Lõpuks ometi saame teise toa meie kolmatoalisest ka kasutusse võtta, sest me ostsime endale P esimese palgaga voodi!
Tegemist on küll üsna suure magamistoaga, aga kui hiiglaslik voodi sisse osta, siis palju ruumi üle ei jää. Õnneks nüüd on teine magamistuba veel tühi, kuhu lambist träni hoida saab. Vabandage neid kaste ja kotte voodi ümber, pilt tehtud kohe pärast voodi saamist ja ei ole jõudnud kõike veel ära kraamida ja sorteerida,
Vaatasime voodeid mitmetelt suurematelt poodidest ning P leidis lambist ühe kohaliku voodimüüja, kes müüs nii suurt voodit mõistliku hinnaga. Suurusehullustusest võtsimegi endale super king size voodi, mis on 200cm x 180cm, ehk selles saame ristipidi ka vabalt magada. Meie tekk on selle peal nagu taskurätik ja padjad on imepisikesed. Seega plaanis on osta ka veel suurem tekk ja rohkem patju, et voodi vähe normaalsem välja paistaks.
Madratsi alla me liiste ei tahtnud vaid divan style voodit. Mõlemal poolel on voodi all kaks sahtlit, mis hetkel meil riidekapi asemel on. Minu riided võtsid küll kaks sahtlit pluss täis tuubitud kohver. Cooperi riided võtsid teise sahtli, aga need on veel sorteerimata. P'l ei ole palju riideid, aga päris ühte sahtlisse nad vist ei mahu. Aga ma veel sorteerin nii palju, kui saan, Cooperi kõrvalt.
Kaks ööd on uues voodis möödas ja oleme kui uued inimesed. Uni on seal tühjeneva kummimadratsi järel ülihea. Mõlemad ööd on Cooper ka meie keskel olnud ja isegi tema on pikemalt maganud ning üldse nunnu olnud. Ta hommikuti lahkesti annab issile ka kolki, kui ta üles ärkab, et me kahekesti kell 6 ei peaks üleval olema. Täna vedasin aga Cooperi voodi ka lõpuks meie magamistuppa, kuigi ruumi on seal veel vähem, et me P'ga kahekesi seal laiutada saaks.
Tere! Sa pole ammu kirjutanud. Loodan, et sul ja su perel läheb kõik hästi. Tahtsin uurida kuidas sul depressiooniga läheb? Tundub väheräägitud, kuid huvitav-oluline teema ja minu meelest vinge, et sa siin blogis seda avalikult kirjutasid. Respect. Kõike head!
ReplyDeleteTere! Ma hooti satun vaid kirjutama jah, iga päev arvuti taha ei satu. Kui satun, siis kipun rohkem kirjutama.
DeleteDepressioon on nagu palju leebemaks läinud, aga jätkuvalt on hetki, kui kõik on väga sünge ja kurb. Kirja ma veel arsti käest teraapiasse minekuks saanud ei ole, seega ei ole saanud sellega väga rohkem tegeledagi, kui vaid end ise positiivsemaks sundides. Õnneks elukaaslane on palju toetavam ja see aitab kõvasti. Suur aitäh, et nii armsasti huvi tunned :)
Kõike head sullegi!