Paar kiiret klõpsu

Tüüpilise päevana tundub tänanegi mööduvat imekiirelt ja märkamatult mitte midagi tehes. Natukene võtsin aega kaameraga mängimiseks, aga juhendit ja interneti nippe ei ole juurde lugenud. Mõtlesin, et panen enda paar esimest klõpsu siia üles ka, et oleks vaheldust eelnevatele udustele telefonipiltidele. Natukene lõikasin neid ja üritasin värve arvutis timmida ka.

Eilne õhtusöök.

Ebaglamuurne diivanipilt, mille P must tegi. Selline mugav dressides ma olengi oma palliga igapäevaselt. Lõua alt olen ka rase. Kõige rohkem mul vist ongi kehakaalu tõusuga kompleks oma paksu näo ja lõualotiga, aga küll ma ta suveks ära kaotan.

Tüdrukute värk.

Poja papud. Oleks tahtnud, et tikitud nimi oleks teravam, aga miskipärast on fookus kõigel muul kui tikandil.

Poja teised uhked papud. Loodan, et harjutamine teeb meistriks :P

"Imekaunis" vaade magamistoa aknast.

Sai natukene taimerit ja silueti-režiimi ka proovitud. Paistab küll natukene, et paljas olen, sest naba surub läbi pluusi välja, aga õhuke maika oli ikka seljas. 

Minu unetu öö

Magama jäin ma umbes kella 23:30 ajal. Üks padi pea all, teine jalgade vahel, sest see teeb magamise hetkel natukene kergemaks, puusad valutavad vähem. Üles ärkasin ma vabalt oma 10 korda - 2 korda, et vetsus käia ning teised korrad, et külge keerata. Vahepeal väsib endal külg ära, teinekord hakkab põnn mind togima sinna küljele, mis madratsi vastu surutud on ja käseb mul ümber keerata. Ma olen talle küll öelnud, et kui tal kõhus enam ruumi ei ole, siis võib ta välja tulla, aga ta on isepäine juba.

Võiks ju arvata, et sedasi magasin ma pikalt, aga ei. Voodist ajasin end välja kell 5:20, sest uni läks ära. Vedasin end elutuppa diivanile ning lugesin tunnikese raamatut. Siis hakkasid silmad ise kinni vajuma ja tukastasin 7:30ni, kui P üles ärkas ja end tööle minekuks valmis sättima hakkas.

Pärast paari kohvi ja hommikusööki tunnen end väga ärksana. Üllataval kombel päevasel ajal ma väga unine ei olegi, vaatamata sellele, et mu ööd on üsna pikalt sama unevaesed olnud. Ehk keha harjutab vähese ja katkenud unega hakkama saamist? Ei tea...

Viga minu kasuks

Nagu ma eile mainisin, tellisin fotokaamera. Sain hommikul ilusti sõnumi, et pakk on teel. Iga kord, kui autot kuulsin, käisin akna taga piilumas, kas kuller on juba kohal ning umbes kümnendat korda kontrollimas käies oli tõesti.

Kahtlus, et ma päris õige asja ei saanud, tekkis juba siis, kui mulle pakk üle anti. Nimelt ei pidanud mu kaamera eriti suur olema, aga käes olev pakk oli üsna suur ja raske.

Tegin paki lahti ja ülla-ülla, oligi vale kaamera. Mulle saadeti hoopis parem kaamera - Nikon D7000.

Esmalt suundusin Google'sse, et aru saada, mis kaamera tegemist. Esmalt jäi karp lahti hinda nähes. Ei ole tegemist küll kõige kallima kaameraga, aga hind on siiski oma 5 korda suurem, kui minu tellitul. Teisena käi karp lahti, kui uurisin pilte, mis selle kaameraga tehtud on - NII ilusad! 

Natukene kaameraga esimest korda mängides jäin hätta küll, sest tegemist ei ole ikka päris tavalise lihtsa digikaameraga. Juhend, mis on  üle 300lk, tuleb ilusti läbi lugeda ning internetis nippe lisaks õppida. See ei ole enam naljamäng. 

