Monday, 31 January 2011

Rahaga majandamisest

Teismelisena mu taskuraha tuli ja läks sama kiirelt. Sain siis 1000 krooni kuus ning igasugused meigiasjad ja enamus riideid ostsin oma taskuraha eest. Eks kui väga vaja oli, siis tädi ostis ka paar asja, kuid enamasti just selle jaoks mu taskuraha oligi mõeldud.

Esimest korda oma raha tuli Cardiffis vabatahtlikutööga, kuid seal ei olnud ma ka eriti hea majandaja. Siis sain umbes £360 kuus, mis ma praegu mõtlen, on väga hea. Tasuta elamine, seega see raha oli vaid toidu ja oma tarbeks. Enamus rahast läks suitsudele, veinile, toidule ja paarile ilusale riidele. Tagasi Eestisse minnes ei olnud mul pennigi alles, napilt sain bussipileti osta, et lennujaama saada.

Londonisse kolides asusin esimest korda ise täis kohaga tööl käima. Kallil kaasal aga sai töö otsa ja paar aastat majandasimegi minu pisikese palgaga ära. Ja hakkama saime! Ma vist selle aja jooksul vaid kaks korda palusin tädil natukene raha saata, kui arved vähe üle piiri läksid. See aeg kindlasti õpetas hästi majandama mind ja ma tean, et ma saaks ka vähesemagi rahaga hakkama.

Nüüd on kaks palka ja saame vähe lahedamalt elada. Majandame oma arveid kindlasti paremini. Kokku vaid neli arvet ongi: Vodafone, millel kaks mobiili on ühel arvel. Sky, millel on teler, lauatelefon ja internet koos. Specsavers, millele maksame kord kuus oma läätsede eest. Ja üür. Kõik need kokku on umbes £700, mis on päris hästi hetkel. Vanast harjumusest on muidu silm alati pangaarvel peal ja ma tean alati, mis arved on maha läinud ja millised on veel tulemas. Õnneks Vodafone ja Sky lähevad alati palgapäeval maha, Specksavers päev hiljem ja vaid üür läheb nädal aega hiljem. Samas jääb meie praeguse elustiili kõrvalt raha alles ka säästmiseks ja kõrvale panemiseks ning saame planeerida omaette elamise otsimist ning maikuust Eesti reisi.

Ma ei oleks iial arvanud, et 22selt majandan ma oma rahaasju iseseisvalt vabalt ja saan hakkama. Piisav raha teeb kindlasti õnnelikumaks. Me vaidlesime ja kaklesime mehega kindlasti palju rohkem, kui meil raha vähe oli ja pidevalt stressasime selle üle ja sente lugesime. Väga positiivne on arukalt elada ja teada, et pangaarve ei olegi päev enne palgapäeva nullis. Selline stabiilsus mulle meeldib, kellele ei meeldiks.

Mõnus nädalavahetus

Oleme oma toiduostlemise harjumusi natukene muutunud hiljuti. Muidu ostsime umbes sama koguse toitu iga nädal ja Sainsburyst tulime bussiga koju. Nüüd oleme aga teinud korra kuus ühe suurema toiduostmise ja hoopis takso kutsunud koju sõiduks. Takso on Sainsburyst meie koju vaid 5 naela ja palju mugavam kui raskeid kotte vedada ja kahe erineva bussiga sõita. Eks muidugi jälle ruumipuudus seab omad piirid, kuid varusime piisavalt toitu ja vett-mahla. Köögi kapp on nüüd pastat ja riisi täis ning erinevaid purgikastmeid toidu tegemiseks. Seega järgmisel nädalal tuleb vaid värskeid toiduaineid (liha, juurviljad, puuviljad vms) juurde osta, väga tore. Vahepeal ikka annab tunda, et võiks ju auto olla, aga samas oleks me ju siis palju paksemad ning siin igasugused kindlustused jms on ikka kõrged summad.

Eile õhtul käisime sõprade pool ka, kus väike oleng oli. Ammu ei ole nii palju naernud! Inimesed olid pärit üle kogu kariibide ja ma sain kõikide aktsendist ilusti aru (küll ma olen uhke enda üle). Jõime head Trinidaadist pärit rummi, sõime head ja paremat. Üks mees oli ka naljakas, kes ei joonud. Läks siis korra välja oma kannabist suitsetama ja järgmisel hetkel leidsime ta elutoa diivanil magamas, haha. Parem ikka pits võtta, on vähe sotsiaalsem :)

Hetkel vedelen veel voodis. Roger oli armas ja tegi mulle kohvi ja tõi saiakese voodisse ja nüüd oleskleme mõnuga. Toredat pühapäeva!

Saturday, 29 January 2011

Kaalu-ajalugu

Miks ma küll kaalu pärast nii tihti muretsen, kui ma täiesti keskmine ja parameetrite järgi tervislik olen? Ma ei oska sellele ise ka õiget psühholoogilist analüüsi teha. Kuid see on teema, mis mind alati on piinanud. Seekord pikem sissekanne minu kaaluprobleemidest (minu peas) ja illustreerivate piltidega ja panen täiesti ausalt kõik numbrid kirja.


Selline pontsu olin ma pooleteiseaastaselt. Üles kasvades olin ma üpris sale ja mingit beebirasva mul küll küljes ei olnud. Siiski oli see ehk esmalt 9. aastaselt, kui ma hakkasin esimest korda end peeglist vaatama teistsuguse pilguga, mõõtma ja Nõukogude Naisest leitud võimlemisharjutusi üksinda oma toas õhtuti tegema. Ma absoluutselt ei tea, kust need mõtted ja arvamused tulid. Koolis mind keegi kaalu pärast ei norinud, sest tegelikult olin ma ju täiesti keskmine. Lisaks ei mäleta ma emaltki, et ta eriline dieeditaja oleks olnud. Tervislikult sõime me nagunii ja enamus toiduaineid tuli meie enda aiast.

Teismeeaga tulid aga kurvid... Ennast mind eriliselt ei häirinud. Kuid samas on siiamaani meeles, kuidas põhikoolis üks piitspeenike klassiõde garderoobis mulle nähvas: "Liiguta oma suur tagumik eest ära." Kuid peale selle ei ole mingit probleemi teiste poolt kaaluga olnud. Sedasi ma mingiks eluaastaks olingi 65 kilone ja tundsin end natukene halvasti.


See pilt on tehtud ühel imelisel suvel, kus ma hirmus palju kaalu kaotasin. Vanus oli mul siis 16. Sama aasta alguses loobusin suitsetamisest (jah, ma alustasin veelgi nooremalt) ja kaal aina tõusis. Kuid suvega tulid ka suitsud tagasi, käisin väga tihedalt väljas pidudel ning tihti magasin päeva söömata maha. Lisaks sel ajal ei suutnud ma pohmakaga midagi süüa. Septembris läksin kooli 8kg kergemalt ja kaal näitas 57kg. Kuigi ma pean tunnistama, et tagumik kadus mul küll väga ära siis.


Koolirutiiniga tulid aga kõik kurvid rõõmsalt tagasi. Ja riided ei olnudki enam lötakad.


