Aasta kokkuvõte

Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg ning 2013. aasta oli minu jaoks üks ülimalt suur muutuste aasta. Aasta tagasi ei oleks ma absoluutselt osanud isegi mõelda, kuivõrd mu elu muutub, aga vahepeal on need ootamatud muutused just need parimad.

Blogimine on lahe eelkõige iseenda jaoks, sest kõik, mis toimunud on, on kirjas. Kolasin just oma varasemates postitustes ringi ning meenutasin kõike, mis olnud on. Nii paljud asjad lähevad meelest! Avalikult saab kirja pantud tihti küll vaid positiivsemad elusündmused, aga ridade vahelt lugedes tuleb endale ka kõik negatiivne meelde.

2013. aasta märkimisväärsemad juhtumised minu elus:

- The Break Up. Jätkuvalt on sellele mõtlemine miskipärast valulik. Ma ju alati lootsin, et see jääb kestma ja et kõik läheb aina paremaks. Eksiga oli meil alguses üsna mitmeid raskusi, sest ta oli pikalt tööta ning seetõttu kõik muu tavaelu oli raske ja pingeline. Kui ta aga lõpuks nelja aasta möödudes püsivale tööle sai, ei muutunud meie omavaheline suhe sugugi paremaks, hoopis vastupidi. Mõtlesime küll paari-teraapiast ja seda tahtis tema kuni mu väljakolimiseni, aga mina seda elu enam elada ei suutnud ja see peatükk minu elus sai läbi. Aeg oli leida iseennast, hakata endale elama ja teha, mis mind õnnelikuks tegi, mitte kedagi teist.

- P on minu elu päike. Ta oli mulle suureks toeks sõbrana aasta alguses ja mul on ülihea meel, et me muutusime lähedasemaks kui lihtsalt sõbrad. Ta on alati ülimalt positiivne ja rõõmus, samas võtab tähtsaid asju väga tõsiselt. Me hindame samu asju ja meil on paljudes asjades sama maitse, olles samas üsna erinevad inimesed. Ma tunnen end temaga olles alati hästi ning ta ütleb, et ma olen ilus ka siis, kui ma olen äsja ärganud ja tusane. Ta isegi talub vapralt, kui ma hormoonide abil hangry (hungry + angry, e. keel näljane + kuri) olen ja sõidutab mind lähimasse poodi jäätist ostma, kui ma tahan. Imeline mees ja ma olen väga õnnelik, et ta mul olemas on.

- Coventry'sse kolimine ja töökoha vahetus. Kui London võib tunduda suur ja glamuurne, siis seal elada polnud sugugi nii lahe. Coventry on küll üks Inglismaa koledamaid linnu, aga mulle meeldib väiksemas kohas palju rohkem elada kui suurlinnas. Siin on kõik olemas, samas on ümberringi palju loodust ja imeilusaid väikeseid külakesi. Siinne elu ja õhkkond on tunduvamalt rahulikumad ning inimesed on palju sõbralikumad. Uus töökohtki on tore vaheldus, positiivselt hoopis teistmoodi ja enam ei pea klientidega suhtlema, vaid teen lihtsalt omaette oma tööd.

- Rasedus. Kindlasti selle aasta tippsündmus, mille üle ma ülimalt õnnelik olen. Kui varem kujutasin ette, et enne 30ndat eluaastat ma last ei taha ja mul peab olema palju parem töökoht ja oma korter/maja jne jne jne. Eks see kõik rahaline oleks aidanud küll, aga me saame ka nüüd hakkama ilma närutamiseta. Plaan proovida laps saada tundus küll natukene hull ja uskumatu, aga samas väga põnev ja see lihtsalt tundus õige. Kuigi mul ei ole seda kõike majanduslikult, mida ma arvasin, et mul vaja oleks, tunnen ma, et ma olen väga valmis emaks saamiseks.

- Kooli pooleli jätmine. Kuigi ma nautisin koolis käimist väga, oli see kolimise ja rasedaks jäämisega natukene paratamatu. Vaatan aga usinalt juba The Open University poolt pakutavat ja loodan kas järgmise aasta lõpus või 2015 aasta alguses jälle üliõpilaseks hakata. Seekord tahaks end psühholoogiale pühendada, mitte sotsiaalteadusele, sest psüholoogia semestrit nautisin ma väga ning see pakub mulle ülimalt huvi.

Asun vapralt vastu järgmisele aastale, mis saab omamoodi ülisuur muutus olema. Esimese kuu aastas töötan, siis loodan kuu aega puhata ja märtsi alguses saab meist kahest kolm. Ootan seda uut seiklust juba väga :)

Põnni avastus

Põnn leidis täna mu ribid üles. Õnneks kõvasti ta ribidesse ei surunud, aga natukene neid varbaga katsus küll. Oli alles imelik tunne. Siis keerutas end nii hästi, et ta peps pressis mul otse kõhu ülaosasse, mis on juba nagu riiul, asju saab seal vabalt hoida. Seda kõike, kui ma tööl olin, ürita siis Excelile keskenduda :P

Koju tulles ootas mind mu suur lõngatellimus. Tuleks nüüd vardad ka kohale, saab kuduma hakata, sest tekk, mida heegeldan, saan kohe-kohe valmis.

Instagrami postitused

Teeks väikese ülevaate igapäeva-tegemistest Instagrami piltide kaudu. Midagi suurt me teinud ei ole ning ilmselt enam ei tee ka, kuna meie väike autoloksu hakkab juba vist katki minema. Mingi mootori tuluke põleb ja kes teab, mis tal viga on. Me üllatunud ei ole, sest auto oli ikka üliodav - £650, ja me ei arvanudki, et ta pikalt kestab. Tore oleks olnud, kui ta oleks pikemalt kestnud ikka. Vaatame vaikselt liisingu peale uuem auto võtta, mis rohkem, kui kaks kuud vastu peaks, sest ilma autota enam elu hästi ei kujuta.

