Peaaegu valmis

Neljapäeval teatati mulle koolist, et nad ei ole mu acceptance letterit tagasi saanud, mida ma ei olnud neilt veel isegi saanud. Helistasin vastavale osakonnale, kust soovitati esmaspäevani oodata. Esmaspäevaks ei olnud ma siiski midagi veel leidnud ja helistasin tollele osakonnale tagasi. Sealt teatati, et ma pean hoopis kolmandale osakonnale helistama ja öeldi, et nad näevad mu õpilase-kontot, millel on kirjas conditional acceptance. Mul tekkis väike vererõhk juba, et mis kuradima conditioni nad mulle peale panevad ja pablasin, et ma pean hakkama raha kokku kraapima keeletesti jaoks.

Peale viite katset sain lõpuks administratsiooniga ühendusse, kes ütlesid, et enne teisipäeva lõppu saan ma kindlasti kirja. Kiri tuligi meili teel pärast kella 17t täna õhtul. Pealkiri on kirjal küll conditional acceptance, aga kirja keskel Conditioni taga oli kirjutatud "No Conditions". Mis mõte oli siis alguses öelda, et see on conditional... 

Küsiti kirjas üle, et kõikide vajalike dokumentide skännid on nende kodulehele üles laetud, mida ma ka teinud olen. Saatsin kirja vastu, et ma võtan nende pakkumise vastu ja sain lõpuks ometi avalikult Facebookis end õpilaseks kuulutada.

Reedel saatsin ära ka avalduse õppelaenuks vastavale firmale, seega varsti saab õppima hakata.

Kuidas mul tunne on? Ausalt öeldes - hirm on. Õppimisest on siiski viis aastat möödas ja mõte, et järgnevad neli aastat pean ma peale tööd õhtuti kodus õppima on väsitav. Samas olen ma samal ajal ka ülimalt elevil ja rõõmus, et ma enda eluga ka midagi tõsisemat ette võtan ja loodetavasti tuleb kool mulle edasises karjääris kasuks.