Veel muutusi

Tunnen, et käesolev nädal on olnud eriti muutusterohke raseduse suhtes. Mine tea, kas tõesti nii järsult algas kolmas trimester (või on algamas) või ma ise panen asju rohkem tähele.

1. Põnn on lausa maruhulluks läinud kõhus. Põtkib mind päev läbi ja NII tugevalt. Ma küll aiman, et see põtkimine läheb tunduvalt tugevamaks aja jooksul, sest mul on veel kolm kuud aega teda oma kõhus hoida, seega tunnen endale ette kaasa. Täna öösel oli vahva, kui ma ärkasin millegi peale ehmatades üles sedasi, et terve keha võpatas. Ajasin vist väikemehe ka üles, sest sekund peale mu üles-võpatamist sain talt paraja hoobi.

2. Kui ma eelnevalt olin juba väga tujukas ja kergelt masendunud, siis nüüd meeldib mulle nutta. Loen blogisid sünnitusest ja väikelapse esimestest päevadest, pisarad silmis. Eile jõudsin kohani "Downton Abbey's", kus üks peretütardes suri sünnitusel ning see pani mind oma 15 minutit nuttu lahistama. Paaril õhtul on magama minnes lihtsalt kurvad mõtted pähe tulnud ja olen ka natukene salaja patja pisardanud, ise mõeldes, et küll ma olen alles imelik.

3. Ma ei suuda enam oma keha talitseda, mis ei käi liigse gaasilisusega üldsegi kokku. Kes ei taha, ärgu seda osa edasi lugegu, sest selle panen ma enda jaoks kirja. Nimelt ei ole me P'ga eriti vabalt üksteise ees peeretajad, seda on mõlemal vaid kogemata paar korda juhtunud ja siis oli ka jube häbi. Nüüd aga kui ma end liigutangi või kui miski mind naerma ajab, siis ma ei suuda puuksu tagasi hoida. Kõige hullem on see, et ta vist hakkab ära harjuma, sest ta nii palju enam selle üle ei naeragi. Tegelt on armas, et ta aru saab, et mina süüdi ei ole. Ma ise muidugi punastan ette ja taha, et ma lihtsalt ei suuda tagasi hoida. Täna juhtus väike episood tööl köögis, kus me, jumal tänatud, vaid kahekesi olime. Mõelge, kui keegi teine seal olnud oleks! Ma oleks siis häbi pärast kolm kuud varem emaduspuhkusele läinud :P

4. Kõht hakkab ette jääma ja ma unustan pidevalt ära, et ta mul nii suur on. Eile parkis P auto korraks postkontorisse minnes üsna teise auto ligidale, sest teisel pool ka ruumi polnud, ja küll mul alles võttis aega, et sealt end välja pressida. Lisaks kujutan ma vahepeal ette, et ma suudan väiksematest kohtadest end külg ees kiirelt läbi lipsata. Ei suuda! Sokid lähevad jalga sedasi, et ma tõstan jala diagonaalis üles, muidugi vaid voodil istudes. Varbaküünte lakkimisest loobusin ka paar nädalat tagasi, sest üldse ei ole mugav neid lakkida enam, kui hästi ei ulata. Õnneks talv nüüd ja varbad nagunii peidus.

5. Mu küüned ja näonahk on järsult super-heaks muutunud. Ei tea, kas need lisa-vitamiinid, mis mu uus ämmaemand andis, on töötama hakanud. Küüned mul veel paar nädalat tagasi muudkui lõhenesid ning näonahk oli põskedel nii kuiv, et ketendas ja katsuda oli kare. Nüüd on küüned mõnusalt pikad ning näonahk pole ammu nii pehme olnud. Eks ma olen üritanud naaaatukene rohkem vett ka juua ja kreemitan end rohkem, aga hea muutus on olnud küll.

6. Ma olen õhtuti kauem üleval. Kui tavaliselt läksin magama umbes 21-22 ajal, siis nüüd olen ma tihti südaööni üleval. Nädalavahetusel olin korra isegi umbes 2ni, sest und polnud. Autoga tööle minnes küll magame ka natukene pikemini, kella 7ni nüüd, kuid imelik on ikka end üsna värskelt tunda ja avastada, et kell on pärast 23. õhtul. Põnnile meeldib ka õhtuti kõhus mürgeldada, seega ehk keha juba valmistub, et vara ma enam magama minna ei saa.