... 14 veel. Aeg on nii kiiresti läinud! Samas tundub, et peame veel igaviku ootama, kuni oma esiklapsega kohtume.
Olemine on üldiselt hea, vaid väsimus on viimasel ajal rohkem peale tulnud, mis võib ka talve ja pimedama aastaaja saabumisega seotud olla. Ei tea, kas väsimus, või lihtsalt ülim laiskus, mis mind hallanud on. Lihtsalt mitte midagi ei viitsi enam teha, vaataks vaid päevad läbi "Downton Abbey't", mis on mu viimase aja suur vaimustus ja mille kaks hooaega on Netflixi kaudu viimase nädalaga juba läbi vaadatud.
Liikumine on ka natukene raskemaks läinud, mistõttu on kergem lihtsalt oleskleda. Seda küll juhul, kui ma mugava poosi leian, millega on ka vahepeal raskusi. Kopsudel on endiselt vähe ruumi ja lõõtsutada on lahe. Magu on ka vist natukene rohkem kokku pressitud, sest vahepeal pärast suuremat õgimist tunnen, et toit ulatub pea kurguni. Sõna otseses mõttes.
Osades kohtades kirjutab, et tänasest algab kolmas trimester, teistes kohtades kirjutab, et see algab nädala pärast. Mine tea, kumb õige on, aga nii hea on teada, et kui midagi peaks juhtuma ja põnn otsustaks varem välja tulla, siis on tal juba praegu üsna suured võimalused ellujäämiseks. Kuigi enneaegne sünd on mul viimasel ajal üheks suurimaks hirmuks tulnud ja ma südamest loodan, et ta ikka 40 nädalat mu kõhus vastu peab.
Varsti peaks hakkama rohkem põnni saabumisele ka mõtlema. Olen siin pead murdnud, kas ma üldse hakkan mingite sünnieelsete koolitustega jamama. Internetis olen lugenud taaskord erinevaid arvamusi, mõndade meeles on aja raiskamine, teised väidavad, et tuli nende oma närvide rahustamiseks väga kasuks. Samas ma ju ei põe, ma olen kindel, et ma saan hakkama. Sünnitust olen ma korduvalt filmi peal näinud ning ma tean, mis jubedus mind ees ootab. Arvan, et ka rinnaga toitmise nippe leian ma raamatutest ja internetist piisavalt ning õpin ka käigu pealt. Üldiselt ma ei karda ta tulekut üldse, pigem ootan seda väga ja tahaks temaga juba nii tegeleda. Soovitused ja arvamused koolituste teemal on väga oodatud!
Nüüd olen ma küll väga raseda väljanägemisega ja kõht on juba päris suur:
Lõpetuseks ka tänahommikused jõu- ja ilunumbrid. Südamerahuga põõnasin kella 11ni, kuni põnn kõhus üsna segaseks läks ja muudkui togis mind. Tavaliselt on ta vigurvänt, kui ma üritan ta põksimist filmile saada ja kaamera välja võttes jääb ta kohe vaikseks. Õnneks täna hommikul sai ta müramine väikesele videole:
Nii mõnus suur punu :D
ReplyDeleteAga mina ei käinud koolitustel ega loengutel...käisime ainult haigla tutvustamisel, et teaksime kuhu peame minema, kui kõik pihta hakkab. Lugesin ka hästi palju arvamusi selle kohta ja leidsin, et mul ei ole vaja neid loenguid, sai minu ema ilma nendeta hakkama ja saan mina ka. Ja saingi hakkama :)
Imetamise kohta mina väga nõu ei oska anda, sest pidasin 2 nädalat vastu, põhimõtteliselt terve see 2 imetamisnädalat olin ma rinnapõletikus. Kõigepealt esimene põletik, mille vastu sain antibiootikume ja siis läks paari päevaga see mööda ja siis kui proovisin uuesti last rinnaga toita (arst küll ütles, et kui ravimeid võtan, võin last toita aga teised kellega sellest rääkisin, nemad ütlesid, et tegelikult ei tohi, siis igaks juhuks selle ravikuuri ajal ma last rinnaga ei toitnud), sain uuesti põletiku. Pärast seda, kui teist korda põletikus olin, mina enam ei suutnud uuesti last rinnaga toitma hakata. Mul oli põletikuga külmavärinad, 40 palavik, mitte midagi teha ei suutnud, käed värisesid koguaeg ja kartsin last maha pillata ning üleüldse oli hirmus halb olla. Kolmandat korda ma seda üle elada ei tahtnud, sest arvasin, et lapsel on ikkagi vaja sellist ema, kes temaga tegeleda suudaks, mitte kes väriseks teki all ja midagi teha ei suuda.
