You win some, you lose some

Olles viimased 4 aastat arvanud, et ma töötan väga laheda firmaga, sain täna uudise, et kuu aja pärast mul mu töökohta enam ei ole.

Ei, ma ei teinud ise midagi halvasti, kuid raha kokkuhoiu mõttes otsustati meie väike 4liikmeline klienditeeninduse tiim lihtsalt olematuks teha. Mitte ainult meie, aga ka mõned teised väikesed tiimid üle maailma kaovad ära ning kõigi meie töö võtab üle meie suur kõnekeskus väiksemas linnas.

Just nüüd, kui kaasal on täiskohaga alaline töökoht ja ma olin juba üliõnnelik, et meie elu muutub helgemaks ja plaanisin väikest Euroopa-reisi jaanuarikuus...

Pärast uudiste üleandmist ajas mu juhataja mu koju, sest kontoris pisardades ei olnud must nagunii eriti kasu. Tööd jätkan siiski 23novembrini, aga kes teab, mis sealt edasi tuleb. Homme kohtun HR juhatajaga, et vaadata, mis firmasisesed tööpakkumised saadaval on, sest eeskujuliku töötajana ei taha nad siiski minust lahti saada. Või vähemalt nii mulle öeldi täna, aga ma ei tea enam, mida uskuda...

Kui ma midagi firmasiseselt ei leia, siis olen ma ametlikult koondatud ja pean endale uue töö mujalt leidma. Kui läheb koondamiseks, siis viimane tööpäev oleks 16november, mis juhtub mu sünnipäev olema. Palju õnne! Ma siia küll ei kirjutanud, aga eelmise aasta 16novembril vallandati mu kallis kaasa, mis oli tõesti viimane asi, mida oma sünnipäeval oodata. Ei tundu, et sellelgi aastal midagi paremat on ja ma arvan, et ma peaks oma sünnipäevast lõplikult loobuma, sest sellega ei kaasne iialgi midagi head.

Igatahes sain täna vara koju, tegin väikese dringi ja alustasin töökohtadele kandideerimisega. Osa minust on nukker ja kurb ja vihane, aga teine osa minus mõtleb, et ehk see oligi see lüke, mida ma vajasin, et vaadata midagi uut ja paremat. Põhimõtteliselt, tunded on äärest ääreni.

Eks näis, mis must nüüd saab...