Road trip Whangareist Nelsonisse

Whangareist lahkusime me tegelikult täna täpselt kuu aega tagasi. Vau, kui kiirelt aeg läinud on! Jõudsime kõik asjad ilusti maha müüdud, päev enne minekut andsin hunniku asju veel tasuta ära. Viimase päeva hommikul koristasime kõik ilusti ära ning üks naine käis veel viimaste asjade järel ning naabrinaine sai ka portsu nippet-näpet nagu korisamisasjad ning muu värgi, mis meil auto peale ei mahtunud.

Esimesel päeval oli meil kõige suurem sõit ees, Whangareist Turangisse, mis pidi natukene alla 6h olema, aga ühe õnnetuse tõttu liikluses istudes võttis see meil oma 8h. Lapsed olid sõidu ajal nii tublid, vaid Amber oli õhtupoole natukene viril, aga see oli täiesti arusaadav.

Ööbimiskohad olin ma täiesti suvalised välja valinud, mitte suurtes turismikohtades, sest see oli lihtsalt palju soodsam. Seega suuri vaatamisväärsusi me sel korral ei näinud, kuid sõit oli omaette iluss, Uus Meremaa on ikka üsna imeline.

Enne Turangit peatusime Taupos, kust saime suure portsu kala ja friikaid õhtusöögiks ning esimene öö möödus meil ühes matkamajas, mis me Kiwi Holiday Parksi kaudu üürisime. Üldse kogu reisi peatusime me samades Holiday Parksides ning nende kliendikaardiga saime igal pool 10% maha. Korralikud kohad, kus on igasugu erinevaid majakesi, kas lihtsaid vaid vooditega või uhkemaid vannitoa ja köögiga. Jagatavad vetsud ja köögid olid igal pool aga väga korralikud.

Järgmisel päeval oli meil ees vaid paaritunnine sõit Turangist Whanganuisse. Mulle oli nimi sellest meelde jäänud, et P seal sündis, kuigi ta kordagi seal ei elanud. Lapsed olid jälle sõidu ajal nii tublid. Meil olid kõik nutiseadmeid multikaid täis ja neid ei läinud kordagi vaja, sest keegi nii meeletult igavust ei kurtnud, vaid vahtisid armsalt aknast välja, lugesid raamatuid ja tukkusid.

Whanganuis palju midagi teha ei olnud, seal oli vaid üks super lahe lastemänguväljak, kus me pikalt olime. Käisime mere ääres natukene jalutamas ning olles eelmisest päevast veel üsna väsinud, puhasime niisama oma matkamajakeses, millest ma pilte ei võtnudki.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Whanganuist Wellingtoni, kus peatusime Upper Hutt linnaosas. Seal on P paar korda oma elu jooksul elanud ning ta tundis seal end väga kodus, mida oli armas näha. Ma ei tea, kas ma olen eelnevalt maininud, aga ta ise oli sõjaväes ning nad kolisid perega ülipalju ringi alati. P sõidutas meid ringi ja leidis kõik kolm maja üles, kus ta elanud on.

Upper Huttis anti meile miskipärast palju uhkem matkamajake, kui me üürinud olime, mis oli lahe. Meil oli oma köök ning vannituba. Lähedal oli jälle vahva mänguväljak, kus lapsi väsitada sai. All on pilt Cooperist kohalikke parte tervitamas.

Järgmisel varahommikul pakkisime end jälle auto peale ning sel korral oli Wellingtoni sadamasse laevale minek, et Põhjasaarelt Lõunasaarele sõita. Tegin enda meelest sellest pilte küll, aga miskipärast ei ole see mul Googlesse salvestunud, seega ei saa pilte näidata. Laeval võtsime endale 40 dollari eest kajuti ka, sest sõit oli 3,5 tundi ning selle aja meie lastega niisama ringi hulkuda oleks raske olnud. Saime paar tasuta kohvi kajutiga, mis oli vahva. Aknast vaatasime ookeani ning tiiru laevas oleval mänguväljakul tegime ka.

Lõunasaarele viis laev meid Pictonisse, kust oli natukene alla kahe tunni sõit meie viimasesse peatuskohta, Nelsonisse. Autosõit läbi Marlborough oli imeline! Künkad ja mäed ja niiiii palju viinamarjaistandusi. Möödusime minu lemmikust, Mautaust, kuhu ühel päeval raudselt tuurile lähen. 

Nelsonis peatusime taaskord Kiwi Holiday Parksis. Esialgu oli plaanis küll kogu aeg telgis olla, aga ööd olid veel üsna jahedad, seega esimesed kolm ööd olime matkamajades. Seejärel kolm ööd ka telgis, mis oli omaette kogemus, aga jäime ellu. 

Tähistasime Nelsonisse jõudmist.

Telgihommikud.

Meie telgiala.

Matkaalal päeval olek oli üsna väsitav, kuna Amber jooksis pidevalt meelega meie juurest ära ja pidime teda alati taga ajama. Seega üritasime natukene ringi sõita ja meie uut kodulinna näha. Näiteks käisime vaatamas paika, kus esimene Uus Meremaa ragbimäng mängiti. Seal ligidal on Uus Meremaa keskpunkt ka, aga seda me üles ei leidnud.

Rand Nelsonis on ka väga väga kena. Suur mänguväljak selle juures, vaade linnale ühel pool, vaade lumistele mägedele teisel pool. Päris ujumisilma veel ei olnud, aga Cooper proovis vee ära küll.

Nelsonisse jõudsime me pühapäeval ning teisipäeval käisime juba ühte üürimaja vaatamas. Maja meeldis meile väga ning olime väga õnnelikud, et majaomanik seda meile ka üürida tahtis, kuigi P polnud veel töökohta leidnud. Järgmisel päeval käis ta aga juba tööintervjuul ja on nüüdseks tööinimene ka. Majja kolisime me esmaspäeval. Kui kartsime, et peame oma kuu või nii telkima, kuna kuulsime, et siin on raske elamist leida, siis Nelsonis Holiday Parksis olime me vaid nädala.

Meie uus kodu on Nelsonist 20minutilise sõidu kaugusel, väikeses Brighthouse nimelises külas. Uuest kodust aga järgmisel korral.