Poolteist aastat hiljem ei olnud ma jälle rahul ja otsustasin tõsise dieedi ette võtta. Kaheks kuuks oli hommikusöögiks puder, lõunatasin koolis ning alati sõin vaid pool lõunast ja magustoitu ei katsunudki. Ja õhtusöögiks oli täpselt see, mis pildil: keedetud juurviljad majoneesiga, 2-3 viilu leiba ja tassitäis jogurtit magustoiduks ning seda iga päev kaks kuud järjest. 65 kilost sai 58. Kuid mingi aeg ma lihtsalt ei suutnud sedasi edasi olla. Siiamaani ei saa ma hästi külmutatud juurvilju süüa (keedetult muidugi).


Sellise figuuriga olin ma 12. klassi lõpuks. Peps oli ikka hea taga.


Siis kolisin ma Cardiffi esimest korda iseseisvalt majandama! Sõin palju pastat, maiustusi ja jõin pudelite viisi veini.


Soojemate ilmadega küll käisin mõned korrad jooksmas või jalutamas, muidu oleks ilmselt veel pallimaks muutunud. Puus oli selleks ajaks ikka üsna kandiline kõrval.


Peale Cardiffi olin kaks kuud Eestis, mille jooksul ei teinud ma muffigi (otsustasin ja mõtlesin oma tuleviku üle). Igavusega tuli söögiisu ja siis nägingi ilmselt oma suurimat kaalu - 67kg. Seda küll üsna lühikest aega.

Londonisse kolides jätsin suitsetamise maha, seega arvasin, et ka kaalu tuleb juurde. Ei ole tulnud. Maksimum on 65kg olnud. Umbes aasta tagasi aga lõpetasin pillide söömise ja siis langes kaal ise stabiilselt 62-63kg juurde. Mingeid hulle dieete ma teinud ei ole. Eelmise aastavahetuse elukoha stressiga nägin üle pika aja ka 59 kaalul ja üks töökaaslane isegi pani tähele, et ma kaalu kaotanud olen. Kuid kui asjad joonde said, siis läks kaalu natukene juurde taas.

Ja selline olen ma praegu! Ei ole paks, aga samas tahaks ma hästi vormis ja hästi sale olla. Mitte kondine, vaid sale. Praegune kaal on mul aga väga kummaline. Muidu on 60kg või natukene üle selle olnud. Üks päev näitas mu hommikune kaal (uue kaaluga!) 62,8kg ning paar päeva hiljem oli hommikune kaal 59,8kg. Kuid üldiselt on see 60-61kg hetkel. Miskipärast kaalunumber 55 on mul mõned aastad peas olnud ja tahaks ära näha, kuidas ma sellel välja paistan.

Tuleb tunnistada, et ei ole just numbriliselt eriti meeletud kõikumised, kuid kuna enamus mu rasvad ladestuvad puusadel ja pepul, siis paar kilo teevad ikka kõvasti erinevust. Ma tõesti ei oska öelda, kas ma ühel päeval oma kaaluga ka rahul olen. Päris patja ma end õhtuti ei nuta kehakaalu pärast, kuid mõnel päeval tunnen end väga ebamugavalt.

Üleüldse on see postitus lihtsalt mu enese mõtete väljendamiseks, sest kaaluteemat olen ma korduvalt siin blogis üles toonud. See on lihtsalt minu jaoks natukene hell koht ja midagi, millega ma harva rahul olen. Kuid ma pean tunnistama, et vanusega olen ma kohe kindlasti oma keha palju rohkem armastama hakanud! Tuleb vaid oma mõtlemise kallal natukene rohkem tööd teha, oma suhtumist toitumisse muutma ja paremaid valikuid teha (ilma äärmustesse minemata).

Ahjaa, et numbritest rohkem aimu oleks, siis pikkus peaks mul umbes 173cm olema.

Peoloomad!

Me oleme ikka väga rajud peoloomad. Kella 9 ajal jõudsime koju ja pea kohe tulime voodisse ära. Enamasti on ka põhjuseks see, et me (ehk Roger, ma küsisin luba, kas ma oma mehe eesnime võin kasutada, luba antud) unustasime puhuri sisse lülitatult jätta ning tuba oli koju tulles hirmus külm. Voodis on meil aga elektriline soojendus, mis tuleb sellistes külmades oludes väga kasuks. Nüüd me, kaks vanurit, istume voodis, mõlemad arvutis ja teler käib ka.

Homseks õhtuks kutsuti meid sõprade poole peole. Me peame ilmselt päeval uinaku tegema, et me õhtul pikemalt üleval jõuaks olla. Möödas on need ajad, kui kella 6 ajal hommikul alles magama sai...

Kuradima külmetus ka kimbutab veel. Ma tõsiselt imestan, kuidas küll nii palju tatti minu nina sisse ära mahub.

Põhiliselt põnevatest asjadest tööl

Reeded mulle meeldivad, sest peale seda tuleb laupäev, mis on mu lemmik nädalapäev. Peale tööd käisime mehega Westfieldi kaubanduskeskuses taas. Sõime kerge õhtusöögi, milleks seekord ei olnudki burger, vaid hoopis grillsai Pretis ja kohv. Ostsin uue jumestuskreemi ja näokreemi ka, sest vaja oli. Ja rohkem ei ostnudki, eriti tublid olime. Üks pluus jäi küll ühes poes näppu, aga ma siiski ei ostnud seda, sest mul ei ole ju tegelikult järjekordset pluusi vaja.


Tööst ka natukene. Nimelt meie siinne juhataja ei ole üldsegi kontoris järgmisel nädalal. Ja kes määrati selleks ajaks klienditeenindust juhatama? Mina! Ma pean tunnistama, et hirm on küll. Üks teine tsikk, kes meie protseduure kirjutab, isegi ilmekalt küsis, kas ma üldse oskan. Ei oska, aga küll ma kuidagi hakkama saan! Ma ise arvasin, et juhatajaks pannakse selleks ajaks Lucy, sest ta on siin osakonnas olnud pikemalt kui mina. Samas mina olen firmas pikemalt töötanud. Eks saab huvitav olema ja ma pean kedagi või midagi hirmsasti paluma, et meil mingeid kohutavaid kaebusi ei tuleks. Kuigi kaks päris hirmsat kaebust jättis mu juhataja juba minu õlule. Eks ma annan endast parima ja loodan, et järgmine nädal kiirelt-kiirelt mööduks.


Üks põnev juhtum tööl ka. Esmaspäeval tulime tööle ja hirmus hirmus külm oli – konditsioneer ei töötanud. See oli aga kummaline, sest alles suvel panti siia uus konditsioneer. Kutsusime firma kohale ja parandasid ära. Täna saime aga teada, et keegi oli meie kontorihoone taga oleva konditsioneeri välja lülitanud. Vaatasime turvakaameraid ja on selgelt näha, kuidas keegi laupäeva (!!) õhtul autoga tuleb. Auto pargiti natukene eemale ja kaamerast näeme vaid selle nurka. Mindi maja taha, turvakaamerast näeme, et keegi käis seal taga taskulambiga. Kahjuks kaamera pilt on väga kehva, aga selgelt on näha kui muidu süsimustas tagahoovis keegi taskulambi põlema paneb. Siis läheb see isik(ud) autosse tagasi ja sõidavad ära! Et nagu, wtf?! Üritame nüüd välja uurida, kes need küll olla võisid. Kõikidele tuli muidugi esmalt pähe, et ehk konditsioneeri-firma oma poisid tahtsid lisa-raha teha, sest väljakutse eest ju maksime. Väga kummaline igatahes. Aga põnev.

