Pole taaskord mõnda aega kirjutanud. Eelkõige seetõttu,et ei ole tuju olnud. Kui olekski tore, et ma blogis enamus asjad positiivsed hoiaksin, siis samas tahan siin alati aus olla. Seetõttu otsustasingi ajaloo huvides ka selle väikese negatiivse momendi enda elus siia kirja panna.
Nimelt, ma kahtlustan, et mul on sünnitusjärgne depressioon. Diagnoositud mul seda veel ei ole, arsti juurde sain aja selle probleemiga 28ndaks. Meid käis Health Visitor vaatamas, kohalikest teenustest rääkimas ja mainisin seda talle. Tema sai mind küll vaid kuhugi tugigruppi suunata, aga rohkema abi jaoks tuleb perearsti näha.
Sellele arvamusele jõudsin ma alles mõned päevad tagasi, kuigi imelikult olen end tundnud juba mõned nädalad. Isegi P ütles mingil hetkel, et ma ei ole enam mina ise. Asja üle järele mõeldes ja Dr Googlega konsulteerides tekkiski kahtlus, et ega see lihtsalt paha tuju enam ei ole. P küll ei arva, et tegemist on depressiooniga, vaid lihtsalt muud asjad, mis meil hetkel kõige ladusamalt ei lähe. Seega tema toetusele ma ei looda (okei, loodan küll, aga ega seda nõuda ka ei saa). Üleüldse on kogu see värk meie suhet üsna palju mõjutanud, mille ma südamest loodan me suudame paranda, sest meievahelised tülid teevad mu enesetunde ja tuju kordades hullemaks.
Kuni arsti juurde minekuni võtan üks päev korraga ja loodan, et iga järgnev päev on parem kui eelmine. Tihti ei ole. Õnneks Cooper sunnib mind natukene positiivsemaks ja asja parandama. Kui teda ei oleks ja mul sama enesetunne oleks, siis ma küll ei tuleks hommikuti voodistki välja.
28ndal raporteerin jälle sellest teemast.
Tervitused ja uudis!
Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...
-
Sain vanaks täna. Saan Eestis kasiinosse minna nüüd. Ja Ameerikas alkoholi osta ja käsirelva omada. Elu on lill! -
Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...
-
Kui mul füüsiliselt nii palju rase olla ei olegi väga raske, siis vaimselt muutub väga kurnavaks küll. Sellest nädalavahetusest on kerge mas...
Keskendu vaid sellele, et sul on vaja see väike laps inimeseks kasvatada. Ole tubli ja pea vastu!
ReplyDeleteSuur aitäh!
Deletetegelikult panebki laps proovile mehe ja naise suhted. Depression vòi mitte, kòik dùnaamikad muutuvad uue pere liikmega. Ja see on vaid algus aga algus ongi kòige raskem. Ja jàrgmine laps paiskab kòik jàlle sassi ;)
ReplyDeletePeate koos rààkima, rààkima, olema ja saama sellest ùle. Tema peab katsuma sind mòista ja sina teda. Pole kerge aga see on vaid selline hetk, hetked mòòduvad :) àge vaid sel hetkel teineteisele liiga tehke ( mitte vaid sònadega aga ka mòtetega).
Cooperil on teid mòlemat vaja ja et te oleksite koos ning hooliksite ùksteisest. Teil on see vastutus!
Hoian pòialt!
Ma arvan, et kòik on selles hetkes olnud, kes sùgavamal, kes vàhem aga algus on alati raske just kogu perele.
Usun, et see on ainult samm positiivsuse poole. Nagu iga mure ja probleemiga, on juba väike võit, kui saadakse üldse aru, et midagi on valesti. Paljud ju lihtsalt ei tunnista endale probleeme. Veel vähem julgetakse sellest teistele rääkida.
ReplyDeleteTubli oled!! Kõik läheb hästi!
Hea Mari!
ReplyDeleteOmast kogemusest räägin, et esimese lapse saamine lööbki kogu maailma sassi. Ja seega on ka SJD väga kerge tulema. Kas sa GPga ei saa rääkida! Et nt kiiremini abi saada. Mina sain GPlt mingid kerged rahustid, kui UKs elasin. Muidugi minul need ei aidanud ja asi läks palju halvemaks. Seega tuli depressioonist palju hullem haigus, mille ravi võttis aega 8 kuud :S Ja minu väike maailmaime kannatas kogu selle aja :(
Enda kogemusest võin öelda, et ükskõik kui tore mees sul ka kõrval ei ole, see ei ole see. Kui naisele sünnib laps, siis on tal vaja hästi palju abi. Nii vaimset kui ka füüsilist. Toetust ja mõistmist. Kahjuks mehed ei suuda eriti naisi mõista.
Kas sul ei oleks võimalik, et tuled pojaga Eestisse ja oled veidi ema juures? Või et ema tuleb Sinu juurde külla. Mul on tunne jäänud blogist, et Sul on oma emaga väga hea suhe ja usun, et Su ema suudaks Sind aidata, et sellest SJDst välja saada.
Ja nt Eesti reis oleks ülimalt hea vaheldus Sulle ja ka Su suhtele ilmselt!
Pea vastu seal! Sa ei ole ainus, kes selle läbi elab. Lihtsalt paljud ei suuda/taha sellest rääkida
GPga kohtungi 28ndal. Ma mõtlesin, et ma jätan meelega natukene aega arstiajani, et vaadata, kuidas mul läheb. Nüüd mõned päevad on suht koht normaalne olla olnud, vaid üksikud madalamad hetked, aga samas mitte päris 100% jälle.
DeleteMõtlesin Eestisse tulekut ka, aga nii hull asi veel vast ei ole.
Suur aotäh toetuse eest.