Üks väga inglispärane õhtu, kui ma küpsetasin scone'e ja Victoria kooki. Kõrvale Earl Grey tee (ikka piimaga!) ning tegin väikese Downton Abbey maratoni.

Tasuta tester-nänn, mis ma Emma's Diary kaudu sain. Siin teevad kaks firmat selliseid reklaam-pakke, teine on Bounty, mis mulle juba ämmaemanda juurest kaasa anti. Pakikesed on täis igasugu reklaame, soodukaid ja ka testereid. Selles Emma's Diary pakis olid mõned Johnson & Johnson'i testerid ja täismahus niisked salvrätikute pakk. Lisaks Kellogsi All-Bran hommikuhelbed, mis olid kusjuures väga head ja ilmselt ostan neid järgmisena poest, kui praegused otsa saavad. Selle pakiga tuli kaasa ka üks vastsündinu mähe - issand kui armas ja väike see on! 

Ühel hommikul käisime kohaliku tiimi ragbi-mängu vaatamas. P nimelt oli mõned aastad tagasi pool-professionaalne ragbimängija ja nüüd tahaks ta uuesti lihtsalt omaks lõbuks mängida. Kuna ragbi on siin üsna popp, siis väikeseid tiime on siin mitmeid, millega ta liituda saaks.

Oxford.

Armsad pisikesed jõulukoogikesed.

Rasedavitamiinid on mul küüned mühinaga kasvama pannud.

Käisime ükskord kohalikus IKEAs vaatamas, mida uude elamisse vaja oleks. Lasteosakonnast leidsin oma suureks üllatuseks paar eestikeelset raamatut kultuursest hundist. Ainsateks ostudeks olid piparkoogid ja hapukoorega heeringas, mida ma küll vaid paar tükki söönud olen, sest ma tegelikult heeringat väga ei armasta, aga isu paari amsu järgi oli.

Poja limited edition lutipudel ja lutt. Ostsime paki, millega tuli kaasa kaks lutipudelit ja kaks lutti. Varem ostsin Philips Avent'i pakiga 7 lutipudelit, seega meil peaks neid nüüd küllalt olema. Plaanis on siiski võimalikult palju rinnapiima pojale anda, mitte ainult pudelitest sööta. 

Raamatute lugemisega olen ma viimasel ajal rohkem, kui laisk olnud. Dan Brown'i "Põrgu" oli Kindle poes ainult £1.99 ja pidin ostma. Pool on juba läbi ja mulle see raamat meeldib väga. 

Jõule küll sel aastal ei pidanud, aga küüned tegin natukene jõululikuks.

Käisime mõned päevad tagasi jalutamas ühe lähedal asuva järve ääres. Päris mõnus oli, kui mul selg vaid kõndides nii kiiresti valutama ei hakkaks.

Jalutamas ikka. Täitsa kole, kui kiiresti viimasel ajal ikka pimedaks läheb. Pilt tehtud umbes kella poole 17 ajal, kell 17 oli juba kottpime.

Reedeõhtune kokkamine, sest meie majanaabrid lõpuks läksid nädalavahetuseks minema. Kui nad kodus on, siis ma üldse ei armasta kööki kasutada, sest vanamutt on mõned korrad just siis ka kööki asjatama tulnud ja üldse tundub, et talle ei meeldi, kui me seal väga kokkame. Maksame küll siinse linna kohta palju üüri ja meil on igati õigus kööki kasutada, aga mul endal on seal tihti liialt ebamugav ja no ei taha. Seetõttu oleme viimasel ajal palju võisaiu ja külmutatud toite söönud. Varsti saan oma köögi! Seekord tegin pitsasaia ja kohvikooki.

Läheb kudumiseks

Hommikul vaatasin filmi ja heegeldasin põnnile tekikest ning mõtlesin, et küll tahaks kududa. Kuna kõik mu käsitöö asjad jäid maha eksi juurest välja kolides, siis sain ma nüüd endale kõik uued asjad osta. Suur pakk heegelnõelu sai muretsetud juba varem, kui ma tahtsin põnnile tekki heegeldama hakata. 

Nüüd sai Amazonist endale suur hulk erinevas suuruses sukavardaid ja tavalisi vardaid tellitud ning kolme erinevat värvi lõngu. Hiljem natukene asjade üle järgi mõeldes tuli pähe, et mul ei ole suure silmaga nõelu, et pärast mu meistriteostel otsad ära peita, seega sai need ka veel tellitud. Ja kui ma osavnäpp olen ja päris kampsunit tahan pojale kududa, siis on ju lihtsam, kui ta nööpidega on. Mida mul ei ole, on nööbid. Sai need ka tellitud kolmanda ostutuhinaga. Nööbid on armsad puidust tähekujulised ja erinevat värvi autode kujulised. Kui ma juba viie ja poole nädala pärast koduseks jään (I can't wait!), siis on mul vähemalt piisavalt tegemist, et igav ei peaks hakkama :)

Pinteresti kaudu leidsin palju ideid ja inspiratsiooni mu kudumismaratoniks. Tahaks kõiki neid teha, nad on nii armsad!

29 nädalat

Aina raskemaks läheb, kuigi eile kaalule astudes avastasin, et ma olen viimase kuuga vaid ühe kilo kaalust juurde võtnud. Enne rasedust olin natukene üle 58kg, praegu olen 72,2kg ehk juurde võtnud olen lausa 14 kilo. Seda on küll rohkem, kui mitmed lugemisallikad soovitavad juurde võtta terve raseduse juures, aga 173cm pikkuse juures ma õnneks liialt ülekaaluline välja ei paista. Põnn läheb ka aina paksemaks ja kaalub hetkel umbes 1,3kg.

