Taas vaid kahekesi

Jätkuks sõprade kaotamise postitusele.

Reede hommikul sai tsikk plusspunktid, sest esimese asjana hommikul maksis meile võlgnenud üüri ära ja postitamisest ülejäänud raha.

Laupäeval tuli ta õhtul väga hilja koju. Kummalgi päeval ma süüa ei teinud, seega vaesekene pidi võisaiaga leppima. Too õhtu jõime Rogeriga mojitosid, mida me talle ei pakkunud. Kui oleks tahtnud, oleks võinud suu lahti teha, mida muidugi ei tehtud.

Pühapäeva hommikul ärkasime ja leidsime kirja, kus "sõber" seletas, et tal tööl vahetustes muudatus, ööbib hotellis ja võttis kõik oma asjad kaasa. Ja see oligi kõik. Ei mingit aitähhi ega mitte midagi. Muidu oleks ta esmaspäeva hommikul välja kolinud.

Nüüd oleme lihtsalt kahekesi olles rõõmsad ja tema üle pead ei vaeva. Kui nii raske on isegi mitte just sõpradega lahku minnes "aitäh" öelda, siis mingu tõesti põrgu. Ennem lubas suure suuga meid tänutäheks välja sööma viia abi eest oma esimesel palgapäeval ja mida kõike muud. Ehk mõne aasta pärast jõuab kohale, et ilma meie abita ta vaevalt siia linna sedasi ilma tööta oleks saanud kolida.

Vähemalt see etapp on läbi ja saame rahulikult oma eluga edasi minna.