Friday, 28 January 2011

Musikaalne?!

Minu hullused tulevad ja lähevad nagu ilm. Kuid siiski mõned neist tulevad aja möödudes aina tagasi ja tagasi ja ilmselt päris täiesti ei lahku minu hingest kunagi.

Kes mind natukenegi teavad, ilmselt ei arva, et ma eriti musikaalne olen. Ma ei väida, et ma olengi. Algklassides mul lauluhäält veel oli ning viis aastat sai kooris lauldud ja paar korda isegi individuaalselt kohalikel lauluvõistlustel. Lauluhääl aga kadus mul umbes teismeea saabumisega, millest on küll väga kahju, sest see laulda meeldis mulle väga. Aga laulmine ei ole see, millega ma kallist kaasat viimased paar päeva piinanud olen.

See oli vist umbes neljandas klassis kui me saime koolis klaveriõppesse kandideerida. Tahtjaid oli meie väikese maakooli kohta palju, seega tehti katsed. Siiamaani mäletan, kuidas me muusikaklassi ukse taga rivis ootasime. Mäletan, et laulma pidi ning lisaks vajutas õpetaja mõningaid klaveri klahve ja pidi arvama, mitut ta korraga alla vajutab. Ma ei tea küll milline osa sellest eksamist hukatav oli, aga klaverit õppima ma kahjuks ei pääsenud. Ise veel hiljem vaatasin teisi, kes sisse said, kuidas nad piineldes solfetšo tundides käisid ja mõtlesin, et hea et sisse ei pääsenud. Sest mul oli ju veel koorilaul, kunstikool ja aeg-ajalt ka mõningad spordivõistlused. Algklassides olin ma üldse väga mitmekülgne ja paistsin silma, aga hiljem suuremasse kooli Võrru minnes olin ma täiesti harju keskmine. Aga see-selleks...

Üks peretuttav õpetas mulle hästi natukene klaverit ja "Für Elise" algus on mul siiamaani meeles. Noodid saan ka õigetele klaveri klahvidele paika panna, kuid loen neid natukene aeglaselt. Kuid kui aega võtta, siis ikka saab pika peale loo kokku. Kuid klaveri taha ei ole ma aastaid pääsenud.

Nüüd aga avastasin, et iPadil ja iPhonel saan ka klaveri äppi alla laadida täiesti tasuta! Ja siin ma nüüd paar päeva olen klimberdanud. Eile õppisin enam-vähem selgeks "Incy Wincy Spider" loo ning täna sai terve "Silent Night" selgeks. Tööl printisin mõned noodid välja ja vaikselt neid lugesin. Imekombel mees isegi ei ole virisenud mu klimberdamise peale :)

Uurisin juba Amazonist klaverimängu õpikuid, sest noote peaks ma kohe kindlasti rohkem õppima. Vaikselt vaatasin süntesaatoreid ka ja oma 70 naela eest saaks juba midagi päris okeid alustuseks ära. Aga ma arvan, et ma ei hakka veel mingeid suuri summasid küll maksma, pigem ostan vaid õpiku ja harjutan iPadil. Et üldse vaadata, kui kaua mul see huvi kõrgpunktis püsib jälle. Ma oleks enda üle ikka väga uhke, kui ma klaverimängu enam-vähem algaja tasemel täiesti iseseisvalt selgeks saaks.

Ja paar lugu ka lõpetuseks, mida ma ühel heal päeval mängida oskaks:




Teemaväliselt: 2 raamatut 25st on loetud! Ma ehk isegi teen peale igat viit väikese kokkuvõtte siin ka, mis ma lugesin ja mida ma arvan. Book People leheküljelt juba uurisin uusi raamatuid, mida tellida. Kuid praegu on veel 5 "True Bloodi" raamatut lugeda.

Thursday, 27 January 2011

Helge tulevik.

Eile jooksin ma oma paarsada meetrit, et bussile jõuda. Jõudsin ka, kuigi kõvasti hingeldades ja põletavate kopsudega. Oma vabanduseks ütleks, et ma olin kontsadel. Kui aga aus olla, siis olen ma kuradima vormist väljas. Viimased paar päeva on külmetus ka mind tülitanud ja seetõttu olen endale natukene šokolaadi lubada, et natukenegi paremini end tunda ja tuju parandada. Ega varsti ei saa enam paksu jope alla end peita :) Räägin ma, kui lõunaks ja õhtusöögiks sõin pitsajäänuseid. Selle nädalavahetuse toidušoppamise ajal varun kindlasti endale veel näkileiba tööl näksimiseks, rohkelt salatit jms. Hakkasin vaikselt juba päris tubliks ja siis tuli see totakas nõrgaks tegev külmetus ja toit lohutab mind hästi. Ja just sellepärast peangi oma suhet toiduga muutma. Ja sellest rääkimise ja mõtlemise jätma ning lõpuks ometi midagi tegema! Raske on nii nõrk naine olla :P

Veebruari puhkusest rääkides, oleme väga kindlad, et reisi ei toimu. Kuid tänud teie soovituste eest! Euroopaga on plaanis rohkem tutvuda tulevikus kindlasti. Ei ole mingit kohta ega pakkumist, kuhu hirmsasti minna sooviks hetkel. Palju rohkem tahame juba omaette kolida, seega meie energia läheb selle oma kodu otsimiseks ja raha kogumiseks (ettemaksu ja esimese kuu rendiks peame vähemalt 1500-2000 naela kõrvale panema). See teeks meid pikemaajaliselt rõõmsamaks kui üks kiire nädalavahetuse reis. Kaks korterit on meile silma ka jäänud ja oleks nii perfektsed... Aga ma ei hakka oma lootusi üles kerima, sest me ei ole veel helistanud. Eks hoian teid sellega kursis!

Wednesday, 26 January 2011

Tööinimese argipäev

Eilne päev oli hirmus, mulle kohe sugugi ei meeldinud. Ninast jooksis tatti, palaviku tunne oli päev läbi ja tööl olin pidevalt rakkes (isegi oma lõunat sõin e-maile kirjutades ja kaebustele rahuldavaid tulemusi saades). Ja siis saatis mees ka sõnumi, mis tuju natukene mustaks tegi, aga see sai õnneks kodus lahendatud. Töölt koju tulles käisin ruttu poest läbi, ostsin kartulikroketeid (eriti laisk!), piima ja koolat. Kodus panin kroketid ahju ja tegin kanaliha-ahjukastme, mida ma ei ole varem mehele teinudki. Õnneks talle väga maitses ja tänase päeva lõunaks ei jäänud midagi alles.

