Jätkates sünnipäevakuu postitustega, nädal pärast Hunteri esimest sünnipäeva sai meie preili Amber kolmeseks.
Endiselt on Amber meie pere tulesäde. Nii palju isiksust ja iseloomu, nii palju rõõmu ja emotsioone. Loodan, et ta jääb igavesti sama tugevaks isiksuseks! Mitte, et see muidugi ühte kolmeaastast kasvatades alati kerge oleks, haha.
Kingituste osa pealt võtsime jälle vabalt ja nii tore oli näha, et laps päriselt ka mängib sellega, mis sai, mitte et kümnest mänguasjast pooled jäävad niisama seisma. Leidsin talle taaskord teise ringi poest Barbie, mis maksis $6, ja ta auto, mis oli vaid $12. Mõlemad justkui uhiuued, vaid karpe polnud ümber. Nüüd saan ma mõnuga Barbiele riideid teha :) Lisaks heegeldasin ma ise talle Baby Sharki padja. Laul ja need tegelased talle meeldivad ja padja üle oli tal isegi vist kõige parem meel, mis mul hinge soojaks tegi. Oi küll mulle ei meeldi mänguasju ja muid selliseid väiksemaid mitme osalisi asju nikerdada, aga laste rõõm on seda väärt. Nüüdseks oleme padjaga koos oma 500 korda laulnud.
Paneks ka natukene kirja, mida meie kolmene oskab ja mida ei oska. Päris pikka juttu me temaga veel ajada ei saa, kõnet nii palju ei ole. Küll on ta sõnavara viimase kuu-kahega väga palju edasi arenenud. Kuigi päris lauseid ta kokku ei pane, on tal selged tähestik ning numbrid 1-10, ning mõlemaid oskab lugeda. Igale tähestiku tähele oskab sõna juurde öelda ka (a for apple, b for ball, jne). Lisaks tunneb värve ning lihtsamaid kujundeid. Päris naljakas on, et tunneb vabalt ära ja ütleb triangle (eesti keeles kolmnurk), aga ei ole meile I love you öelnud. Kuid küll see ühel päeval ka tuleb! Cooperilt me teame, et siis ta ju vait enam ei jää. Täna hommikul just üllatas iseseisva lausega, kui autosse istusime - 'It's raining' (Vihma sajab). Eks aeg ajalt ma ikka mõtlen, kas midagi on valesti, et ta veel päris juttu ei aja. Eriti, kui mõned teised nii kiirelt alles aastasena sõnu ütlema hakkavad. Aga üldiselt usun, et ta jõuab sinna omas tempos ja eks Cooper võttis meil ka pikalt, et rääkima hakata. Laule laulab ta näiteks palju ja pidevalt, mõned sõnad tulevad isegi täiesti õigesti välja, seega vaikust me temalt ei saa nagunii.
Ma usun, et kõne ja potil käimine on omavahel väga seotud. Mistõttu tuleb tunnistada, et ta on meil veel mähetes. Jah, tean, et kõik eestlased vangutavad pead ja ilmselt arvavad, et ma olen hirmus laisk ema ja kõik on minu süü. Cooperil lasksime samamoodi omas tempos kulgeta ja sai ka mähetest lahti. Amber tõrgub aga selle teemaga kohe eriti. Potil ta väga ei istu, suure vetsupoti peal aeg-ajalt küll, aga sinna pole ta iial mitte midagi teinud. Kui ilmad veel soojad olid (meil hakkab vaikselt sügis peale tikkuma), siis oli ta õues palju mähkmeta ja no ei mingit tunnetust mängimise ajal. Küll koristasin loike või korjasin kange veranda pealt. Majas sees ma tal lihtsalt pidevalt pükstesse pissida ei tahaks lasta, kuna tegemist on üürimajaga ja vaip peamises mängutoas seinast-seina. Lisaks Hunter veel roomab ja ilmselt käiks loigust ennem läbi, kui ma selle koristatud saan. Seega proovin vaikselt edasi ja ma olen kindel, et kui ta rohkem rääkima hakkab, siis ta potile ka saame. Cooper samuti hakkas just siis potil käima, kui kõnet rohkem tuli.
Ja et teid veel rohkem šokeerida, siis tuleb kirja panna, et rinnapiima saab ta meil veel ka. Tunnistan, et varem vaatasin vanemaid imetavaid lapsi natukene viltu, aga ausalt meie enda jaoks tundub see lihtsalt nii loomulik. Kui natukene rohkem uurima hakata, siis pikalt imetavaid lapsi ja emasid on maailmas palju, kes pigem lasevad lapsel endal võõrutada, kui nood valmis on, mitte ei sunni neid võõrutama. Me oleme enamustes asjades lastega võimalikult looduslikud selles mõttes, et laseme neil omas tempos areneda ja toetame neid.
Mainiks ära, et uni on endiselt teema, mida meie oma kodus eriti ei tea. Amber enamused päevad on uinakuta, aga kui teeb päevaune, siis pikalt (3h vähemalt). Teda varem äratada on tihti üsna võimatu. Täpselt nagu Cooper tavatses olla. Siis oleme lihtsalt õhtul vähe pikemalt üleval ja loodame, et järgmine päev on asjad normis jälle. Ööunne jääb ta ainult piimaga. See on meil armas rutiin, et ta ise ütleb 'milk, night night', annab issile ja suurele vennale musi ja siis tuleme tema ja Hunteriga magamistuppa, kus nad mõlemad end piimakooma joovad ja magama jäävad. Öösiti ärkab Amber veel endiselt umbes 1-3x. Alles hiljuti magas ta veel minu kõrval, aga umbes kuu on ta oma asemel meie voodi jalutsis olnud. Lihtsalt, et rohkem ruumi oleks, sest Hunter on minu ja P vahel ja kõik nad kasvavad. Enne seda ärkas ta veel rohkem, keskmiselt 5x, kuid omaette rohkema ruumiga on see natukene paremaks muutunud. Tavaliselt ärgates kas teeb häält ja ma lähen ruttu ta kõrvale, või roomab minu kõrvale, et kiirelt piima saada ja nii viie minutiga magab jälle. Tõstan siis ta oma asemele tagasi ja magan ise edasi. Olen pideva ärkamisega üsna harjunud, ilmselt ei oskakski rohkem kui 2h korraga magada.
Suurim muutus sel aastal oli meil see, et Amber käib nüüd lasteaias! Oi, ma põdesin seda palju, aga oli tunne, et ta oli selleks valmis. Ja mul oli täiesti õigus. Lasteaias on ta hetkel 8:30-14:30, kuna riigi poolt saab 30h nädalas tasuta. Rohkem meil pole vajagi, täpselt sama aeg, mis Cooper koolis veedab (9-15). Alustasime kolme päevaga nädalas, et ära harjutada. Esimese nädala ta ikka nuttis, kui ma ta sinna jätsin. Ise hoidsin samuti pisaraid taga. Kuid ta rahunes aina rutem juba paari päevaga ja seal olles oli tal tegemist palju. Teisel nädalal oli natukene nukker, aga ei nutnud. Siis hakkas juba ilusti mängima minema. Nüüdseks teeb mopsuga musi, lehvitab 'bye' ja jätkab mängimist, kui ma minema lähen. Seal olles mängib ilusti ja naudib seal olekut väga, mistõttu nüüdseks on ta seal 5 päeva nädalas.
Meie pere ainus väikepreili, kes on kõigi poolt väga armastatud :)
No comments:
Post a Comment