19 nädalat kolmandat rasedust. Emotsionaalne ja sugu!

Raske uskuda, et see rasedus on peaaegu poolenisti läbi! Eks Cooper ja Amber hoia mind pidevalt tegevuses ning meie kolimine on ka oma aja ja tähelepanu saanud. Oleme ilusti Nelsonis, omas üürimajas ning Phil on nädala ka tööl käinud. Sellest kõigest aga üsna pea rohkemalt omas postituses, see postitus on kõhubeebile.

Kui muidu läks üsna libedalt ning ma tundsin end taaskord üsna enesekindlalt, siis kahjuks 12nädala ultraheli tulemused polnud sama riskivabad nagu eelmiste rasedustega. Tuli välja, et meil on 1:120 oht, et beebil on Downi sündroom. Sama risk eelnevate lastega oli üks kümnetes tuhandetes, seega paras šokk. Kui ma muidu just maailma kõige emotsionaalsem naine ei ole, siis kodus seda kõike mehega arutades tõi see korduvalt pisarad silma küll. Otsustasime, et vajame edasisi teste, et kindlalt teada saada. Otsustasime ette ära, pärast pikka arutelu, et kui test peaks ütlema, et meie beebil on raudselt Downi sündroom, siis me rasedusega ei jätka.

Sain kiirelt nädala pärast konsultatsiooni, kus seletati erinevaid variante. Üks oli mitte edasisi teste teha, teine oli mingi vereproov, mis siin mingi 400-500 dollarit maksab või looteveeuuring. Otsustasin selle viimase kasuks, kuigi sel on omad riskid ning umbes 0,5-1% oht, et rasedus katkeb.

Looteveeuuringule sain aja täpselt nädala pärast jälle, olles siis 15 nädalat ja 3 päeva rase. Tehti ultraheli ning otsiti nurka, kust nõel sisse lükata, et looteveest head proovi võtta saaks. Platsenta on mul sel korral eesseinas ning läbi platsenta nad minna ei tahtnud, kuna see võib natukene veritseda ja siis ei ole lootevee proov päris puhas. Leidsid nurgakese, mis tähendas, et nõel pandi kallakuga kõhtu. Kusjuures tuimestust selleks ei tehtud. Natukene pidi arst sellega surkima, et õige koha pealt sisse läheks, mis oli üsna valus, aga kannatasin ära ning nad said ilusa selge proovi. Öeldi, et paar päeva vabalt võtaksin, aga olime nädal kolimisest ja see polnud eriti võimalik. Kodus paar tundi istusin rahulikult ning tegin tavapäraseid toimetusi edasi. Õnneks ei olnud ei mingeid valusid ja krampe ning tundsin end hästi.

Tulemusega helistati mulle õnneks üsna kiirelt paari päevaga. Olin vist rõõmsam, kui esmalt positiivse rasedustestiga, kui öeldi, et beebiga on kõik hästi. Juhuu!

Lisaks öeldi minu soovil, et tulemas on meil veel üks väikene POISS! Kahtlustasin seda ise juba uuringu ajal tehtavalt ultrahelilt.

See kõik oli nüüdseks kolm nädalat tagasi ning paisun rõõmsalt nagu kakukene. Kõht on tunduvalt suurem võrreldes esimese kahe rasedusega, oleks pidanud rohkem trenni tegema. Peale tavapäraste vaevuste tunnen end väga hästi. Käin vaid tihti vetsus ning vahepeal väsin rutem, aga ei midagi hullu. Vaikselt tunnen aina rohkem väikeseid põkse ka, mis on armas. Tean, et see eesseina platsenta on paras polster ees, seega saan aru, et tugevaid liigutusi veel loota ei saagi.

Kasvame ja paisume vaikselt edasi! Ehk enne rasedust saan lapsele paar asja ka ostetud. Kõige tähtsam on leida kõigile uued autotoolid, mis kolmekesi meie Honda Civicu tagaistmele ära mahuks. Pole veel kindel, kas vankrit vastsündinule sel korral ostma hakkangi või investeerin hoopis kandja(te)sse. Esimene beebitekk on ka kudumisel ja eks teen mõned asjad enne ta sündi veel.

17 nädalat.