Meie pere kasvab (jälle)!

Üllatus! Meie perre on lisandumas veel üks beebi! :)

Nagu meie puhul ikka, täiesti planeeritud. Kui ma aus olen, siis ma pikalt arvasin, et mulle kahest lapsest piisab. Ühel hetkel mainis P, et ta sooviks ühte veel, kuid mul oli vaja selle üle natukene ennem mõelda, sest päris kohene otsus see ei olnud. Imelikul kombel teatasid aga mitmed naised mu Instagrammis või Facebookis, et nad ootavad kolmandat beebit. Mõne rasedus oli väga alguses, mõni sünnitas ja oli sellest terve raseduse vaikinud, mõni postitas järsku suure kõhuga pildi. Nädala-pooleteise jooksul sain sellist uudist oma 5-6naiselt! Mõtlesin siis, et kui teised saavad hakkama, miks mina ei saaks. Just hakkama saamine oligi kõige suurem hirm, sest peretugi meil endiselt puudub. Sisimas tundsin, et üks väike rõõmurull mahuks meie perre küll.

Mõeldud, tehtud, poolteist kuud hiljem oli positiivne rasedustest. Mainiks siin kohal ära, et päevad taastusid mul alles umbes 13kuud pärast sünnitust, sest Amber on endiselt tihe imetaja. 

Mis mind kõige esmalt kõvasti tabas oli meeletu väsimus. Arvasin, et see oli sellest, et öösiti palju üleval ja ma olen alati esimese trimestri ajal väga väsinud. Leidsin endale aga ämmaemanda ning vereproovid näitasid, et rauda oli mu veres natukene vähe. Paar nädalat rauatablettidel ning hakkasin end juba palju rohkem inimese moodi tundma. 

Teine sümptom oli meeletu isu. No ikka selline, et ma söön 2-3 hommikusööki, siis paar lõunat ja siis ei saagi pidama. Tõeline Karupoeg Puhh. Väga alguses oli natukene iiveldust ja aeg-ajalt ning pidev söömine hoidis seda natukene eemal. Nüüd tunnen, et meeletu nälg hakkab vaikselt kontrolli alla saama.

Täna (01.09) olen ma 13 nädalat ja 1 päev rase. Kuupäevade järgi arvutasime esimese tähtaja 27.02.19, mis aga esimese ultraheliga muutus ning on nüüd 08.03.2019. Nii lootsin, et tuleb veebruari beebi, aga nüüd saame oma kolmanda märtsibeebi! Amberi sünnipäev on 09.03 ja Cooperi oma 22.03. Kusjuures nende tähtajad olid 07.03 ja 09.03. 

Kõht kasvab kolmanda rasedusega mul ikka ülimegakiirelt. Sel korral ei tahtnud me kellelegi enne 12nädalat midagi öelda, siis pikalt sain oma pauna laiade pluuside all peita. Paisuma hakkasin ikka varakult, umbes 9-10nädala juures, eks oma superisu aitas hästi kaasa ka. Kaalu on tänase päevaga juures umbes 3-4kg, tundub aga nagu 10 oleks juba juures. Kaal üldse häirib mind sel korral miskipärast. Ma ei tunne end särava rasedana vaid lihtsalt paksuna. Peegelpilt ja fotod näitavad muud, aga ise tunnen end üsna töntsakalt. Küll ära harjun vast, kui vats veel paisub.

 

Üldiselt ma end veel endiselt väga rasedana ei tunne. Kahe lapse kõrvalt on veel vähem aega istuda ja kõhuga juttu ajada. Väsimused ja iiveldus on ka pea olematud nüüdseks, seega väga rase olla ei ole. Liigutusi ka veel ei tunne, aga selle jaoks on natukene vara nagunii. Eks varsti hakkan pisi-pisikesi asju kuduma, küll siis hakkab kohale jõudma.

Kuna meil ees poiss ja tüdruk, siis väga raudkindlaid soove ei ole, kumba me tahaks. Kaldume mõlemad natukene rohkem poisi poole, sest meie tüdruk on paras diiva ning raudselt natukene rohkem tööd, kui Cooper oli. Mu sisetunne ütleb aga tüdruk. Just selle kerge iivelduse tõttu alguses, sest iiveldasin natukene Amberit oodates, aga mitte Cooperit oodates. Peavalu oli ka korra hiljuti, mida mul Cooperiga ei esinenud, aga Amberit oodates olid mul auraga migreenid. Kuid eks näis, 7-8 nädala pärast saame teada, üllatuseks seda ei jäta.

Oleme Cooperile ka hakanud vaikselt rääkima, et emme kõhus on tita. Esmakordselt viimase ultraheli ajal. Küsis üle, et kas tõesti emme kõhus. Ja siis, et kas ma sõin beebi ära. Õnneks ta veel rohkem küsinud ei ole, kuidas see beebi sinna kõhtu sai. Muidu tundub tal veel üsna savi olevat, kuigi pikalt ette ütles talle, et ainult Amberist piisab. 

Lähen söön nüüd teise hommikusöögi :)