Olemine on aga väga raskeks läinud, eriti kõndimine. Selg valutab pidevalt ning kui natukene pikemalt kõndida, siis väsin ikka päris hästi ära. Seljavalu on juba kerge pardikõnnaku põhjustanud ja kiirustan ma sama hästi kui tigu.

Kõige halvemaks on läinud tuju, mis on viimasel ajal pea pidevalt üsna masendunud. Mitte, et rase olemine mind nukraks teeks. Põnni põksimine pigem tõstab tuju ning tema ootamine on ülimalt meeliülendav. Kõik muu on aga väga tujutu või lihtsalt nukker. Midagi mind eriti ei huvita, raske on keskenduda ning isegi filme lõpuni vaadata ja ma võiks vabalt päevad läbi teki all laiskloom olla. Õnneks on elukaaslane ülimalt mõistev, sest ma olen talle korduvalt öelnud, et tema ei ole midagi valesti teinud, ma ise ei tea, mis mul seda pidevat paha tuju tekitab. Ta siis armsalt laseb mul omaette tusane olla ja kui ma päris vaidlust ei nori temaga, siis ta ikka kallistab ja musitab ja annab teada, et ta on minu jaoks olemas.

Minu juurest põnni juurde tagasi. Poisile meeldib kõhus jätkuvalt kõvasti mürgeldada, mis on tore. Eile me avastasime, et ta reageerib juba valgusele ka. Telefonil taskulambi äppi kasutades (sest moodsatel inimestel ei ole taskulampi :P) suunasime valguse erinevatele kohtadele mu kõhul ja küll põnn alles põksutas ja end valguse järgi liigutas. Päris lahe oli :)

Kolime varsti jälle

Eelmisel nädalavahetusel käisime ühte korterit vaatamas, mille üürilepingule me eile alla kirjutasime ja kuhu me jaanuari lõpus sisse kolime. Korter asub küll majas, mis väljast paistab nagu tavaline elumaja ning meil on oma sissepääs, seega ma täpselt ei oska öelda, kas seda peaks nimetama korteriks või veerand-majaks, sest kortereid on ühes majas vaid neli.

Korter on kolmetoaline ja üsna väike, kuid meile tubade plaan meeldib ja liikumis-ruumi on. Pigem on hubaselt väike. Tegemist on ka üsna vana elamisega, mistõttu ta just kõige uhkem ei ole, kuid omanik teeb enne meie sissekolimist mõned hädavajalikud parandused ning meil on lubatud ise ka hiljem näiteks seinu värvida jms, muidugi kui omanikule enne ette teatame.

Korter on küll üpris räpane ja vajab kindlasti korduvat suurpuhastust, et see meile sobivalt puhas oleks. Kolime kas samal ajal, kui ma emaduspuhkusele lähen, või natukene ennem (täpne kuupäev on paika panemata, oleneb, kuna eelmine elanik välja kolib), seega on mul aega seda küürida küll. Esmakordselt korteris käies polnud sealset elanikku kohal ja ma ei julenud arvatagi, milline inimene seal elab. Eile lepingut alkirjastamas käies kohtasime ka praegust üürnikku ning tegemist oli noore mustanahalise neiuga. Aru ei saa, kuidas ta küll seal elada saab sellise segaduse sees.

Korter tuleb õnneks mööbliga. Elutoas on kaks diivanit, kohvilaud, telerialus. Suures magamistoas on voodi, millele me üsna kindlasti küll uue madratsi ostame, üsna suur riidekapp ja peegel ning ruumi ka hälli jaoks. Väiksem magamistuba on mööbli-vaba ning me päris veel ei tea, mis me sellega teeme, ilmselt väikese kodu-kontori. Võiks ka lapse toaks teha, aga plaanis on teda vähemalt esimese aasta küll omaga samas magamistoas hoida, küll omas voodis. Köök on paraja suurusega ning kraanikauss on ilusti akna all, mis mulle meeldib. Vannituba on ka enam-vähem.

Koristamist tuleb palju, aga mul on juba nägemus, et me suudame selle elamise väga hubaseks ja puhtaks ja armsaks teha. Vähemalt saame varsti päris oma elamisse kolida, sest jagamisest on rohkem kui kõrini. Meil on siis kuu aega aega end sisse seada ja end põnni tulekuks valmis seada ja viimased tähtsad asjad talle osta. Ma nii ootan!

Emaduspuhkusest

Täna sai ametlikult töökohale teada antud, kuna ma emaduspuhkusele lähen ja kuna tagasi paanin tulla. Kirjalikult sai seda tehtud umbes kuu tagasi, kui oli 15 nädalat tähtaja nädalani, mis on siin riigis reegliks.

UKs oleneb minu teada väga tööandjast, kas töötaja saab riigi poolt ette nähtud miinimumi, või annab firma lisaraha emaduspuhkuseks. Minu tööandja ei anna midagi rohkemat, kui riigi poolt määratud on.

Töölt saan ma emaduspuhkusel olla 52 nädalat ehk aasta. Terve aasta ei pea töölt eemal olema, aga seaduse järgi peab vähemalt kaks nädalat peale lapse sündi kodus olema. Füüsilise töö puhul 4 nädalat. Kohustuslikku emadus- ja sünnihüvitist saab kuni 39 nädalat (9 kuud), aga seda saab vaid siis kui naine on tööandjale järjest vähemalt 26 nädalat töötanud. Mina küll hiljuti vahetasin töökohta, kuid tööandja on mul sama, seetõttu peaks ma ikka raha saama (vähemalt ämmaemanda sõnul). Esimesed 6 nädalat saan ma 90% palgast ning seejärel saan ma vaid £136.78 nädalas (või 90% kui see protsent on väiksem eelmainitud summast). Minu palk on küll UK piirides üsna väike, aga nädalatasu on ikka natukene üle kahe korra suurem kui 137 naela, seetõttu tuleb kõvasti majandama hakata.

