29 nädalat

Aina raskemaks läheb, kuigi eile kaalule astudes avastasin, et ma olen viimase kuuga vaid ühe kilo kaalust juurde võtnud. Enne rasedust olin natukene üle 58kg, praegu olen 72,2kg ehk juurde võtnud olen lausa 14 kilo. Seda on küll rohkem, kui mitmed lugemisallikad soovitavad juurde võtta terve raseduse juures, aga 173cm pikkuse juures ma õnneks liialt ülekaaluline välja ei paista. Põnn läheb ka aina paksemaks ja kaalub hetkel umbes 1,3kg.

Olemine on aga väga raskeks läinud, eriti kõndimine. Selg valutab pidevalt ning kui natukene pikemalt kõndida, siis väsin ikka päris hästi ära. Seljavalu on juba kerge pardikõnnaku põhjustanud ja kiirustan ma sama hästi kui tigu.

Kõige halvemaks on läinud tuju, mis on viimasel ajal pea pidevalt üsna masendunud. Mitte, et rase olemine mind nukraks teeks. Põnni põksimine pigem tõstab tuju ning tema ootamine on ülimalt meeliülendav. Kõik muu on aga väga tujutu või lihtsalt nukker. Midagi mind eriti ei huvita, raske on keskenduda ning isegi filme lõpuni vaadata ja ma võiks vabalt päevad läbi teki all laiskloom olla. Õnneks on elukaaslane ülimalt mõistev, sest ma olen talle korduvalt öelnud, et tema ei ole midagi valesti teinud, ma ise ei tea, mis mul seda pidevat paha tuju tekitab. Ta siis armsalt laseb mul omaette tusane olla ja kui ma päris vaidlust ei nori temaga, siis ta ikka kallistab ja musitab ja annab teada, et ta on minu jaoks olemas.

Minu juurest põnni juurde tagasi. Poisile meeldib kõhus jätkuvalt kõvasti mürgeldada, mis on tore. Eile me avastasime, et ta reageerib juba valgusele ka. Telefonil taskulambi äppi kasutades (sest moodsatel inimestel ei ole taskulampi :P) suunasime valguse erinevatele kohtadele mu kõhul ja küll põnn alles põksutas ja end valguse järgi liigutas. Päris lahe oli :)