Saite õigesti aru - mul pole plaaniski poele öelda, et nad mulle vale asja saatsid. Tegemist on ülisuure poega, seetõttu isegi südametunnistus ei piina, et ma neile kahju tegin. Nemad saatsid mulle vale toote, nende viga. Lugesin läbi poe tingimused ja seal polnud sõnagi sellest, kui parem asi saadetakse. Lisaks guugeldasin, et mis saab, kui pood kallima asja saadab ning ei leidnud mingeid seadusi, mis kohustaks mind seda toodet tagastama.

Lähen käin nüüd kiiruga pesus ja vaarun poodi mälukaardi järgi, et siis usinalt oma uut mänguasja õppima asuda :) (Eile sai küll ka mälukaart ja tripod ühest teisest poest tellitud, aga need tulevad alles esmaspäevaks kohale ja ma ei jõua oodata!)

Meil on intramanet!

Pärast neljanädalast ootamist on meie elamine lõpuks ometi maailmaga ühenduses ehk meil on nüüd internet. Otsisin üle kuu aja oma läpaka välja ja alguses oli nii imelik kasutada. Ekraan on nii suur, sest ma olen siiamaani telefoni teel internetis kolanud. Internet telefonis on küll piiramatu, kuid kahjuks on meie elamine tõeline punker, kus napilt levi on. Nüüd saab aga kõvasti surfata :D

Teine tänase päeva suursündmus on see, et ma priiskasin ja tellisin endale fotokaamera. Ma olen juba KUID endale päris kaamerat tahtnud. Vaatamata sellele, et mu telefon teoorias peaks normaalseid pilte tegema, siis mina sellega ei oska ja mu pildid tulevad alati pooludused. Pildistada mulle aga meeldib ja ehk otsustab väike modell mu kõhust ka mingi aeg välja tulla.

Just poja pärast olen tahtnud endale head kaamerat, et temast ikka vähe paremaid pilte mälestuseks teha, mitte uduseid mobiilikaid. Vaatasin fotograafide hindu, et temaga esimestel nädalatel pilti tegema minna, ja kahjuks mul tõesti ei ole 400-500 naela üle, et temast piiratud koguses ilusaid pilte teha. Õnneks leidsin üsna heade soovitustega kaamera alega £129.99 eest müügis ja homme peaks kohale tulema. Saan siis usinalt harjutama hakata ja kodus ise teda lõpmatuseni pildistada. Eks vahe ole küll vahe endal ja professionaalil, aga eks harjutamine teeb meistriks :)

Kootud asjad lapsele

Väike ülevaade, mida ma vahepeal siin põnnile kudunud olen.

Üks tekk on heegeldatud, mida ma kunagi varem juba näitasin. Sellele lisaks kudusin ühe suurekoelise teki, mis ainult kaks päeva aega võttis. Peaks veel paksu lõnga tellima, sest see oli lahe tegemine.

Ühe vildaka kampsuni tegin ka. Elu teine kootud kampsun ja eelmise tegin oma kümme aastat tagasi, mis oli lihtne üle pea tõmmatav. Seekord ületasin end ja tegin eest nööbitava, muidugi ilma ühtegi õpetust lugemata, mistõttu ta ehk vildakas ongi. Natukene lai ja lühikene on ka, seega eks näis, kas pojat selle selga ajamisega häbistan.

Mütside tegemine on lahe, sest need võtavad vaid paar tundi. Tegin ühe Uus Meremaa All Blacks'i mütsi, mille peale ma sõnajalalehe heegeldasin, sest see on Uus Meremaa ja ka selle ragbitiimi sümbol. 

Ja eesti mütsi oli ju ka vaja, õnneks on meie lipp imelihtne ja sobib mütsiks ideaalselt.

Väike komplekt valmis ka - müts, sall ja kindad. Tahtsin üle pika aja sokki ka kududa, aga see sai vähekene suur ja mahub lapsele ilmselt kui ta viiene on. Seetõttu teist ei ole viitsinud veel teha. Vähemalt nüüd umbes tean, kui palju väiksema pean tegema, et see talle beebina liialt suur poleks.

Dekreedis ametlikult

Täna sain lõpuks töötajalt kirja, kus kinnitatakse mu dekreetpuhkust, mis mul ametlikult esmaspäeval algab. Siiamaani olen juba kolm nädalat kodus olnud, kasutades oma puhkusepäevi. Lõpuks ometi ka kinnitus, et mulle kodus olemise eest makstakse, juhuu!