Täna ärkasin juba suurema külmetusega, lisaks oli kurk valus, nohu oli veel suuremaks läinud ja uimasus/nõrkustunne olid ka olemas. Kuigi mees ütles, et mu nahk tundub väga kuum ja uuris, et ega mul palavikku ei ole, meie odav kraadiklaas seda ei näidanud. 36,8C oli kõrgeim, mis sellelt välja tuli. Ma ei ole üldse kindel, kas see meil õigesti töötab... Või ei oska ma endal suust temperatuuri võtta, kui terve elu topiti kraadiklaasi kaenla alla. Oli suur isu küll töölt koju jääda, aga seda ma järjekordselt ei teinud. Ja tööl ootasid mind ees kaks teist tõbist kolleegi, seega vähemalt ei olnud ma üksi. Tänane päev oli juba lahedam ja sain palju aega sisustada reiside ja uue korteri uurimisega. Lisaks lugesin uudiseid korduvalt üle. Päeva lõpuks oli küll kurb, et raamatu koju unustasin, aga siis tuli meelde, et telefonis on ju iBook olemas ja laadisin endale paar tasuta raamatut alla. Natukene väike ekraan on lugemiseks, aga häda korral ajab asja väga ära. Ei hakka iPadi ka selle jaoks vedama, pigem võtan raamatu kaasa (mulle ikka meeldib õige raamatu tunne rohkem kui elektrooniliselt lugeda, lisaks tundub silmadele kuidagi kergem olevat).

Tänase õhtusöögiga olin veel laisem ja kasutasime järjekordselt Domino Pitsa "Two for Tuesday" diili. Nüüd kohe peale selle sissekande kirjutamist lähen võtan meigi maha ja läätsed silmast, lakin natukene küüsi ja asun raamatut lugema. Jube väsimus on peal ja see totakas külmetus ei aita sugugi.

PS! Mulle lubati valentiinipäevaks kingituseks käekott osta, palun aita siit valida, millist võtta.

Tuesday, 25 January 2011

Reisipisik

25. veebruar (reede) on töölt vabaks võetud ja tahaks kuhugi Euroopasse nädalavahetuseks minna hilist valentiinipäeva tähistama. Üle 500 naela ei tahaks lennu ja hotelli eest kahe peale kulutada. Barcelona oli esialgne valik, aga selle hinnad on liialt kalliks läinud. Hetkel uurin Lissaboni pakkumisi... Igasugused head soovitused on vaid oodatud!

Täiendus: Või hoopiski mida vahvat Londonis ette võtta? Mõtlesime juba meeleheites, et me võiks end väikese järjekordse ostlemisega turgutada ja ehk kusagil vinges kohas õhtustamas käia (nt Thamesi jõel oleval kruiisil).

Monday, 24 January 2011

Reedest pühapäevani

Oh kuidas mulle pühapäeva õhtud ei meeldi. Laupäev on kindlasti mu lemmikpäev, sest peale seda on veel üks vaba päev. Hetkel kuivatan lakki varbaküüntel, varsti lakin sõrmeküüned ära. Blondid triibud tegin ka juustesse, aga juuksed veel kuivavad. Tulemus aga ei tundu olevat just super, sest juuste otstes on suht oranžikas, aga eks ma vaatan, kuidas see pesudega läheb. Ehk suveks olen üleni blond, eks näis. Natukene hirmus muutus, aga ma olen sellest aastaid mõelnud. Esmalt juba vähemalt 5 aastat tagasi, aga juuksur keeldus mu tollal erkpunaseid juukseid blondiks värvida, sest ütles, et väga kahjustab. Kuid kahjustust saab alati ravida hoolikalt ja võimalust mul nüüd on rohkem kui tollal oma pisikese taskurahaga.

Reedel olin tööl kella 8st 16ni ning peale tööd kohtusin mehega Westfieldi kaubanduskeskuses. Mulle Westfield väga meeldib ja hea meelega käiks iga nädalavahetus seal :) Käisime Gurme Burger Kitchenis söömas, mis oli täiesti super! Westfieldi kodulehelt leidsin neile vautšeri, millega ostes ühe burgeri sai teise £1 naela eest. Muidu nende burgerid on £7-9 muidu. Lisaks sain endale pluusi ja mees ostis endale särgi, sest iial ei ole ju liiga palju särke :D

Laupäeval aga magasime pikemalt ja otsustasime Uxbridges tiiru käia. Ostsime paar riiet, lisaks pesemisasju ja käisime Carol-Ann´l esmakordselt külas. Muidu oleme temaga vaid Angelal külas käies kohtunud, aga kuna ta on samuti Trinidadilt pärit, siis mees on temaga rohkem suhtlema hakanud. Tore istumine ja ta väikese tütrega mängimine. Väike plika on kolmene ja kui muidu Angela juures on ta alati vaikne nagu hiir, siis nägime ta terrorit täiest valguses. Alguses küll naljatasime, et kui minul ja mehel tuleb isu lapsi saada, siis me käime ainult neil külas. Aga kui aus olla, siis ei oleks mul sellise väikese põnniga tegelemise vastu absoluutelt midagi :)

Täna magasime veel pikemalt. Pesime pesu, koristasime. Siis asusin ma oma juukseid jms tegema. Lisaks on vaja järgmiseks nädalaks riideid triikida, võeh. Aga muidu väga edukas nädalavahetus. Järgmisel nädalavahetusel läheme jälle Carol-Ann´i poole, sest nad väikest pidu peavad. Vähemalt saame natukene seltsielu ka ikka :)

Friday, 21 January 2011

Books, my love!

Oleks mul vaid üks selline tuba, kus saaks kõikidest arvutitest, teleritest, telefonidest jms eemale saada ja raamatutele pühenduda... Praegu on parim koht, kus ma saan oma raamatusse süveneda, bussis. Eriti masendav. Ja tihti ei ole lihtne end muust maailmast välja lülitada, kui muu maailm uurib, kas ma mõnda filmi või seriaali või saadet vaadata soovin. Ja siis teeb jälle telefon häält ja sada muud asja... Ma ei tea, miks mu ümbrus ei soosi mul lugeda, aga ma tõesti üritan ja jõuga võtan endale lugemiseks aega teiste kiuste. Ma nüüd lähen ja loen ka mõned leheküljed, aga üldiselt peab täna varakult magama minema, sest homme pean kell 8 juba tööl olema.

Wednesday, 19 January 2011

Inimeses peab kõik ilus olema

Uurisin lihtsalt huvist rindade suurendamise operatsioonide hinde ja küsisin mehelt, kas ta teab kedagi, kes on selle opi läbinud. Tema ei teadnud kedagi ja ma ka ei tea. Eks tänaval on ikka vastu tulnud inimesi, kellel ilmselgelt looduse poolt need dekolteest välja punnitavad rinnad antud ei ole, aga isiklikult ei tea mitte kedagi. Väga kahju, mul oleks selle protseduuri kohta kohe mitmeid küsimusi küsida. Huvist lihtsalt. Ma olen veel lootust täis, et ehk mu büst suureneb ühel heal päeval rasedusega tunduvalt, aga vähemalt muudeks variantideks on eeltöö tehtud.