Tähtaeg on mul 9. märts ning emaduspuhkust alustan ma üsna hilja - 24. veebruaril. Lisaks kasutan ma ka oma puhkuspäevi, sest meie firmas algab uus puhkuspäevade jaotus 1veebruarist. Seetõttu on plaanis enne emaduspuhkuse algust 3 nädalat lihtsalt puhkust võtta. Seega saan ma loodetavasti kuu aega enne põnni sündi puhata, kui ta just ei plaani varem välja vupsata, ning siis veel enam-vähem normaalselt raha saada selle eest. Viimane tööpäev on siis 28. jaanuar ehk pärast käesolevat nädalat on mul  6 nädalat veel tööl käia, mille jooksul on jõulud, uus aasta ning üks 4 päevane nädalavahetus, kui ma Eestisse lähen.

Esialgu teatasin, et naasen tööle 24. novembril, sest sinnamaani saaks ma emaduspalka. Seda kuupäeva saan muuta, kui ma 8 nädalat ette teatan. Selleks ajaks peaks ma teadma, kas ma üldse tahan tööle tagasi minna. Võib-olla ei sobi mulle kodus olemine üldse ja tahan üldse varem tööle minna, mida ma küll kahtlen, aga seda ei tea ette öelda. Järsu meeldib mulle nii väga kodus pere-ema olla, et ma ei taha pikema-ajaliselt töötada.

Kui keegi UKs elav lapsevanem oskab soovitada, kuidas Child Tax Credit'eid saab ja muid nõuandeid, mis abi või toetusi riigi poolt saaks, siis andke aga teada. Mingeid päris abirahasid me ei saa, kuna me mõlemad töötame täiskohaga ja väga ei tahakski, kuid neid soodukaid, mida kõikidele ausatele tööinimestele antakse, võtaks vastu küll :)

Sain süsti

Eile käisin arsti juures ja sain süsti. Lausa kaks tükki. Üks oli läkaköha vaktsiin ja teine oli gripi vaktsiin. Mina vaktsiinide vastane ei ole ja ausalt tunnistan, et ma pikalt seda teemat üldse uurinud ei ole. Samas usun, et tänu arstiabile on inimeste eluiga pikem ning väikelaste suremus ei ole kõrge nagu see oli näiteks keskajal ning ma usun, et vaktsineerimisel on oma roll sellel. See on täiesti minu arvamus.

Paar tundi pärast vaktsiine hakkasid mu käemusklid valutama. Sain ju ühe süsti ühte kätte, teise süsti teise kätte. Töölt koju jõudes (arsti juures käisin hommikul enne tööd) oli külili valus olla ja kapi otsast küpsetuspaberi kätte saamine oli vaevaline. Öö veetsin ka kümme korda üles ärgates, sest külge ei saanud ma ärkamata keerata. Liialt valus oli end lihtsalt teisele pool-küljele veeretada, tuli end kätele püsti lükata ja siis pool kõhuli pool külili maha potsatada ja edasi magada. Selili ma ka eriti magada ei saa, sest siis on tavalisest veelgi raskem hingata ja päris kõhuli ei saa ma juba ammu enam olla.

Täna tööl tuli jube uimasus ka peale, aga õnneks õhtupoole läks paremaks. Musklid ka ei valuta enam nii väga vähemalt ja loodan täna mitte kümme korda öö jooksul üles ärgata. Läks hästi seekord :)

Eesti, siit ma tulen!

Kuu aja pärast sõidan pikaks nädalavahetuseks Eestisse perele oma ilusat figuuri näitama ja ma NII ootan seda! Esialgu oli plaan detsembrikuus minna, aga piletihinnad on jõulude ajal ikka hirmkallid. Jaanuari esimene nädalavahetus oli veel kallis, aga kolmas nädalavahetus oli juba enam-vähem.

Pileteid vaatasin väljasõiduga Birminghamist, kuhu lennujaama on meil vaid umbes 20 minutiline autosõit. Ühtegi odavlennufirmat sealt vist Eesti poole ei lähe. Odavaima pileti sain Lufthansaga ning sõit on ümberistumisega Frankfurtis. Vähemalt saan mugavas lennukis istuda, lennu peal süüa ja kohvri eest ei pea ka midagi lisaks maksma.

Muidugi väike hirm on rasedana lennata, kuid Lufthansa lubab kuni 36rasedusnädala lõpuni arstitõendita lennata, kui on olnud komplikatsioonidevaba rasedus. Küll aga soovitatakse pärast 28nädalat lennates arstilt igaks juhuks tõend võtta. Minu väljalend on 32nädala lõpus, seetõttu igaks juhuks küsin arstilt ikka tõendi kaasa. Lisaks on vaja leida mingi hea reisikindlustus, mis ka raseduse komplikatsioone-sünnitust välisriigis (imelik on Eestit küll välisriigiks kutsuda :P) kataks, sest parem karta kui kahetseda.

Minu riided raseduse ajal

Esialgne plaan oli mitte liialt raha kulutada raseduseaegsetele riietele, sest kannan ma neid ju siiski vaid piiratud aja. Hea plaan oli. Mida suuremaks ma paisun, seda ebamugavamalt ma end tunnen ja seda parajamaid riideid ma vajan. Õnneks armastasin ma eelnevalt kanda üsna lohvakaid pluuse nagunii, mistõttu ma liialt uusi pluuse ostnud ei ole. Veel. 