Kaasas oli ka tabel kuupäevade ja summadega, mis ma saan, mida on hea teada ette planeerimiseks. Kuna veebruaris ma olen vaid nädala dekreedil, siis oli lehel ka summa nädala eest. Mul kohe pill lahti, et ma nii vähe saan see kuu ja kuidas me küll ära elame. Siis tuli meelde, et puhkuse maksumust ju sinna ei ole lisatud ka tuju läks paremaks. Üleüldse saan natukene rohkem, kui arvutanud olime umbmääraselt. Oma hea 50-60 naela rohkem, kui arvestanud olime. Lisaks P saab aeg ajalt boonust ka, kui ta hästi tööd teeb, seega elame ilusti ära.

Ma pean vaid üle saama sellest, et mulle ei meeldi ta käest raha küsida, isegi mitte ühiste arvete jaoks. Korra mainin, tal läheb meelest ja ma ei taha mitu korda küsida. Siis saan pragada, et miks ma talle meelde ei tuletanud, ma ei saa ju ise kõike maksta. Eks ma üritan siis rohkem ta käest raha nõuda, sest ega me lihtsalt niisama koos ei ela, me oleme nüüd pere :)

Pabistav issi

Mina enam P'le oma väikestest valudest ei räägi. Eile õhtul olid ebameeldivad krambid alakõhus, mille leevenduseks pidin isegi paratsetamooli võtma. Ütlesin talle ka, et ehk poja laskub rohkem vaagnasse ja tuleb varsti välja. Hommikul saatsin ta tööle ja kell 10 oli ta kõpsti tagasi. Oli tööl end haigeks luisanud, sest arvas, et ma olin hommikul natukene liiga vaikne olnud ja ta hakkas pabistama. Ei ütleks, et ma tavalisest unisem ja vaiksem olnud oleks...

Igatahes oli tore, et ma ta päevaks endale sain, sest homme on tal ragbimäng ja on pool päeva eemal jälle. Tal tuli suur tuhin peale ja uuris, kas meil kõik olemas on lapse tulekuks. Ainus, mis tahtsin olid voodimatid endale juhuks, kui looteveed öösel lähevad. Kõik muu on nagu olemas. Käisime siis tiiru Mothercare'is, kus ta veel ühed sussikesed ja Batman'i sipukad ostis. Seejärel veetsime pool tundi mänguasjade osakonnas, kus me kõiki heli tegevaid mänguasju näppisime. Tänapäeval tehakse ikka väga lahedaid mänguasju!

Igatahes nüüd kallis issi magab suurest elevusest ja mul ei ole ühtegi valu ega tunnet, et meist kahest nii pea kolm saab.

Üleüldse on ta väga elevil poja tuleku üle ja ma tean, et temast saab ülihea isa. Iga päev pärast tööd on tal issi-poja aeg, kui ta mu kõhtu kallistab, pojaga juttu ajab ja oma pead mu kõhul hoiab ja poja põtkimist tunnetab. Seda saadavad armsas ütlemised, näiteks "What a big push, such a good boy!" (milline suur põks, tubli poiss), "You are so cute!" (sa oled nii armas) ja "Love you so much!" (ma armastan sind väga). Seda kõike ikka põnnile, mitte mulle. Ja ma saan siis heldimusega vaadata, et küll nad kahekesi on juba nunnukad.

Meie juba ära hellitatud laps sai eile paki Uus Meremaalt sealselt vanaemalt ja vanatädilt ka, mis oli väga kena üllatus ja nii kiftid asjad, eriti väike All Blacks'i (Uus Meremaa võitmatu ragbitiim) polopluus.

Üks asjalik päev

Eilne päev oli nii mõnus ja ma tundsin end üle pika aja asjalikult. Kui tihti möödub päev märkamatult mitte midagi tehes, siis eile lasksin ma endal vaid 10ni laiselda. Ärkan iga päev poole 8 ajal, kui P tööle saadan.