Rääkidest keha muutmisest, avastasin ma täna, et mu hambad on liiga kollased. Teistele ehk ei tundu, sest isegi mu tädi küsis New Yorkis, et kuidas mul nii valged hambad on. Õnneks suitsu enam ei tee, kuid kohvi ja teed armastan küll. Kuigi mu hambaravi on pooleli, olen jälle laisaks läinud hambapesuga ja häbiga pean tunnistama, et tihti õhtuti seda teha ei jõua, hommikuti aga ei saaks ilma selleta sugugi. Tüütu on küll kõike kraami endaga vannituppa vedada, aga no nii laisk ei saa üks inimene ka olla. Lisaks oli täna Oral B suuvesi soodukal ja otsustasin proovida. Nimelt suuvetega on see jama, et mulle liialt kanged ja igemeid söövitavad ei meeldi (nt Listerin), aga Oral B oma on väga maheda maitsega ja lausa lust kasutada! Ja isegi hambaniidi otsisin välja, eriti tubli olin ja kavatsen ka edaspidi olla. Ei tahaks hästi suure hurraaga hambavalgendamise vahendeid ka osta, sest need teevad hambad veelgi tundlikumaks. Või ehk teinekord ei peaks ma peeglile nii lähedal oma hambaid uurima :))

Inimeses peab kõik ilus olema!

Kuigi tänase tervisliku toitumise luhtaminemises (kui ma just nii maitsva rohlise tee avastasin kohvi asenduseks!) tahaksin tänada Domino pitsat, et neil on "Two for Tuesday" diil ja esmakordselt Cadbury šokolaadipulkade proovimist.

Monday, 17 January 2011

Muutuste hakul

Milline vaikne ja armas nädalavahetus! Me suutsime kõik oma musta pesu ära pesta, milleks läks vaid viis masinatäit. Koristanud ei ole, aga seda jõuame nädala seeski. Eile käisime Uxbridges, sest mees pidi ühed oma teksad GAPi tagasi viima, sest need olid natukene lühikesed ikka saabastega kandmiseks. Lisaks ostsin mina juuksevärvi eemaldit ja siis käisime Burger Kingis lõunatamas. Nii palju siis burksi mitte söömisest... Ja see ei olnud kusjuures üldse mina, kes burgerit sööma kibeles! Aga vastu ei vaielnud ka...

Värvieemaldust tegin kaks korda ja tänaseks on tulemus selline:


Arvestades seda, et see on kodus ise tehtud, mingit värvi ei ole peale pantud, vaid eemaldasin juuksevärvi, on tulemus päris hea. Kopp ees süsimustast ja see paistis alati väga matt ja kuiv välja. Ja väga tahaks juustega midagi teistmoodi, kuid maha lõigata ma neid kindlasti ei taha. Ja meeletuid summasid juuksurisse juuste heledamaks saamiseks maksta ka ei taha, seega sai ise tehtud. Mina ise olen tulemusega väga rahul, kuigi oleks ehk natukene heledamat soovinud. Mehele ei meeldinud miskipärast, talle meeldis mu endine punane ja must rohkem. Küll talle mu uus ja naturaalsem väljanägemine ka meeldima hakkab. Kuigi mul on ka paar heledamat värvi ootamas, mida ma järgmine nädalavahetus kavatsen ära proovida. Aga mustaks tagasi ei lähe kohe kindlasti :)

Oma 25st raamatust esimene on loetud ja alustasin juba järgmisega. I can do it!

Nüüd teen küüned uueks töönädalaks korda ja ilmselt loen veel natukene. Mulle väga meeldib mitte midagi asjalikku teha!

Saturday, 15 January 2011

Reedene kokkuvõte

Ja töönädal ongi läbi! Uskumati kui kiirelt see läks... Istun siin ja joon Barbaadose rummi kokaga ja ootan hiinaka tellimust.

Rummi saime New Yorkist mehe noorema õe isalt kaasa (erinevad isad, kuid ei ole mingit pool-õde ja pool-vend, õde on õde ja vend on vend) kaks pudelit. Nii palju kui ma proovinud olen, siis see päris õige Kariibidelt pärit rumm on ikka superhea võrreldes enamustega, mis meie poodides saadaval on. Lisaks rummile saime pudeli Lapponia murakalikööri tädilt ja lennujaamas ostsime pudeli Malibut ja Absoluti mangoviina ja praegune baarikapp (ehk külmikupealne, sest baarikappi meil ei ole) näeb üsna hea välja :)

Hiinakat tellime alati ühest ja samast kohast ja see on lihtsalt supper. Kiirtoit ei ole see kindlalt, sest oma tund tuleb oodata, kuigi restoran on ise üsna ligidal. Tavaliselt keedame ise riisi ja tellime siis liha juurde. Minu viimase aja lemmik on kindlasti kana karri, kuid järgmine kord peaks ikka proovimise mõttes midagi uut ka proovima. Ja ühest einest saame meie tavaliselt kaks einet. Söömisega pidama saamisega on tihti raskused, aga kõht saab lihtsalt liialt täis :)

Lisaks olin täna tuvi (nagu mu kallis abikaasa mind nimetas :P) ja unustasin oma telefoni koju. Tavaliselt kui tööl igav on, siis ma kontrollin iga paari minuti tagant Facebooki ja Twitterit ja saadan mehega sõnumeid. Seekord saatsin mehega meile tööarvutist ja kuna eelnimetatud lehed on blokeeritud, siis veetsin aega Buduaari foorumis ja uudiseid lugedes. Õnneks oma Google Readerisse saan tööl logida ja sai blogidel silma peal hoida ja lugeda. Kuid sellele vaatamata oli natukene vabastav tunne ka. Viimasel ajal olen ma tundnud, et internet on ikka tõesti sõltuvust valmistav ja iga natukese aja tagant uurin meile ja värke, kuigi midagi uut ja huvitavat ei olegi.

Raamatu lugemisega olen ka tubli olnud. Paar õhtut põhimõtteliselt netis ei istu ja telerit ei vahi tuima ilmega ja 50lk lugemine läheb kiirelt. Kui ma samas vaimus jätkan, siis ehk aasta lubadus 25 raamatut lugeda ei olegi nii utoopiline :)

Kõikidele toredat nädalavahetust ja puhake mõnuga!

Wednesday, 12 January 2011

Coffe Cakes, I love you!

Oleks me veel teadnud kui head need on, oleks rohkem kaasa ostnud... Sest sellisel kellaajal on täiesti normaalne neid koogikesi näost sisse ajada. Aga lõunaks ja õhtusöögiks oli täna toorsalat, seega kaloritega ehk normi sees (ma neid ei viitsi küll lugema hakata) :D

Ps! Te nüüd kujutate ette kui palju mu mees tavatses arvutis olla, et ma nüüd nii usinalt postitusi kirjutan. Kuigi targem oleks küll raamatuid lugeda... Paar lehekülge luban täna lugeda kah, sest raamat on ju iseenesest huvitav, vaid minu keskendumisvõime on hääbumas.

NYC vol 7 - Mis ei meeldinud.

Kristiina küsis, mis mulle USAs ei meeldinud ja ma arvan, et kui ma enne minekut sellest nii ülimalt mõtlesin ja enam mitte, siis on sellele ikka vastust vaja.

1. Isekad ja raha-ahned inimesed - Seda oli tunda tänavatel, võõraste juttu pealt kuulates jms. Lisaks seda tõdes ka meie esimesel päeval seal elav peretuttav, kes on küll Trinidaadil üles kasvanud, kuid juurtelt Kreekast pärit ja üldse super vahva neiu.