Seetõttu kui ma esmalt paksemaks minema hakkasin, siis esialgu hakkasid mu tollased üsna kitsad püksid kõik väikseks jääma. Mõningaid sai natukene pikemalt kantud juuksekummi abil, mis nööpi kinni hoidis. Noil kordadel olid pikad ja lohvakad pluusid ka väga kasuks. Esimeseks raseda-ostuks osutusidki raseda-püksid:

Kuna mu üliõpilase-ale ASOS lehel kestis novembri lõpuni, siis suundusingi sinna oma esimesi raseda-pükse ostma. Üleval pildil olevad tumesinised püksid, mis on üleval vasakul pildil olid küll alguses natukene suured, kuid suur ja lai kumm pükste ääres oli mõnusalt mugav ning püksid näevad ka väga viisakad välja. Hea on neid tööl ka pikemate saabastega kanda, mis hoiavad talvel jalgu soojas. Ülemised parempoolsed püksid (ASOSest) on NII mugavad. Nad on tehtud pehmemast materialist ning näevad natukene pidžaamapükste moodi välja, aga korraliku pluusi ja kingadega saab neid tööl vabalt kanda.

Leggingsid (samuti ASOSest) on muidugi kohustuslikud, sest nad on lihtsalt nii kuradima mugavad. Eraldi rasedatele mõeldud legingseid on mul kolm paari - kahed musta värvi (erineva paksusega materialist) ja ühed tumesinised. Raseduse-eelsed mahuvad mulle ka veel jalga, kui ma kummi kõhu alla sätin, aga päeva peale muutuvad natukene ebamugavamaks.

Alumised parempoolsed püksid ostsin ma Mamas & Papas kodulehelt. Muidu on superkenad püksid, aga ma oleks pidanud numbri väiksemad ostma. Kujutasin ette, et ma rasedusega kasvan nii palju, et UK riidenumber 10st saab number 12, teadmata, et raseda-riided tehaksegi ka puusast ja kintsust suuremad (vähemalt mulle on nii tundunud). Lootsin, et ehk lähen piisavalt paksuks nende pükste jaoks, kuid praegu on nad veel väga löhvakad ja tahavad pigem alla kukkuda, kui jalas püsida. Aga mul on veel aega nende jaoks kosuda!

Raseda-sukapüksid on ka ASOSest ja vaatamata sellele, et nad imelikud välja näevad (millised raseda-riideid tegelt ei näe imelikud välja...) on nad väga mugavad.

Parempoolsed viigipüksid ostsin Mothercare'st pärast Coventry'sse kolimist, sest siinne peakontor on palju professionaalsem, kui meie Londoni oma oli. Ei midagi erilist, lihtsalt viisakad viigikad.

Kleitide ostmise tuhin tuli mul ka peale ning kõik ülevalolevad kleidid ostsin ma samuti ASOSest. Triibud ja tumedad värvid lähevad mulle ka hästi peale. Vasakpoolne kleit on pigem nagu suur-suur (ülisuur!) t-särk ning triibud on tumesinised. Keskmine kleit on kootud ning natukene läbipaistev, mistõttu ma ilma leggingsiteta seda kindlasti ei kannaks. Parempoolne kleit on alles viimase nädala ost ja üks mu lemmikuid, sest kleit näeb lihtsalt NII armas välja (ASOS Maternity Kate Dress, kui kellelgi huvi on).

 

Praeguseks on mul ainult kaks raseda-pluusi. Vasakpoolne on New Look'ist ning on lihtne ja igapäevane. Parempoolne on ASOSest ning samuti üks mu lemmikoste. Pluus on siidisest materialist ning punane värv lilledel näeb päris elus tunduvamalt erksam ja kenam välja.

Lisaks olen ma pea iga kuu paar paari uusi rinnahoidjaid ka ostnud, iga kuu aina suurem number. Neid olen ma ostnud Primarkist, kus nad vaid £2-3 maksavad. Varsti hakkan uurima, kust hea hinnaga kvaliteetseid immetusrinnahoidjaid osta saaks.

Tõesti ei julge ette öelda, et ma rohkem riideid raseduse-ajaks ei osta, samas tore oleks, kui ma siin loetutega ning eelnevate riietega läbi saaks. Mõtlen, et rase olen ma ju vaid kolm järgnevat kuud ja vaid kaks kuud neist olen ma veel tööl. Viimase kuu saan ma kodus pidžaamades veeta, kui ma nagunii ülisuuri mõõtmeid oman. Pigem kulutaks raha põnni garderoobi täiendamisele, et tema vähemalt meil hea välja näeks :)

Laisk hommik

Teisipäeva hommik ja ma olen voodis ja blogin. Imeline! Tegelikult varsti peab pesus käima ja end valmis sättima, aga vähemalt saan natukene uimerdada. Nimelt on pool 11 ämmaemandaga kohtumine, mistõttu ma alles lõuna paiku tööle lähen. Ma vaesekene pean siis bussiga sõitma, täitsa hull, kui ruttu ma auto omamisega ära harjunud olen :P

Enne arstiaega on vaja kesklinnas kusagil vereproove tegemas käia. Selle pidin ma küll viimase kahe  nädala jooksul korda saama, aga enamus apteeke, kus vereproove tehakse, teevad neid vaid nädala sees enne lõunat ja päris iga nädal ei taha ka tööle hiljaks jääda, sest kesklinnas tööle minek võtab oma tund aega aega.