Igatahes 10ks sai telekaisu täis ja selle aja jooksul sai toidutellimus tehtud, mis võttis ka omajagu aega, et arvutada ja planeerida, mida süüa teha nädala jooksul jms. Kell 10 asusin koristama. Võtsin igal pool tolmu ning liigutasin isegi mõlemat elutoa diivanit, et nende alt kõik purud ära koristada. Siis jäi silma, et elutoa aken on must ning pesin selle seest ja väljast puhtaks. Magamistoas sai seinu ja põranda ääreliiste küüritud, mida tegin ka köögis. Kõike maha ei saanud ja mingi aeg läks käsi natukene krampi. Vaibad said suure puhastuse, hoidsin aknaid lahti, et värsket õhku sisse tuleks ning põrandad said pesu. Neli tundi asjatasin ja koristasin.

Seejärel oli aeg lõõgastumiseks. Üleeile ostsin vannivahu, sest P ajab mind iga väikese lihasvaluga vanni ja vahuga on toredam. Sooja vanni ajakiri kaasa ning üks mõnusalt külm õlu. Alkoholist ma täiesti loobunud raseduse ajal pole ja mõned korrad olen klaasi veini endale lubanud nagu ma vist ka eelnevalt maininud olen. Aeg ajalt on isu peale tulnud, aga paari suutäiega saab isu täis, mistõttu seekordki mahtus vaid pool õlut sisse ja rohkem ei tahtnudki. Kui tavaliselt hakkab mul vannis umbes 15. minutiga igav, siis seekordki sai seal kolmveerand tundi oldud ja ma ei ole ammu vanni nii nautinud.

Seejärel sai aleksandrikook küpsetatud, mis üllataval kombel täitsa õige maitsega tuli. Meil nimelt ahjus pöördõhk ei tööta (lubati parandada!) ning grilli all olen ma paar korda küpsetada proovinud, siiamaani üsna edukalt, kuid mitte ideaalselt. Õhtusöögiks tegin vorstikesi, kartuliputru, sibulakastet ja keedetud porgandeid ja nii 5min pärast toidu valmis saamist saabus P töölt koju.

Sõime, vahtisime telekat, käisime poes piima järel ning kell 10 kustusin ma juba ära. Öine uni oli küll hull, sest selg ja käed valutasid täiega, aga see pole enam midagi uut. Täna laisklen mõnuga, kella 12-13 ajal peaks toit kohale tulema (ma armastan netist toidu tellimist!), õhtusöögiks teen ilmselt hamburgereid ja olen muidu ilus koduperenaine :P

Praegune elamine

Ajaloo huvides paneks paar pilti meie praegusest elamisest ka siia. Maja on vana ja vajaks kas kapitaalremonti või maha võtmist ja uue ehitamist. Oleme siin õnneks vaid kuuekuulise lepinguga juuli lõpuni.

Elutuba on ehk kõige normaalsem, kuigi laud ja diivanid on üsna kulunud. Küll ma alles küürisin neid, aga puhtaks ma sain.

Magamistuba on üsna suur ning plaanis on see varsti enne poja sündi natukene ümber tõsta. Voodi tahaks panna sinna seina, kus hetkel kapp on, aknaga paralleelselt, et meil mõlemal oleks ruumi voodist välja tulla. Hetkel olen mina seina ääres ja öösiti vetsu ronimine ikka võtab aega.

Kuna mulle väga ei meeldi, kui põrandal palju asju on, siis on kapipealne asju täis, lisaks igaks juhuks kolme erineva suurusega mähkmeid, juhuks kui laps paksuke on ja kõige pisematesse ei mahu.

Köök on ülimalt värviline, mida me üritasime valgete köögividinatega ja kardinaga natukene neutraalsemaks teha. Ruumi on õnneks piisavalt omaette asjatamiseks, hetkel kahekesi seal olles on natukene kitsas, kuna ma võtan omakorda kahe inimese ruumi. 

Lisaks on meil üks lisatuba, mis on ilmselt teise magamistoana mõeldud. Hetkel hoiame seal paari põnni asja ja kohvreid, mida pole osanud mujale panna. Selle toa ja magamistoa vaibad lubas majaomanik varsti ära vahetada, sest need triikraua jäljed on hirmsad.

Ja muidugi on ka vannituba, aga see ei ole pildistamist väärt. Ei midagi ülihullu, lihtsalt tavaline vanemat sorti vannituba, kus kõik vajalik on olemas.