2. Mehe pere (vt 1. punkti) - Ärge saage minust valesti aru, mina saan kõigiga ülihästi läbi ja kõik suhtuvad minusse ülimalt armsalt. Kuid tundus, et vaikselt üritati mehe kaudu meid ära kasutada. Ämm oli meie tulekuks puhkust võtnud töölt, kuid kordagi ei käinud meile ringi näitamas. Lisaks oli tema poolt pidevalt kerge virin, kui palju makse tal maksta on ja kui raske tal on (erivajadusega noorema mehe-õe eest hoolitsemine muidugi kerge ei ole). Seda ta ei teinud küll minu ees, kuid kõrvalt tema ja oma mehe juttu ikka väikeses korteris kuulsin. Lisaks sellele, et me külluslikult kingitusi kaasa võtsime, maksime ka enne jõule poeskäigu eest, mis tuli natukene üle 300 dollari. Lisaks sellele hakati meile tihti nimekirja kaasa andma, kui me linnapeal käisime, et mida oleks veel koju vaja. Ja selles nimekirjas olid hiiglaslikud asjad, mida me juba ostsime ja mis kohe kindlasti veel otsas olla ei saanud. Ja see tegi mehe tuju tihti mustaks, sest ta ema ju ometi on alati mehe töökoha seisukorraga kursis olnud. Muidugi olime me täiesti valmis aitama toiduostmisega ja see ühekordne poeskäik oleks olnud piisav, aga see pidev nimekirja kaasaandmine oli küll liiast. Pere on küll tore, aga nende ligidal ei taha kohe kindlasti elada. Mitte enda pärast, vaid pigem oma mehe närvide pärast.

3. Halb klienditeenindus - Mitte igal pool! Apple poes 5. avenüül, Armani Exchange poes Columbus Circusil ja paaris kohas veel saime maailma parimat teenindust, kuid need olid üksikud nopped. Keskmiselt on teenindus aeglane ja töötajal on täiesti savi kliendist, pigem räägitakse omavahel kolleegidega juttu. Poodides on tööl sellised teismelised tibid ka, kes naljale pihta ei saa ja on üldse ülbed. Väga ebameeldiv. Meie pere maksaks kindlasti rohkem hea teeninduse eest, sest see on siiski ülimalt tähtis. Ja eriti peaks olema turistidega tegeledes, et oma riigist head muljet jätta. Oh well...

4. Riietumine - Ehk mitte just väga tähtis, aga ma pean siin välja tooma. Vähemalt enamikes piirkondades, kus meie käisime, võiks hommikumantliga ka käia ja inimestel oleks täiesti savi. Londoni kesklinnas käies näeb kindlasti palju rohkem stiilseid inimesi kui seal. New Yorkis tundus mugavus olevat esmatähtis ja tihti oli mulje, et selga panti esimene riietuskapist ettejuhtuv ese.

Viiendat punkti nagu ei tulegi... Ning muidugi ma läheks sinna parema meelega, kui neil üleriigiline haigekassa olemas oleks. Ma soovin siiski veel rohkem seda riigi erinevaid asukohti näha, et kolimisega lõplikut ostust teha. Sest seal olles oleks mehe perele ligidamal, UKsse jäädes oleks me Eestile ligidamal - täiesti kahe otsaga asi.

Tuesday, 11 January 2011

Alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama...

Üks üsna hea pilt, mis enne kaamera unustamist arvutisse sai pantud... See oli enne seda nädalat, kus me iga päev burksi sõime ja ma veel kena ja sale välja paistsin.

Väikesed uitmõtted ka kirja kuniks mees veel iPadist vaimustuses on ja ma arvuti üle valitseda saan. Olid ajad, kui ma ei oleks iial kellegi teise vana asja tahtnud, aga eks kõik ju muutu :)

:-: Täna suutsin üsna tervislikult isegi toituda ja ma olen enda üle väga uhke. Hommikusöögiks Kellogs Special K helbeid. Vahepala ei olnud. Lõunaks üks viil rukkileiba juustu ja singiga + lehtsalatit kurgiga ja kastmega + puuviljasalat (seda ei lõpetanud, ei mahtunud kõik sisse). Õhtusöögiks küll ebatervislikult pool pitsat. Kui ma nüüd suudaks õhtu ilma maiustusteta vastu pidada, olen ma tubli küll oma kohta.

:-: Kui asjad ikka jätkuvalt ilusasti lähevad, siis oleme mehega plaani teinud, et järgmisel aastal ehk meie suhte järgmisele tasemele viia ja see kauaoodatud laps saada. Oh, seda oli nii hirmus välja kirjutada! Me ei ole veel mõelnud, kas me hakkame sel aastal lapsetegemist praktiseerima või jääb selle üheksa kuu algus ka järgmisse aastasse, aga eks aeg näitab :D Seda oli ka hirmus kirjutada!

:-: Mu mees on sel aastal kohe kindlasti palju rahulikum. Räägi veel, et vanale koerale ei saa uusi trikke õpetada...

:-: Esimene tööpäev oli täna ja võtsin endale 6 kaebust tegelemiseks, millest kolmele sain ma päeva lõpuks lahenduse juhatajatelt, vaid klientidele tuleb homme vastata. Pole ime, et mu kolleegid olid mind taas nähes nii rõõmsad.

:-: Eile kustutasin oma Orkuti konto ära.

Järjekordne võit!

Oh kuidas ma vihkan siin lepingute lõpetamist, sest iga firma tahab kahekümne küünega igast pennist ja klendist kinni hoida. Juba Three telefonifirmaga oli jama, kuid kui ma nendega kolmandat lepingut lõpetasin, siis juba teadsin valetada, et ma kolin Põhja-Koreasse ja imekombel ei olnud neil mulle seal riigis oma teenust pakkuda.

Seekord Vodafone, millega me oleme muidu ülimalt rahul olnud. Alguses paar korda leviga oli eelmises elukohas probleemi, mis võis ka väga sealsete seinte süü olla, aga krediiti anti nii hästi, et paar kuud ei pidanud midagi maksma.

Vodafonega oli meil kaks lepingut - üks kaheaastane ja üks pooleteise aastane. Minu oma, lühem, lõppes augustis eelmine aasta ning ma pikendasin lepingut ja sain iPhone 4. Mehe leping oli detsembris lõppemas, seega võtsime kolmanda lepingu augustis, et meie lepingud ühel ajal alustaks ja lõpeks kahe aasta pärast (lepingu pikkus). Poes anti teada, et kolmanda lepingu lõpetamisest peab 30 päeva ette teatama.

24. novembril helistasin, et kolmandat lepingut lõpetada. Esiteks ei teadnud teisel pool telefonitoru olnud india neiu eriti midagi, kohe oli aru saada, et uus töökohal. Lõpuks sain teada, et ma pean Vodafone kodulehelt kirja saatma neile ja sellest piisab.

2. detsembril helistasin taas, et uurida, kas leping on ikka lõpemas. Seekord rääkisin india meesterahvaga, kes ütles, et esimest kirja ei tulnud. Kuid aga kinnitas, et ta paneb märkme mu kontole, et see 24. detsembril lõpetataks ja saatku ma veel üks kiri. Küsisin üle kinnitust, et kas ma peaks kodulehel saadetud kirjale mingi automaatse vastuse ka saama. Vastati, et ei tule mingit vastust.