Aga muidu arvan ka, et igalt poolt on võimalik lugeda ja uurida selle kõige kohta. Kui imetamisega peakski mingi jama olema, siis saab ju ka hiljem arsti käest uurida, sest tegelikult ju enne kui imetamisperiood käes ei ole, ei saa ju keegi öelda mida ja kuidas sa tegema peaksid. Nt mul üks sõbranna uuris imetamise kohta hästi palju ja küsis arstide käest nõu jne, mõtles, et nüüd siis peaks sellega ok olema, peaks ju nagu ideeliselt oskama imetada, kui kõik vajalik on teada. Kui laps aga sündis, siis tuli välja, et laps on nõus rinda võtma siis, kui nad on voodis pikali. Kui sõbranna üritas last süles hoides toita, siis oli igavene jama sellega, laps muudkui aga vähkres ja ei söönud korralikult, kui nad aga voodis vedelesid, siis laps sõi ilusti kõhu täis.
Tuligi nüüd ilus pikk kommentaar :D
Aitäh, punu kasvab mul mõnusalt jah :D
DeletePikad ja arukad kommentaarid on alati teretulnud! Ma ise olen täpselt sama mõelnud, et haiglaga tutvumas ikka käin, aga lapse kasvatamist ma vaevalt klassiruumis õppida saan. Ma arvan, et need koolitused on pigem lastevanematele, kes on tõsiselt närvis ja kardavad lapse kasvatamist, mitte minusugustele, kes kavatsevad käigu pealt õppida. Eriti mõtlen sellele, et kui neil koolitustel alati kohad ruttu täis saavad, siis las läheb minu asemel sinna keegi, kellele tõesti seda lisa-teadmist ja kindlustust vaja on. Minu laps saab ka katse-eksituse meetodil kasvada ja eks ma ise tean, mis talle parim on ja kuidas meil teda parim kasvatada on. Ma olen juba vaadanud, YouTube on igasuguseid üksikasjalikke videosid täis ning õpetatakse isegi, kuidas vastsündinul mähet vahetada. Küll hakkama saame :D
Need koolitused ei ole küll kuidagi seotud lapse kasvatusega, pigem ikka mida sünnitust endast kujutab.
ReplyDeleteMina ei olnud sünnituse suhtes sugugi närvis ega muretsenud, aga ühepäevasel loengul käisin koos abikaasaga küll. Meie jäime väga rahule, aga sellest ühest loengust meile täitsa piisas. Kui sa arvad, et sul neid vaja ei lähe siis ära mine, see iga inimese enda valida. See, et kursusel palju inimesi käib ei näita, et kõigil suur hirm vaid pigem, et inimesed on huvitatud :)
Rinnaga toitmise osas annavad nõu sulle haiglas arstid kohe kui laps sündinud on. Nemad vaatavad kas lapsel on õige asend ja kas ta imeb korralikult jne. Seda ilma lapseta ongi raske õppida :)
Rinnapõletiku jaoks osta endale kohe üks kapsas külmutuskappi valmis ja hakka kapsalehti kohe kasutama. Kõige parem asi üldse. Alguses on piimapaise kiire tulema ja pea vältimatu. Kui sa aga nädalakese valule vastu pead siis pärast seda läheb kõik juba ladusalt, aga noh sellest tasub rääkida siis kui laps juba siin :)
Sünnitust ma ka nii väga ei põe, et ma selle jaoks eraldi koolitusele minema peaks. Küll suures-laias internetis on piisavalt infot selle kohta, et mida ma täpsemalt tahta võiks. Või lihtsalt veeren õigel ajal haiglasse ja küll nad lapse kuidagi must välja saavad. Ha ha :D Ma juba tean ette ära, et see saab üks üsna kole kogemus olema, millel on imeline lõpp. Muidugi ette paludes ja lootes, et kõik ikka hästi läheb.
DeleteKüll piima ka kuidagi rinnast kätte saame ja kui ei saa, siis ei saa, siis vaatame, mis edasi teeme. Kapsas on hea soovitus, kindlasti ostan selle külmikusse valmis. Aitäh :)
Nüüd kõigest mõeldes on natukene imelik, et ma kõike nii kergelt võtan. Kas ma peaks rohkem planeerima/pabistama? Ma ei viitsi veel. Lisaks tunnen end miskipärast väga enesekindlalt, et ma saan hakkama.