Sedasi me siin hetkel elamegi. Tore on ühest toast teise jalutada ja teada, et kõik on meie oma hetkel, kuigi tegemist ei ole küll eriti kena kohaga.

Kõhupilt

Tänahommikune palli poos. Mu telefoni kaamera teeb laelambi valguses kahjuks väga kehvasid pilte.

37 nädalat

Beebisid, kes sünnivad 38.-40. nädalal peetakse õigeaegseteks ehk meie põnn võib nüüd igal hetkel sündida, kuigi tähtajani on veel kolm nädalat. Mul pole aga tunnetki, et ta varsti plaanib välja tulla, las ta kasvab veel natukene.

Kui muidu on mul kergelt läinud, siis uueks vaeguseks on karpaaltunneli sündroom, mis mind viimasel kolmel päeval piinanud on. Nädala alguses tuli suur kudumise tuhin peale ja sai vist liiga tehtud. Karpaaltunneli sündroom tekib tavaliselt käte ja sõrmede samas asendis hoidmise tagajärjel, mistõttu on ta tihti füüsilise töö tegijate kutsehaiguseks. Kuna raseduse ajal on vere hulk 50% suurem, siis on selle aja jooksul eriti suur soodumus selleks ebamugavaks sündroomiks. Karpaaltunneli sündroomi tunnusteks on kipitus ja pinge sõrmedes, mis on eriti hull öösiti, tundetud sõrmed ja minu sõrmed on hommikuks ka natukene paistes.

Ööd on tõesti hullud, sest magan ma nagunii ülimalt halvasti, ärgates iga tunni tagant. Nüüd lisaks külje keeramisele ja vetsus käimisele ärkan ka selle peale, kui ma oma käsi enam ei tunne ja nad valutavad. Päeval on käed lihtsalt tuimad ja valutavad. Mitte küll kõvasti ja valusalt, pigem selline tuikav ja ebameeldiv valu. Igatahes pole kolm päeva kudunud, kuigi uued lõngad saabusid, ja loodan, et valu läheb varsti ära.

Kaal on mul ka lõpuks üle 80kg ning loodan, et rinnaga toitmine teeb imesid ja et sünnitades kaob üsna palju sellest. Õnneks venitusarme veel ei ole, kuigi tean, et nad võivad isegi pärast sünnitust tulla. Üllataval kombel ma end ülimalt hiiglaslikult ei tunnegi, kuigi kõht jääb vahepeal ette küll. Täna palusin näiteks esmakordselt P'l mu ketside paelad kinni siduda.

Haiglakott

Pigem kotid, sest sünnitama minnes võtan kaasa kaks kotti, üks mulle ja teine pojale.

Asjad pakkisin kahte mähkmete kotti, mis mul on. Poja asjad on roosas kotis, sest tema asjad on väiksemad ja mahtusid ilusti sinna. Minu asjad on mustas suuremas kotis. Lisaks turvatool, mille sisse olen kombeka pannud ja tekikese haaran ka enne minekut kaasa.

Poja koti sisu:

- Minu raseduse märkmed, mida ämmaemand täitnud on ja kus kõik vajalik kirjas on.
- Mähkmed 1. suuruses.
- Beebide niisked salvrätikud.
- Vatitupsud. Igaks juhuks, ehk eelistan last nendega ja vaid veega alguses pesta, mitte salvrätikutega.
- Küünekäärid.
- Väike pepukreem, mille testeri ma kusagilt sain. Ehk ei ole päris alguses vaja või saan ruttu koju, aga suurt Sudocremi purki ei taha kaasa vedada.
- Riided: kaks lühikeste käistega vesti, kaks pikkade varrukatega sipukaid, kaks paari pükse, kaks pluusi, kaks mütsi, kaks paari sokke ja kaks paari kratsimise kindaid. Me ei ole erilist koju tuleku riietust veel valinud, seega ehk tuleb see lisaks või saame tavaliste riietega hakkama.
- Kolm marlilappi.