10. jaanuaril (täna) helistasin kolmandat korda, sest kodulehel tundus, et konto on veel aktiivne. Ja muidugi oli! Seekord britist mees andis teada, et parim on 30 päeva etteteade posti teel tähitud kirjaga saata ja saatis mulle ilusti samal ajal sõnumi aadressiga. Olin küll pahane, et miks enne midagi ei tehtud. Ja kui ta soovitas, et ma kodulehelt kirja saadaks, ülbitsesin vastu, et on ju näha, et nende kodulehelt teate saatmine ei toimi. Küsisin veel infot, kuidas kaebust esitada.

Koju jõudes arutasin mehega ja otsustasime, et tema helistab, sest ta on lihtsalt sellistes asjades parem. Ma helistasin esmalt, andsin vajaliku turvainfo ja nõudsin klienditeeninduse juhatajaga rääkimist. Andsin kiire ülevaate probleemist ja ootasin. Vahepeal tuli klienditeenindaja telefonile, ütles, et nad hetkel lõpetavad lepingut ja küsis, kas ma ikka soovin juhataga rääkida. Muidugi. Juhatajale ütlesin, et ma olen nii distressed, et ma enam ei jõua seletada ja annan toru mehele. Ja minu mees tegi, mida ta teeb hästi - leping katkestati koheselt ning liigselt makstu jaoks saame krediiti järgmisele arvele. Success!

Sihikindlust on siin riigis asjaajamistel vaja ja viriseda tasub.

Monday, 10 January 2011

Uue aasta lubadused

Eelmise aasta alguses tegin ma mõningad lubadused ja teeks nüüd kerge kokkuvõtte, kas ja kui paljud neist täidetud said:

Ps! Lubadused on jah inglise keeles kirjutatud, sest mulle lihtsalt meeldib. Oma märkmikesse, päevikusse jms kirjutangi enamasti inglise keeles. Mees ei arva, et ma saladusi kirjutan ja lühemad sõnad on ka :)

1. Learn something new. (eesti k: Õpi midagi uut.) - Selle võtsin käsile detsembris, kui ma üritasin lipsusõlme ära õppida. Põhimõtteliselt sain selgeks, ainult natukene vildakas tuleb.

2. Clean body with detox. (eesti k: Puhasta organismi.) - Mõtlesin, et suudan veepäeva teha vms, aga tegemata see jäi. Isegi kohvijoomisest ei ole ma suutnud loobuda. Ei suitseta niigi enam juba pea kaks aastat ja ei joo nagu kunagi jõin, seega üks "pahe" võiks ju veel olla, et päris ingliks ei muutuks.

3. Loose 5kg (goal 55kg). (eesti k: Alla võtta 5kg, siht 55kg.) - NAER. Kõige vähem näitas kall 59kg aasta alguses, kui meil majutusega probleemid olid. Hetkel olen rõõmsaks 62kg suuruseks palliks end söönud.

4. Knit a sweater. (eesti k: Koo kampsun.) - Üritus end käsitöölainele taas viia. Ei õnnestunud, ajast jäi puudu.

5. Experience something new. (eesti k: Koge midagi uut.) - Eurostari rongiga sõit (lisaks esimeses klassis sõit), pikamaa-lend, Ameerika külastamine, oma parfüümi tegemine, neid õnneks jätkub...

6. Be braver and socialize more. (eesti k: Ole julgem ja suhtle rohkem.) - Ma arvan, et selle aastaga olen ma kindlasti oma väikesest kookonist hakanud välja tulema ja üritan lahtisem olla. Eks harjutamine teeb meistriks ja sujuvat juttu veel ehk alati ei tule, kuid ma olen poolel teel.

7. Give to charity. (eesti k: Anna heategevusele.) - Tehtud, tööl oli heategevuse jaoks "Jeans for Genes" day ja sinna läks oma 5 naela, lisaks mõned üksikud ühepennised, mis ma McDonaldsis olen andnud heategevuse kassasse.

8. Read at least two books a month. (eesti k: Loe vähemalt kaks raamatut kuus.) - Arvestades seda, et ma aasta alguses lugesin ühte raamatut kolm kuud, ei läinud sugugi täide. Arvuti, mängud, telefon jms täiesti röövivad aja.

9. Fix teeth. (eesti k: Tee hambad korda) - Poolenisti tehtud. Kõige valutavam sai välja tõmmatud, teine valutavam sai paigatud. Mõned plommid veel panna sel aastal.


1. Read 25 books. (eesti k: Loe 25 raamatut.) - Lähen uuele katsele, kuid seekord rohkem motiveeritult!

2. Visit Estonia. (eesti k: Külasta Eestit.) - Maikuus on plaan Eestis käia, seega vähemalt see punkt saab täidetud.

3. Lear something new. (eesti k: Õpi midagi uut.) - Sest uued oskused tulevad alati kasuks.

4. Visit a hairdresser. (eesti k: Külasta juuksurit.) - Ma olen endal küll hea juuksur, kuid professionaalsemat kätt oleks vaja küll. Ilmselt teen seda Eestis.

5. Be more positive and less moody. (eesti k: Ole positiivsem ja vähem tujukas.) - Aeg on suureks kasvada, positiivsust on vaja ja naeratus sajale keerata :)

6. Take up handicraft again. (eesti k: Hakata käsitööga taas tegelema.) - Heegeldamine, kudumine, mida iganes... Et oskused rooste ei läheks.

7. To save and be smart with money. (eesti k: Raha säästa ja sellega targalt ümber käia.) - Tuleb väga kasuks tulevikku planeerides.

8. Move to our own place. (eesti k: Oma enda elamisse kolida.) - Ma ei mõtle päris oma kodu osta, aga omaette koha rentida, kus ei peaks kellegagi kööki ja vannituba jagama. Loodetavasti veebruaris või märtsis saab see tehtud, sest enne on vaja natukene seitsmendat lubadust teha.

Sel aastal kaalu langetamist lubadustesse ei pannud, kuid uue kaalu ostsin küll ning eluviise sooviks muuta väga. Kuid ei taha sellest tüütut kohustust teha, vaid sammhaaval edasi liikuda.

Minule igatahes meeldib lubadusi sedasi maha kirjutada ja end ikka triksis-traksis hoida :)

10. Take up jogging. (eesti k: Käi sörkimas.) - Tehtud, suvel ikka mõned korrad ajasime end parki jooksma. Ilm ja muud segavad faktorid tulid aga vahele ja nüüd ei ole kuid käinud. Kuid tossud ootavad truult ilusamaid ilmu.

11. Have some savings. (eesti k: Oma sääste.) - Reisi jaoks säästsime pileti jaoks ja kuluraha jaoks, seega oskame küll seda teha.

12. Get new job. (eesti k: Saa uus töökoht.) - Tehtud :D

NYC vol 6 - Kokkuvõte.

