäletan ka ühtesid karupükse, mis mulle üldse ei meeldinud. Samas Cooperile ma neid jalga ei paneks, kui ta ise hakkab asjadest aru saama ja mäletama. Vähem kui aastasena näeb ta nendega aga lahe välja. Minu meelest vähemalt.

Lõpuks ometi müts, mille ma ta lõua alt kinni siduda saan ja kindad, mis umbes 5 minutit käes püsisid:

Jumal tänatud, et meil siin superkülm ei ole, muidu peaks ma talle kindad jope külge õmblema, sest need kisub ta ALATI käest ära. Kui ma ütlen, et ei tohi, siis vahib otsa ja naerab selle üle. Mütsi kippus ta ka mingi aeg ära tõmbama ning lisaks läks see tal alati silmadele, kui ta suure huviga ringi vahtis ja pead ühele ja teisele poole pööras. Kõrvaklappidega müts püsib natukene kindlamalt peas ühel kohal.

Nüüd teen endale kahevärvilisi kindaid, mille vaimustus mul esimese poole pealt on üle läinud. Kerge mustriga asja on jube tüütu kududa, kuigi arvasin, et seda saab põnev teha olema. Lisaks Cooper ei lase mul üldse kududa, kui ta ärkvel on. Kui kudumise välja võtan, siis ta kohe kihutab kohale ja hakkab lõnga ja vardaid kiskuma. Ehk enne talve lõppu saan oma kindad ka valmis. Tahaks Cooperile ehk veel paar asja teha ka ennem kui soojaks läheb, näiteks mõne vesti või kampsuni.