Ma küll ühe korra andsin kõik oma vereproovid juba esmalt Londoni haiglas, aga siin uue ämmakaga registreerides pean neid uuesti tegema. Londonis asus ämmaemand suures haiglas, kus tehti kõik vereproovid ka ära, seekord asub ühes väikeses perearstikliinikus, kus vereproove ei teha. Seetõttu peangi kuhugi apteeki minema, kus neid tehakse. Õnneks üks on täitsa kesklinnas olemas, kuhu saab lihtsalt kohale marssida ja kuhu ei pea aega panema. Ämmakas saab nende tulemused küll natukene hiljem, aga no juhtub. Ma ise ei põe, sest kõik oli esimesel korral korras. Ma ei saa aru üldse, miks ma neid uuesti tegema pean, kui ma juba ühe korra olen kõik proovid andnud teisele arstile ja kõik tulemused on mu raseduse-raamatus kirjas.

Igatahes tore oli P'le teha hommikukohvi ja siis ise voodisse tagasi ronida, mõeldes, et vaid kaheksa nädala pärast saan ma seda iga päev teha :D

Mul on nimelt töökohale teatatud, et ma alustan oma emaduspuhkust 17. veebruaril (tähtaeg on 9. märts), aga plaanis on kaks esimest veebruari nädalat puhkust võtta. Seega loodetavasti saan 4 nädalat enne põnni sündimist puhata ja mängida rahulikult.

Mrs Scrooge

Kuna mind on suur emme-tuhin tabanud, siis olen hakanud otsima fotograafe, kes teevad vastsündinutest pilte. Idee oli hea, sest poisist tahaks ikka armsaid pilte teha, kui ta veel päris uus on, aga kooner minus enam väga seda ideed ei poolda. 

Olen vaadanud mitmeid fotograafide kodulehti ja meelde on jäänud hinnad umbes £50 sessiooni eest ja kui kõiki fotosid tahame CDle, siis maksab see lisaks oma £250-£300. Selle raha eest saaks ma endale korraliku fotoka ja pildi-töötluse programmi osta! Küll mul kodus oleks aega põnni siis pildistada, sest Pinterest on täis ideid koduseks fotosessiooniks lapsega, isegi õpetused piltide töötlemiseks.

Vaja nüüd soodne, aga hea kaamera leida :)

Rahvusvahelise pere probleemid

Tuleb hakata vaikselt mõtlema selle üle, millise riigi kodanikuks me oma lapse registreerime. Valikuid on meil lausa kolm:

- Eesti kodakondsus, sest mina olen Eesti kodanik

- Uus Meremaa kodakondsus, sest P on Uus Meremaa kodanik

- Suurbritannia kodakondsus, sest minu alaline elukoht on UKs. P'l on siin olemiseks viisa, mille ta sai selle kaudu, et ta vanaisa oli siin sündinud, mida ta saab põhimõtteliselt igavesti pikendada, aga mida siiski vaid 5 aasta kaupa antakse.

Ma arvan, et kui lapsest saaks Suurbritannia kodanik, siis oleks lihtsalt üsna kummaline, et meil kõigil erinev kodakondsus on. Pikema aja paan on meil siiski Uus Meremaale kolida, kui Suurbritannia end ammendanud on, seetõttu vist oleks kõige mõtekam poeg uusmeremaallaseks registreerida. Kuna ta on Suurbritannias sündinud, siis ta saaks ka selle kodakondsuse endale sünniõiguse järgi, kui tal kunangi selle järgi soovi peaks olema.

Eestisse plaani minna ei ole, seega seda kodakondsuse varianti ei ole ma väga isegi mõelnud. Kui me laps kunangi soovibki sinna minna, siis ma olen kindel, et see on tal üsna kerge selle tõttu, et ta ema seal sündinud on.

Tõeline first world problem :D

Kenilworth Castle

Meiele üsna ligidal asub Kenilworth Castle, mida me lõpuks külastada otsustasime. Loss on talvisel ajal vaid nädalavahetustel lahti, mis meile väga sobis. Käisime hommikul ennem ultrahelis Rugbys ja vurasime sealt otse Kenilworthi. 

Pileteid ostma minnas pakuti meile hoopis English Heritage liikmelisust, mille me otsustasime võtta. Liikmemaks meil kahepeale tuli 84 naela järgneva 15 kuu eest. Liikmeks olemine annab meile tasuta sissepääsu enamustesse English Heritage vaatamisväärsustesse, mõndadesse saame soodsamalt, näiteks kaks ühe hinnaga. Seega saame edaspidi sissepääsutasuta külastada näiteks isegi Stonehenge'i, Whitby Abbey't ja mitmeid rohkem ja vähem tuntud losse ja vaatamisväärsusi. Mina ja P oleme mõlemad üsna suured ajaloohuvilised ning väga naudime selliseid väikeseid päevareise, seega tuleb see liikmelisus meile kohe kindlasti kasuks.

Kenilworth'i loss valmis esmalt 1120ndatel aastatel ning aja jooksul ehitasid selle erinevad omanikud seda aina uhkemaks. Loss on olnud ka mitmete tähtsate Inglise ajaloosündmuste asukohaks ning see on mitmete kuningate-kuningannadega seotud. Elizabeth I külastas seda mõned korrad ning üks hoonetest valmiski vaid tema külaskäiguks. Ma pikemalt detailidesse ei lähe, kes tahab, see saab internetis lugeda. 

Ilmaga meil ka alguses vedas, sest oli imekaunis päikesepaiste, kuigi õhk oli jahe. Hiljem saime natukene vihmasabinat ka ning kahjuks lõpupoole läks natukene pilviseks ning enam nii kenasid pilte ei saanud.

Paar hoonet olid õnneks veel täiesti püstised ning sisustatud. Saime jälle imestada, kui pisikesed ja lühikesed inimesed küll vanasti olid. Magamistoast ma küll pilti ei teinud, aga sealne voodi oli küll sama suur või väike, kui tänapäeval laste voodid on.