Ma ei hakka New Yorki postitusi tegema nii nagu lootsin: ilusti ajalises järjekorras ja paljude piltidega. Esiteks ei kujutanud ma ette kuivõrd väsinud ma tagasitulles olen. Reedel, kui Londonisse saabusime, me lennukil ei maganud ja kodus tegime 4h pikkuse uinaku. Öösel sai siis kella 1 ajal magama mindud ja ärkasime alles kell 3 pärastlõunal vaid sellepärast, et kell oli palju. Muidu oleks poole päevani põõnanud. Tänane oli juba parem, kell pool 11 ajasime end voodist välja. Lisaks on mul külmetus, mis olemise veel uimasemaks ja vastikumaks teeb. Aga see-selleks. Ahjaa, see piltide koha pealt ka.. Ma unustasin kaamera New Yorki ämma poole. Siinsed pildid võtsin mehe Facebookist ja need on telefoniga tehtud. Ehk kui ämm kaamera saadab, siis näitan sealt ka paremaid pilte.

Igatahes, kiire ülevaade sellest, mis me tegime ja nägime. Raha raiskasime vaatamisväärsuste peale küll väga vähe, läksime soodukate ja tasuta asjade peale välja, kuid ostlesime palju.

- Rockefeller Centre Christmas Tree - Seda otsisime kord enne minu pere tulekut, kuid üles ei leidnud. Teine kord läks rohkem õnneks ja väga uhke oli see küll suurte ja kõrgete majade vahel.


- Wall Street - Oli esimene koht, kus ma Manhattanil käisin. Mäletan metroost välja tulles üles vaadates seda tunnet, et oh kui võimas on. Ja oli ka!


- World Trade Centre Site - Seda muidugi pidi oma silmaga nägema ja tunnetama, et linnas on ikka auk. Mõelda, et neid kitsaid ligidalolevaid tänavaid ma ju uudistest nägin, kus inimesed tolmupilve eest jooksid ja varjusid. Kurb ja samas hirmuäratav...


- Coney Island - Olevat suvel ilus rannaäärne koht, kuid meie meelest oli see üsna maha käinud ja niru. Tädiga tegin plastikust palmi all pilti ja üks vene vägilane jooksis vaid pükste väel palja jalu jäises rannavees ringi.


- Times Square - Võimas! Seal oli esialgu plaan uut aastat vastu võtta, aga kohalikud soovitasid sinna rahvamassi mitte minna. Uus aasta tuli palju mugavamalt ämma maja katusel :)


- Empire State Building - See paistab linnamaastikul korduvalt silma, kuid sees me ei käinud. Ega ilm ei olnud ka just kõige ahvatlevam, et torni üles ronida. Ehk kunagi kui me suvel läheme :)


- Brooklyn Bridge - Kena jalutuskäik Brooklynist Manhattanile ning kenad vaated.


Põneva tänavakunsti leidsin ka sillalt :)


- Staten Island - Sellele saarele minek on praamiga tasuta ja see läheb Statue of Libertyst ka mööda, et see kujuke ka ära näha. Kahjuks tagasisõit oli pimedas ja meie nirud kaamerad sellest kujust häid pilte ei saanud. Ehk jälle teinekord kui läheme ja kui mul vinge kaamera on.


- Chinatown - Minu meelest üsna mõttetu ja väga-väga räpane. Kohe üldse ei olnud isu kuhugi sööma minna ja burgerid olid meie igapäevased lemmikud :D


- Roosevelt Island - Sellele saime oma Metro-kaartidega sõita ripp-raudteel. Kõrgusi ma ei armasta, aga vahva oli ikka...



- 5th Avenue - Mehe ostetud iPad oli vigane, kuid õnneks Apple poes anti talle ilusti uus. Seni käisin ma perega Trump Toweris kohvi joomas, väga peen. Siis jalutasime mööda 5th Avenued ja imetlesime kalleid ja uhkeid poode oma viimasel päeval.

Üldiselt es'imene nädal meil mehega möödus koduselt nagu ma juba eelnevalt virisesin. Kui pere lõpuks Moskvast tulema sai, siis oli meil väga tihe graafik. Hommikul üles, hommikusöök ja dušš ning asusime teele. Miilideviisi kõndimist, imetlemist, piltide klõpsutamist, ostlemist, veel kõndimist, burgereid ja uni oli õhtuti hea.

Reisiga olen ma väga rahul ja kõigist muredest sai eemale. Natukene kahju oli tagasi tulla, kuid nagu meie sealne tuttav ütles, on New Yorkis inimesed vaid iseendast ja rahast huvitatud, millele me ka kinnitust saime (isegi vaadates mu mehe sealset pere). Ei ütleks, et ma enam nii kahe käega sinna-kolimise poolt olen, kuid ei mata seda mõtet ka veel maha. Eks aeg näitab, mis me otsustame ja mis meist saab. Hakkama saame me igal pool, selles olen ma väga kindel.

Ja vot homset tööleminekut ei oota ma sugugi...

Reisiteemalisi postitusi võib aga veel tulla, kui mul mingi kindel teema pähe tuleb ja hingelt maha kirjutamist vajab :)

Thursday, 6 January 2011

NYC vol 5 - Koduteel.

Viimased ostlemised tehtud ja internetis oleme isegi Check Ini ära teinud. Homme USA idaranniku aja järgi kell 21:45 peaks meie lennuk lahkuma ja reede hommikul Londoni aja järgi jõuab Londonisse. Oleks meie kodu kodusem, siis ootaks ilmselt rohkem tagasi jõudmist. Aga eks see omaette korteri otsimine on meie esimene ja tähtsaim siht.

Kotte ei ole me sugugi pakkinud ja homme hommikul saab olema huvitav, kuidas me kõik need asjad ära mahutame. Ja kui kaaluga ka üle ei läheks, oleks eriti tore. Täna sai viimased maiustused meile ja natukene tööle võtmiseks ja rohkem ei oskagi tahta. Olgu, tahaks alati, aga meie üks üüritud tuba seab meile piirid :D

Igatahes, siinne elu ei ole sugugi mannavaht ja kindlasti ei ole ma enam nii kahe käe ja jalaga siia kolimise poolt. Seda otsust me veel mõtleme ja kaalume tulevikuks. Aga seda hiljem...

Eks näis, kas ma reede õhtuks jõuan esimese postituse täpsema ülevaatega üles või näeb see ilmavalgust laupäeval. Mees sai Apple poest uue iPadi, sest meie tellitud otsustas ära surra, enne kui me seda korralikult kasutadagi jõudsime. Ja mina naudin nüüd läpaka kasutamist kui keegi kõrval ei niutsu, et tahaks ka :D

Euroopa, varsti näeme, igatsen!

Wednesday, 5 January 2011

NYC vol 4 - Kiire ülevaade

Pere jõudis lõpuks kohale ja kaks päeva hiljem ka nende kohver. Järgnevad päevad oleme aga päeva läbi New Yorki avastanud, ning seetõttu ei olegi jõudnud siia kirjutada. Iga päev käime küll burgereid söömas, kuid samas kõnnime nii nii palju, et enamus läheb kaotsi. Paar päeva ongi vaid alles ja väga kahju oleks tagasi koju minna, sest siin on mõnus ja kõik kodused mured ongi kodus. Aga koju jõuan, siis näitan rohkem pilte ja kirjutan täpsemalt! Vähemalt saime iPadi lõpuks tööle ja mees on sellest lummatud, siis ma saan rahus läpakal blogida päevad läbi :D

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...