Minu koti sisu :

- Riided: vana öösärk sünnituseks, pidžaamad, leggingsid ja lai pluus koju minekuks, tavalised sokid ja pehmed soojad sokid.
- Pesu (omaette kilekotis): 5 paari paberist sünnitusjärgseid trussikud, kolm paari tavalisi vähe suuremaid trussikuid, kaks imetamise rinnahoidjat.
- Kaks pakki sünnitusjärgseid sidemeid (kokku 20).
- Rinnapadjad (10).
- Pesemise asjad: dušigeel, kehakreem, näokreem, hambapasta ja hambahari, deodorant, hügieeniline huulepulk, pihustatav näovesi sünnitegevuse ajaks, kui ehk liiga palav hakkab ja kiiret värskendust on vaja, nibukreem. Šampooni ja palsamit on veel vaja. Rätiku haaran ehk ka viimasel minutil või kasutan haigla oma, sest rätikuid neil ikka peab olema.
- Juukseharja, läätsed ja prillid haaran ka viimasel minutil.
- Toit: kaks spordijooki ja hommikusöögi küpsised (kotis on rohkem, pildile sai vaid kaks pakki).
- Kilekott, kuhu pärast määrdunud riided panna.

Lisaks vaja pakkida telefoni laadija ning Kindle'i võtan ka kaasa, et kas lugeda sellelt või mänge mängida, kui ma seal juhtumisi pikalt olen. Natukene meiki ehk võtaks ka kaasa, kui meelde jääb, et oleks ilusam tunne koju tulla.

P'le ei ole midagi pakkinud, küll ta saab koju asjadele järgi tulla, kui tõesti midagi veel vaja on.

Ehk on piisavalt asju kaasa võtmiseks valmis. Kui keegi märkab midagi, mis meelest läinud, andke aga kommentaarides teada.

Kärutamiseks valmis

Pühapäeval käisime Mothercare'i poes lootuses käru ära osta. Muidugi käru neil poes olemas polnud, seega see telliti meile ka öeldi, et see tuleb meile 3-5 päeva jooksul koju. Enam ma väga ei lootnud ning vaim oli valmis, et see tuleb reedel. Eile oli aga kuller käruga ukse taga ning mul läks vaid pool tundi, et see kokku panna.

Valisime Mothercare'i Xpedior reisisüsteemi, mis koosneb hällist, mida saab ka istmeks sättida, ning autoistmest. Ausalt liialt me ringi vaatamas ei käinud. Tahtsime, et käru tuleks koos autoistmega, mille me saame käru raamile panna, oleks kerge käsitleda ja ei maksaks rohkem kui meie auto. Käisime paar korda eelnevalt Mothercare'is kärusid ringi liigutamas ja Xpedior jäi mõlemale hingele. Lugesin internetis selle arvustusi ja kõik tundus positiivne.

Käru tuleb mitmes värvis - must, punane, lilla, heleroheline ja tumesinine. Meile mõlemale meeldis punane kõige rohkem. Hind oli kogu süsteemil £250, aga hetkel oli sellel ale ja saime käru vaid £200 eest.

Käru on ilusti valmis sätitud, poja kombekas on turvatoolis ja nüüd võib põnn rahus välja tulla, me oleme ta jaoks valmis :)

36 nädalat 2 päeva

Eile oli 36. nädala kohtumine ämmaemandaga. Sain jälle 45 minutit oodata, aga õnneks on mu ämmakas ülilahe, et ta on seda väärt. Vererõhku mõõtsime kolm korda, sest esimesed kaks korda rääkisime samal ajal sünnitusest ja mul läks vererõhk natukene kõrgeks sellel ajal.

Kõhtu mudis ta ka mõnda aega. Põnn on end ilusti diagonaalsest positsioonist sirgeks lükanud ning ta pea on juba natukene mu vaagnasse laskunud. Asendi muutus ilmselt põhjustaski eelmisel nädalal valu alakõhus, sest rohkem ma seda tundnud ei ole. Loodan küll, et ta natukene varem välja tuleks, aga miskipärast on tunne, et pojal on kõhus hea ja mugav olla ning liialt vara ta välja tulla ei taha. Põksib jätkuvalt väga energiliselt ja luksumine on põnnil ka tihe nähtus, lausa korra-kaks päevas (vahepeal ka öösel). Viimase paari päeva jooksul olen ma teda suutnud kaks korda oma puuksuga ehmatada ka lausa sedasi, et ta võpatas mu kõhus. Oleks arvanud, et ta on praeguseks sellega harjunud, aga mulle teeb see kõvasti nalja küll.

