Spiraal ja isiklik jutt

Räägiks nüüd ka natukene isiklikumast teemast nagu selleks on raseduse vältimine pärast sünnitust.

Ma ei ole sellest eelnevalt rääkinudki, sest pole, millest rääkida. Neitsi Maarja ma ei ole ja mitte midagi tehes rasedaks ei jää. Siinkohal ei piina ma vaest P'd, pigem vastupidi. See täiskasvanute asi jäi meil ära siis, kui mul kõht kasvama hakkas ja me Cooperi esimesi liigutusi tundma hakkasime. P oli lihtsalt üks neist meestest, kellel peas käis klõps ja seda asja ta enam üldse ei tahtnud. See oli üsna ammu.

Pärast rasedust me kumbki väga teemat ei tõstnudki. Esimesed kaks kuud kodus olles oli P ööd läbi üleval lapsega öövalves, kui ma magasin. Tema magas päeval ja seetõttu me veetsimegi üsna vähe aega koos. Olles väsinud, ilma rasedumisvastate vahenditeta (kondoomi me ei tahtnud) ei tulnud see ka üldse teemaks. Mina mõni kord natukene virisesin, kui tekkis tunne, et kas ma ta jaoks enam atraktiivne olengi, olles mind sünnitamas näinud. Vastas, et ta olen ikka, aga ta ei tahtnud mind kiirustada jms. Mis on temast küll väga armas, sest hirm selle teo ees oli ka suur. Endiselt on kusjuures.

Ega see väga levinud pole nii pikalt sellest asjast hoiduda pärast sünnitust, kuid õnneks mu märtsibeebide grupis on veel mõned naised, kellest mõni pole seda asja teinud sellest päevast, kui teada said, et rasedad on. Seega ei tunne ma end väga halvasti, et ma superimelik olen. Vaid natukene.

Esimese sammuna oli vaja endale rasedumisvastane vahend muretseda ja otsustada, mida ma tahtsin. Teadsin, et midagi, millel on palju hormoone sees, ma ei taha. Samuti ei viitsinud ma iga päev tablette nosida, mistõttu spiraal tundus parim variant. Selle jaoks oli mul vaja arsti konsultatsioonil käia, millele järgnes paigaldus.

Konsultatsioonis käisin juba Coventrys, aga neil ei olnud terve kuu aega mulle uut arstiaega anda, et spiraal paigaldada ja selleks ajaks oleks me juba siia ära kolinud. Bradfordis lõpuks võtsin arstiga ühendust, mulle tehti veel üks konsultatsioon üle telefoni ja täna käisingi Mirena spiraali paigaldamas. Märkusena mainiks ära, et rasedumisvastased vahendid on siin riigis arsti käest tasuta, isegi SOS-pilli saab tasuta, kui küsima minna (apteegist otse ostes on see vist mingi 25 naela).

Hirm oli suur, aga põhjuseta. Mõtlesin, et ei saa hullem olla, kui sünnitus, ja ei olnud ka. Enne paigaldust tehti mulle PAP test ka, mida küsisin ja mille kutse mul juba raseduse ajal koju tuli, sest siin kutsutakse kõiki üle 25. aastasi naisi testi tegema. Protseduur ise polnud üldse valulik mul, vaid see hetk, kui spiraal sisse panti, tuli kerge kramp alakõhtu, aga see oli vähem valulik, kui mu krambid tavaliselt päevade ajal. Koju jõudes võtsin paar paratsetamooli, et ebamugav kramp kõhust kaoks ja hetkel on juba täitsa normaalne olla.

Nüüd üks vabandus vähem ja ehk ühel päeval saan üle ka hirmust taaskord süütus kaotada (nii see tundub vähemalt) :P