Kristiina küsis, mis mulle USAs ei meeldinud ja ma arvan, et kui ma enne minekut sellest nii ülimalt mõtlesin ja enam mitte, siis on sellele ikka vastust vaja.1. Isekad ja raha-ahned inimesed - Seda oli tunda tänavatel, võõraste juttu pealt kuulates jms. Lisaks seda tõdes ka meie esimesel päeval seal elav peretuttav, kes on küll Trinidaadil üles kasvanud, kuid juurtelt Kreekast pärit ja üldse super vahva neiu.
2. Mehe pere (vt 1. punkti) - Ärge saage minust valesti aru, mina saan kõigiga ülihästi läbi ja kõik suhtuvad minusse ülimalt armsalt. Kuid tundus, et vaikselt üritati mehe kaudu meid ära kasutada. Ämm oli meie tulekuks puhkust võtnud töölt, kuid kordagi ei käinud meile ringi näitamas. Lisaks oli tema poolt pidevalt kerge virin, kui palju makse tal maksta on ja kui raske tal on (erivajadusega noorema mehe-õe eest hoolitsemine muidugi kerge ei ole). Seda ta ei teinud küll minu ees, kuid kõrvalt tema ja oma mehe juttu ikka väikeses korteris kuulsin. Lisaks sellele, et me külluslikult kingitusi kaasa võtsime, maksime ka enne jõule poeskäigu eest, mis tuli natukene üle 300 dollari. Lisaks sellele hakati meile tihti nimekirja kaasa andma, kui me linnapeal käisime, et mida oleks veel koju vaja. Ja selles nimekirjas olid hiiglaslikud asjad, mida me juba ostsime ja mis kohe kindlasti veel otsas olla ei saanud. Ja see tegi mehe tuju tihti mustaks, sest ta ema ju ometi on alati mehe töökoha seisukorraga kursis olnud. Muidugi olime me täiesti valmis aitama toiduostmisega ja see ühekordne poeskäik oleks olnud piisav, aga see pidev nimekirja kaasaandmine oli küll liiast. Pere on küll tore, aga nende ligidal ei taha kohe kindlasti elada. Mitte enda pärast, vaid pigem oma mehe närvide pärast.
3. Halb klienditeenindus - Mitte igal pool! Apple poes 5. avenüül, Armani Exchange poes Columbus Circusil ja paaris kohas veel saime maailma parimat teenindust, kuid need olid üksikud nopped. Keskmiselt on teenindus aeglane ja töötajal on täiesti savi kliendist, pigem räägitakse omavahel kolleegidega juttu. Poodides on tööl sellised teismelised tibid ka, kes naljale pihta ei saa ja on üldse ülbed. Väga ebameeldiv. Meie pere maksaks kindlasti rohkem hea teeninduse eest, sest see on siiski ülimalt tähtis. Ja eriti peaks olema turistidega tegeledes, et oma riigist head muljet jätta. Oh well...
4. Riietumine - Ehk mitte just väga tähtis, aga ma pean siin välja tooma. Vähemalt enamikes piirkondades, kus meie käisime, võiks hommikumantliga ka käia ja inimestel oleks täiesti savi. Londoni kesklinnas käies näeb kindlasti palju rohkem stiilseid inimesi kui seal. New Yorkis tundus mugavus olevat esmatähtis ja tihti oli mulje, et selga panti esimene riietuskapist ettejuhtuv ese.
Viiendat punkti nagu ei tulegi... Ning muidugi ma läheks sinna parema meelega, kui neil üleriigiline haigekassa olemas oleks. Ma soovin siiski veel rohkem seda riigi erinevaid asukohti näha, et kolimisega lõplikut ostust teha. Sest seal olles oleks mehe perele ligidamal, UKsse jäädes oleks me Eestile ligidamal - täiesti kahe otsaga asi.
hehee, ma mõtlesin tulla sama küsima, kristiina tegi seda minu eest :D
ReplyDeleteUK võib sinu perele veidi lähemal olla, aga hetkel olete te ju siiski suhteliselt poole peal - londonist on võimalik kerge vaevaga saada nii ameerikasse kui eestisse, ameerikast eestisse aga päris keeruline.
UK haridussüsteemist ei tea ma suurt midagi, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis on ka häid koole... ja et perekonnad valivadki uut kodu selle järgi, kas piirkonnas on hea kool. lihtsalt mõtlemiseks :)
Ega mida rohkem ma ise selle üle mõtlen, seda rohkem tundub siia jäämine meeldivat. Keskharidusega olen suutnud enda meelest päris hea töökoha saada, millelt muidugi aina kõrgemale pürgida. Ja siinsed palgad on siiski jätkuvalt väga head ja kahekesi ilusti töötades elame lahedasti ära.
ReplyDeleteSaadan lapse hoopis Eestisse kooli :) Ma ei teagi, miks ma nii põen siinse koolisüsteemi pärast, sest muidugi on see pere enda teha ja kooli saan ise valida lapsele. Kuid võrreldes minuvanuseid kolleege, siis vahepeal ikka on hämming, kuidas elementaarseid asju ei teata.
Ausalt öeldes ma ise ka arvasin, et eks see Ameerika elu on suht hull ikka. Kunagi tahtsin ka ikka USAsse, aga elu seal on päris raske ja suur rabelemine, mis on inimestest loonud ka sellise pildi nagu sa rääkisid, et enamus on ülbikud ja pohhuistid.
ReplyDelete