Põnn on väikese kasvuspurdi ka teinud ning on jälle ülemise kasvukõvera juures. Eile sai haiglasse võtmiseks 1. suuruses Pampersid ostetud, loodan, et poja nende jaoks liiga pontsakas ei ole. Ise kasvan ka hästi, nädalaga on kilo juures. Eks kodus istumine ja pidev nosimine on oma jälje jätnud. Igatahes täna hommikul oli kaalul kaunis number 78,6 kg. Eile õhtul virisesin natukene ning P sõnul olin ma ennem tema meelest nagunii liiga kõhna. Seda oli küll armas kuulda, aga samas naljakas,  et tänu temale olen ma nüüd 20kg raskem :P

Midagi dramaatilist ei ole jätkuvalt õnneks, lihtsalt raske on olla ja selg hakkab valutama, kui rohkem kui kaks minutit järjest kõndida. Päevad kodus on uimased, sest kui paar korda öö jooksul vetsus käia, siis katkenud unega ikka välja ei puhka. Vähemalt saan rahus nüüd lihtsalt telekat vahtida, kududa ja täna sain isegi natukene lumesadu aknast näha. Puhata on tore ning õnneks P ei ootagi, et ma pidevalt kraamiks siin. Pigem käseb ta mul rohkem puhata ning eile pahandas, kui ma ise olin kardinaid maha kakkunud, et neid pesta. Võtan vabalt, kuni veel saan :)

Rasedusest

Tänaseks olen 35 nädalat ja 5 päeva rase. Esmaspäevast saadik olen kodune emaduspuhkusel. Kolleegidelt sain rohkelt kinke reedel ja üldse oli tore.

Ajastus on hea olnud, sest alates esmaspäevast on mul uued vaegused - päevade valule sarnane valu alakõhus  paar korda päevas, kerge kõhulahtisus igal hommikul, pissil käin ma veeelgi rohkem, kui enne, ja magada ma ka enam ei oska hästi. Dr Google sõnul märgid lähenevast sünnitusest ja sellest, et mu keha selleks valmistub.

Tänu neile vaegustele ja mitmetele naistele mu märtsikuu sünnitajate foorumis, kes juba sünnitanud on, on mul tulnud väike hirm kõikide asjade valmis saamisega. Teisipäeval käisin linnas haiglakoti jaoks asju ostmas. Kolmapäeval pesin poja riideid ning täna on plaanis ta tumedamad riided ära pesta, sest ta kombekas vist igaks juhuks tahab ka pesemist ja see on tumesinine, mida ma teiste heledate riietega koos pessu ei pannud. Täna tahaks päriselt asju kotti pakkima ka hakata.

Eile tellisin viimased hädavajalikud asjad, mis peaks juba täna kohale tulema - väike vann, pehme seljatugi vanni, mähkimisalus, madrats, linad madratsile. Plaanis on esmalt poeg vankri kärusse magama panna, mille jaoks ma ka eraldi madratsi muretsesin. Suurt hälli ei taha kohe ostma hakata ning moosese korvist ei näe mõtet, kui käru korv on ju täpselt sama.

Käru läheme ostma nädalavahetusel Mothercare'i. Õnneks on meil ammu ära valitud, millist tahame ja juhuslikult on see jälle alega müügil hetkel. Siis võib põnn tulla :)

Kolitud

Pole ammu bloginud, sest paari nädala eest sai omaette elamisse kolitud ja interneti saame me alles 24ndal. Kaabeltelevisioon sai õnneks sisse esmaspäeval, seega meelelahutust ikka on. Hetkel trükin telefonil, millel õnneks piiramatus koguses internetti on.

Uus elamine oli alguses väike šokk, sest eelmine räpane elanik kolis koristamata välja. Küürinud olen kõvasti, aga ikka on tunne, et ei ole täitsa puhas. Paar parandamist vajavad asja on ka. Õnneks on meil kuuekuune leping, mitte aastane.

Omaette olla on aga jälle nii mõnus. Käin vetsus, kui tahan, olen köögis, kuna tahan, kedagi pole ees. Ja kõik on minu! :D