Ära enam triigi, mul on niigi viigid.

Tullest perest, kus ka voodilinu ja riidest taskurätikuid triigiti, triigin ma praegusel ajal liialt vähe. Vabanduseks võiks ka tuua, et tänapäeva riided ei kortsu nii meeletult. Voodilinadega on aga selline lugu, et kui nad kuivades juba ilusti sättida ja peale seda kappi väga korralikult voltida, siis lähevad nad ise üsna sirgeks. Vähemalt meie linad teevad seda.

Minu triikimise-ajalugu sai alguse varajases eas, olin ma siis umbes 3 või 4 aastat vana. Nimelt triikis mu kallis tädi oma lühikesi pükse, mis olid sellest läikivast dressi-materialist, kui ma õigesti mäletan. Ma ei tea kas ta läks telefoni vastu võtma, sest sel ajal oli ju telefon juhtmega seina küljes ja hoopis teises toas, või midagi muud tegema, aga triikraua ja püksid jättis tugitoolile. Väike Mari tahtis aga hästi lahke olla ja kallis tädikest aidata. Kui tädi tuppa tagasi tuli, oli ta ilusate lühikeste pükste tagumikule auk põletatud. Selle halva kogemuse tõttu jätsin triikimise veel mõneks aastaks ja tädi ei ole mulle oma pükste eest siiani veel andestanud.

Teisekordselt tuli huvi umbes 9aastaselt ja tahtsin emale abiks olla. Elasime majas, kus vesi tuli väljast kaevust ning seetõttu pesupäev oli alati terve päev ja alati jäi palju-palju riideid korraga pesemiseks ning triikimiseks. Ema triikis ja ma lihtsalt läksin ja küsisin, et ta mulle triikimist õpetaks. Ema ei olnud mul iial liigse jutuga, andis triikraua kätte ja ütles: "Triigi siis." Ning ma triikisingi kogu pesuhunniku ära ja tihti peale seda olin ka sellega abiks.

Mõnda aega oli mul oma elu peal olles vabandus, et triikimislauda meil ei ole ning voodi peal oli tõeline selja surm triikida, seetõttu saigi vaid väga hädavajalik sirgeks. Nüüd on meil ilus, kuid odav, triikimislaud ning triikraudki on väga hea ja alla aasta vana. Päris peale iga pesukorda ma küll ei triigi, enamasti pühapäeviti triigin nädalaks tööriided ära ja kui väga hoos olen, siis mõned muud asjad ka. Tänu erinevatele hästilõhnavatele triikimisveedele on triikimine nüüd üsna teraapiline ja mõnus. Ainus miinuskülg on see, et mu selg hakkab üsna ruttu seistes valutama miskipärast.

Meie peres on aga sedasi, et mina ja Roger triigime omi riideid eraldi. Olgu see kui imelik tahes, aga ta ei ole mind oma riiete kallale lasknud. Ma ei kurda ka, sest tal on liiga palju riideid nagunii, las ise triigib. Täna julges ta esmakordselt mulle tervenisti ühe triiksärgi triikimiseks anda ja minu meelest tuli päris hästi välja.

Kuid unistuseks oleks ikka ühel heal päeval eraldi pesuruum, kus ma triigiks meie voodilinu ka ja oleks muidu tõeline perenaine :)