Thursday, 23 August 2018

Järgmine seiklus - Nelson

Kui me esmalt Whangareisse kolisime, siis teadsime, et see ei saa olema kohaks, kuhu me aastateks jäämegi. P pere olemasolek oli siin ainus põhjus, aga nad pole meist sugugi huvitatud pärast seda, kui me välja kolisime. Ametlikult nägime neid viimati jõulude ajal, kui me kinke vahetamas käisime. Paar korda pärast seda oleme kasuämmaga poes kokku jooksnud, äia pole ma näinud. Lapsed ei saanud neilt sünnipäevakingitusigi, rääkimata sellest, et nad aktiivsed vanavanemad oleks, kes aeg-ajalt lapsi hoida tahaks jne. Seega ei ole meil siia jäämiseks ühtegi põhjust.

Üldiselt on siin linnas kõik olemas ja lähedalasuvad rannad on super, aga rannad ei ole ühestki Uus Meremaa kohast liiga kaugel. Mis meile siin kõige vähem meeldib, on kuritegevus, mis tundub vaikselt tõusvat. Narkootikumid ja igasugused gängid on siin samuti üsna suureks probleemiks. Ma alati kujutasin ette, et Uus Meremaa on nagu mingi heaoluriik, aga vot ei olegi. Siinsest nukramast elust annab tõestust see näiteks, et paar kuud tagasi leidsin ma väikese umbes 3aastase poisi omaette mänguväljakult. Oli peaaegu teed ületamas, kui ma ta peatasin. Kahjuks aru ma ei saanudki, kas ta tuli sinna üksi või kellegiga koos, aga nende 20minuti jooksul, mis ma temaga veetsin, ei tulnud keegi teda otsima. Ta rääkis mulle, kuidas emme ja tädi ükskord üles ei ärganud ja kuidas tita vahepeal nutab, aga tal midagi ei valuta. Üsna nukraks tegi meele küll ning pärast mõnda minutit helistasin politsei, et nad poisi vanemate otsimisega aidata saaks, sest ma pidin Cooperile lasteaeda järgi tõttama (lisaks ei oleks julenud ma poissi igale inimesele üle andma ka). Lisaks sellele, mõni päev tagasi üritati ühte koolitüdrukut võõrasse autosse tirida, vaid paar tänavat meie kodust eemal. Need vaid mõned eredamad näited.

Tundsime, et nüüd oleks parim aeg järgmiseks seikluseks ja siit ära kolimiseks. Lahkuksime enne suvemelu, ning selleks ajaks, kui Cooper kooli läheb, saaks me end sisse elatud. Uueks elukohaks valisime NELSONi lõunasaarel. P on alati rääkinud sellest linnast kui kohast, kus ta ühel päeval elada tahaks, lihtsalt, et see on ilus koht. Tegin natuken eeltööd mõnes Facebooki grupis ning absoluutselt kõik ütlesid, et super koht rahulikuks pereeluks.

Seega mõeldud, tehtud. Tegelikult otsustamine, et minna, võttis meil ikka aega. Nelson asub meist 1000km kaugusel, seega päris nii ei ole, et me kergelt tööintervjuudele sõita saaks või elamiskohti vaatama. Seega teeme natukene riskantse mineku ilma nende asjade eelneva organiseerimiseta. Töökohtatele muidugi hakkab P paar nädalat enne minekut CVsid saatma, et kui intervjuule kutsutakse, siis saame seda seal olles teha. No ja keegi ei rendi maja, kui kindlat tööd ees ei ole. Seega esialgu peatume camping ground'is (matkaala, telkimisala, ei oska õigesti tõlkida). Asju me siit kaasa ei vea nagunii, sest nende transport oleks meeletult kallis ja ega meil siin väga palju ei ole ka, mida oleks väärt kaasa tarida. Telk on meil olemas ja sellele lisaasju saab. Camping ground'is on olemas dušid, väike köök, mänguväljak, pesumaja jne, et päris metslased me ei oleks. Päeval ongi hea, et olukord sunnib ümbrusega tutvuma ning töö ja elamise asju ajama. Mitmed ilmselt vangutavad pead, et kuidas te nii saate lastega, aga nad on nii väikesed, et neil oleks hetkel küll jumalast savi. Kõige mugavam variant see ei ole, aga rahaliselt kõige soodsam ning pesemata-söömata-magamata me ei oleks. Sisetunne on väga positiivne, et töö ja katuse peakohale saame. Elame vaid ühe korra ja elu on seiklus :)

Kass Jack tuleb kusjuures meiega kaasa. Teda telkima tuua küll ei saa, talle otsime mõne kassihotelli, kelle hinnapakkumisi ma hetkel ootan. Selle jaoks peame talle ruttu vaktsiinid ära tegema, sest ta on meil selline arstivaba kass olnud. Esialgu mõtlesime ta ajutiselt P ema juurde viia, aga ta elab Gisbornes, mis on omakorda mitusada kilomeetrit meie sõiduplaanist kõrval. Lisaks oleks kassile järgi minek hiljem tunduvamalt kulukam  (kütus pluss saartevaheline praam), kui teda selle aja kassihotellis hoidmine. Maha teda jätta ei saa, sest Cooper nii tihti ütleb, kuidas talle meeldib, et meil on kass ja kui palju ta Jacki armastab.

Nii et, nüüd on palju asjade ajamisi ja planeerimisi, et meil oleks sõiduplaan, me oma siinsetest asjadest lahti saaks jne. Hoian teid kõiki meie järgmise seiklusega kursis :)

Kes siin käinud, andke aga soovitusi, mida me tee peal vaatamas võiks käia! Ma pole tegelikult Uus Meremaad nii palju veel näinud, seega meeleldi teeme autoreisi mõne päeva pikkuseks, et saaks mõnes kohas peatuda ja ilusaid kohti näha.




No comments:

Post a comment

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...