Mul oli ka suur soov inglispärane ja lõunaks scone'i süüa, mis eesti keeles on Google Translate sõnul karask. Vahele clotted cream (hüübinud koor?) ja mu lemmik-moos Tiptree'lt (imearmsas piskeses purgis, mille ma kaasa võtsin!) ning kõrvale cappuccino ja oi kui hea oli.

Kui ma tavaliselt väga meenete poes aega ei veeda, siis seekord oli seal vaatamist küll ja küll. Ostsin endale (meile) English Heritage moosi ja chutney't ka - maasikamoosi šampanjaga, Inglise õlle-chutney ja maamehe marineering (ilmselt vähe vale tõlge).

Lossis olime kokku vast 2 tundi, sest liialt suur see ei olnud ning mulle täitsa sobis, selg ei jõudnud valutama hakata vähemalt. Üldiselt väga kena koht ja kui keegi siia kanti satub, siis soovitaks kohe kindlasti seda lossi uudistama minna. Ise tahaks kunangi suvel veel käia, kui sealne Elizabethi aed õites on.

3D/4D ultraheli kogemus ja pildid põnnist

Ma juba mõnda aega mõtlesin, et mingil hetkel tahaks 4D ultrahelisse minna, et piiluda, milline meie poeg ka välja näeb. Neljapäeva õhtul saigi lõpuks vaadata, mis ligidamal on ja palju maksavad jne. Leidsin Window to the Womb ultrahelistuudio, mis asus Rugbys ning panin kiiresti laupäeva hommikuks kella poole 11ks aja. Valisin 4D Picture Box ultraheli, mis maksis £85 ja millega saime 10 minutit ultraheli, CD piltidega, 4 fotot ning kaks võtmehoidjat, mille jaoks prinditi vastavas suuruses pildid. Juhendid saadeti ka, mille järgi oleks ma pidanud nädal aega ennem ultraheli rohkem vett tarbima, aga eks ma siis reedel üritasin natukene rohkem vett juua. Veel soovitati 10-20min enne ultraheli šokolaadi ja midagi magusat gaasilist juua, et laps kõhus aktiivsem oleks. Seda ei pidanud mulle kaks korda ütlema :D

Meil oli esimene aeg, mistõttu me kahjuks 15minutit ootama pidime, sest ultraheli tehnik (või misiganes see ametinimetus eesti keeles on) jäi natukene hiljaks. Selle eest anti meile armsalt lõpuks lisaks üks A4 pilt.

Ultraheli ise oli mõnus ja tehnik oli väga sõbralik. Nagu soovisin, sain veelkord kinnitust, et meie põnn on ikka poiss. Ma miskipärast olen korduvalt mõelnud, et mis saab, kui tüdruk välja tuleb, kui me pojaks valmistunud oleme. Me saame aga kohe kindlasti poja. 

Tehniku sõnul on põnn mu kõhus pea peal ilusti ning ta nägu on mu parema külje poole. See seletab, miks ta mind pidevalt vaid paremal küljel põksib. Lisaks pidavat ta pea täpselt mu põie peal olema, mis omakorda seletab, miks ma iga 15-30 minuti tagant vetsus käima pean.

Poja siputas kõhus ultraheli ajal üsna kõvasti ja muudkui ringutas. Alguses tsillis üks käsi kukla taga, mis on tihti asend, milles mina magan. Lõpupoole aga muutus ta natukene häbelikuks ja hoidis käsi näo ees. 

Kogu see kogemus oli aga NII lahe ja mul on nii hea meel, et me saime taaskord kinnitust, et tal on kõik korras, sõrmi on 5 ning nabanöör ei ole kaela ümber (see on üks P suurimaid hirme miskipärast). Lisaks vähemalt neilt natukene udustelt ultraheli piltidelt tundub, et me tegime ühe väga armsa poisslapse :)

See on kõik, mis meile kaasa anti.

Neid põski tahaks juba õrnalt pigistada küll :D

Poseerib :D

Spordipoisi jalg.

Väike häbelik.

Veel muutusi

Tunnen, et käesolev nädal on olnud eriti muutusterohke raseduse suhtes. Mine tea, kas tõesti nii järsult algas kolmas trimester (või on algamas) või ma ise panen asju rohkem tähele.

1. Põnn on lausa maruhulluks läinud kõhus. Põtkib mind päev läbi ja NII tugevalt. Ma küll aiman, et see põtkimine läheb tunduvalt tugevamaks aja jooksul, sest mul on veel kolm kuud aega teda oma kõhus hoida, seega tunnen endale ette kaasa. Täna öösel oli vahva, kui ma ärkasin millegi peale ehmatades üles sedasi, et terve keha võpatas. Ajasin vist väikemehe ka üles, sest sekund peale mu üles-võpatamist sain talt paraja hoobi.

2. Kui ma eelnevalt olin juba väga tujukas ja kergelt masendunud, siis nüüd meeldib mulle nutta. Loen blogisid sünnitusest ja väikelapse esimestest päevadest, pisarad silmis. Eile jõudsin kohani "Downton Abbey's", kus üks peretütardes suri sünnitusel ning see pani mind oma 15 minutit nuttu lahistama. Paaril õhtul on magama minnes lihtsalt kurvad mõtted pähe tulnud ja olen ka natukene salaja patja pisardanud, ise mõeldes, et küll ma olen alles imelik.

3. Ma ei suuda enam oma keha talitseda, mis ei käi liigse gaasilisusega üldsegi kokku. Kes ei taha, ärgu seda osa edasi lugegu, sest selle panen ma enda jaoks kirja. Nimelt ei ole me P'ga eriti vabalt üksteise ees peeretajad, seda on mõlemal vaid kogemata paar korda juhtunud ja siis oli ka jube häbi. Nüüd aga kui ma end liigutangi või kui miski mind naerma ajab, siis ma ei suuda puuksu tagasi hoida. Kõige hullem on see, et ta vist hakkab ära harjuma, sest ta nii palju enam selle üle ei naeragi. Tegelt on armas, et ta aru saab, et mina süüdi ei ole. Ma ise muidugi punastan ette ja taha, et ma lihtsalt ei suuda tagasi hoida. Täna juhtus väike episood tööl köögis, kus me, jumal tänatud, vaid kahekesi olime. Mõelge, kui keegi teine seal olnud oleks! Ma oleks siis häbi pärast kolm kuud varem emaduspuhkusele läinud :P

4. Kõht hakkab ette jääma ja ma unustan pidevalt ära, et ta mul nii suur on. Eile parkis P auto korraks postkontorisse minnes üsna teise auto ligidale, sest teisel pool ka ruumi polnud, ja küll mul alles võttis aega, et sealt end välja pressida. Lisaks kujutan ma vahepeal ette, et ma suudan väiksematest kohtadest end külg ees kiirelt läbi lipsata. Ei suuda! Sokid lähevad jalga sedasi, et ma tõstan jala diagonaalis üles, muidugi vaid voodil istudes. Varbaküünte lakkimisest loobusin ka paar nädalat tagasi, sest üldse ei ole mugav neid lakkida enam, kui hästi ei ulata. Õnneks talv nüüd ja varbad nagunii peidus.

5. Mu küüned ja näonahk on järsult super-heaks muutunud. Ei tea, kas need lisa-vitamiinid, mis mu uus ämmaemand andis, on töötama hakanud. Küüned mul veel paar nädalat tagasi muudkui lõhenesid ning näonahk oli põskedel nii kuiv, et ketendas ja katsuda oli kare. Nüüd on küüned mõnusalt pikad ning näonahk pole ammu nii pehme olnud. Eks ma olen üritanud naaaatukene rohkem vett ka juua ja kreemitan end rohkem, aga hea muutus on olnud küll.

6. Ma olen õhtuti kauem üleval. Kui tavaliselt läksin magama umbes 21-22 ajal, siis nüüd olen ma tihti südaööni üleval. Nädalavahetusel olin korra isegi umbes 2ni, sest und polnud. Autoga tööle minnes küll magame ka natukene pikemini, kella 7ni nüüd, kuid imelik on ikka end üsna värskelt tunda ja avastada, et kell on pärast 23. õhtul. Põnnile meeldib ka õhtuti kõhus mürgeldada, seega ehk keha juba valmistub, et vara ma enam magama minna ei saa.

26 nädalat

... 14 veel. Aeg on nii kiiresti läinud! Samas tundub, et peame veel igaviku ootama, kuni oma esiklapsega kohtume. 

Olemine on üldiselt hea, vaid väsimus on viimasel ajal rohkem peale tulnud, mis võib ka talve ja pimedama aastaaja saabumisega seotud olla. Ei tea, kas väsimus, või lihtsalt ülim laiskus, mis mind hallanud on. Lihtsalt mitte midagi ei viitsi enam teha, vaataks vaid päevad läbi "Downton Abbey't", mis on mu viimase aja suur vaimustus ja mille kaks hooaega on Netflixi kaudu viimase nädalaga juba läbi vaadatud.

Liikumine on ka natukene raskemaks läinud, mistõttu on kergem lihtsalt oleskleda. Seda küll juhul, kui ma mugava poosi leian, millega on ka vahepeal raskusi. Kopsudel on endiselt vähe ruumi ja lõõtsutada on lahe. Magu on ka vist natukene rohkem kokku pressitud, sest vahepeal pärast suuremat õgimist tunnen, et toit ulatub pea kurguni. Sõna otseses mõttes.

Osades kohtades kirjutab, et tänasest algab kolmas trimester, teistes kohtades kirjutab, et see algab nädala pärast. Mine tea, kumb õige on, aga nii hea on teada, et kui midagi peaks juhtuma ja põnn otsustaks varem välja tulla, siis on tal juba praegu üsna suured võimalused ellujäämiseks. Kuigi enneaegne sünd on mul viimasel ajal üheks suurimaks hirmuks tulnud ja ma südamest loodan, et ta ikka 40 nädalat mu kõhus vastu peab.

Varsti peaks hakkama rohkem põnni saabumisele ka mõtlema. Olen siin pead murdnud, kas ma üldse hakkan mingite sünnieelsete koolitustega jamama. Internetis olen lugenud taaskord erinevaid arvamusi, mõndade meeles on aja raiskamine, teised väidavad, et tuli nende oma närvide rahustamiseks väga kasuks. Samas ma ju ei põe, ma olen kindel, et ma saan hakkama. Sünnitust olen ma korduvalt filmi peal näinud ning ma tean, mis jubedus mind ees ootab. Arvan, et ka rinnaga toitmise nippe leian ma raamatutest ja internetist piisavalt ning õpin ka käigu pealt. Üldiselt ma ei karda ta tulekut üldse, pigem ootan seda väga ja tahaks temaga juba nii tegeleda. Soovitused ja arvamused koolituste teemal on väga oodatud!

Nüüd olen ma küll väga raseda väljanägemisega ja kõht on juba päris suur:

Lõpetuseks ka tänahommikused jõu- ja ilunumbrid. Südamerahuga põõnasin kella 11ni, kuni põnn kõhus üsna segaseks läks ja muudkui togis mind. Tavaliselt on ta vigurvänt, kui ma üritan ta põksimist filmile saada ja kaamera välja võttes jääb ta kohe vaikseks. Õnneks täna hommikul sai ta müramine väikesele videole: