20. päeva Amberiga

20. päevane

Täitsa lõpp, et homseks on see väike preili meie peres juba kolm nädalat olnud. Tuleb tunnistada, et esimesel nädalal olnud eufooria on kergelt kustunud ja väsimus võtab vahepeal üle. Vastsündinu elus hoidmine ei olegi nii raske, pigem ta suurem vend, kes rohkem tähelepanu tahab ning vähese oma-aja saamine. Isegi unevaevus mind väga ei morjenda, sest sellega olen harjunud nagunii. 

Juhuu, tumedad silmaalused! Aga vaadake, kui pisike ja nunnu ta on.

 Eelmine nädal käis ämmaemand pisikest kaalumas ning ta oli ilusti üle sünnikaalu, 3630g. Isutuse üle tõesti tema puhul ei kurda. Toiduks endiselt vaid rinnapiim ja see läheb meil väga hästi. Piima on palju, rinnad enam nii tundlikud ei ole, kuigi natukene veel küll. Nibud on endiselt ilusti vastu pidanud. Ka Amber on tissile saamises aina usinam ning vajab aina vähem lisaabi. Enamasti vaid siis, kui ta on pikalt maganud ja rind liialt piima täis on. Mina olen aina osavam toitmise ajal muude asjade tegemises, näiteks ise samal ajal söömises :)

Süüa saab laps igal hetkel, kui vaid ise soovib. Tihti olen ka luti eest, aga tissid tulid evolutsiooniliselt enne lutti, seega ei ole see päris õige ütlemine. Mind väga ei häiri ja lutti veel tema puhul taga ei nuta. Kui selleks vajadus tuleb, siis saab alles pärast kuuendat nädalat, et meil rinnaga toitmine selleks ajaks une pealt selge oleks. 

Üks, mida ma veel teinud ei ole, on avalikus kohas toitmine. Oleme küll mõned korrad julgelt väljas käinud, kuid plika magab alati kõik käigud maha, sedasi, et mul tissid koju jõudes lõhkemas on. 

Magada meedib Amberile tüüpilise beebina väga. Enamasti kustub ära süües, vahel harva ka niisama diivanil tsillides või süles olles. Aina rohkem on ta küll ka päevasel ajal ärkvel, nii tunnikene korraga, aga selle järel on üks paaritunnine uni garanteeritud. Eile magas lausa viis tundi jutti, siis käisin pidevalt hingamist kontrollimas.

Emme rinnal tukkumas.

Ööd on tal küll vähe aktiivsemad ajad, kui tihedamini ärkab, enamasti iga tunni-kahe tagant. Täna öösel oli esmakordselt üks neljatunnine uni ka, mis mulle väga meeldis. Ööärkamised näevad enamasti sellised välja, et ta ärkab, sööb nii 15-20 minutit, jääb magama. Nii, kui ma ta oma vankrisse ümber tõstan voodist, laseb ta suure kärtsuga omal mähkmed täis, ise seejuures mitte üles ärgates. Ärkab siis, kui ma tal mähet vahetama lähen. Puhas mähe jalas, on vaja veel natukene süüa, et magama jääda. Kui hästi läheb, saame mähkmevahetust veel korrata. Ja kui eriti hästi läheb, siis oksendab ka natukene, mida on küll vaid paar korda juhtunud. No ja siis tunni-kahe pärast on ta lõpuks vähe pikemalt magamas.

Aina tihedamini vajab ta lähedust magama jäämiseks. Kui ma ta saangi lõpuks magama ja vankrisse, siis aeg-ajalt hakkab ta seal vigisema ja siis on vaja ta kaissu võtta. Ei ole tahtnud kunangi teda küll nii väiksena meie voodisse, aga tahes-tahtmata jään ma ise vahepeal temaga kaisutades magama. Õnneks ärkan maksimum tunni pärast ise ning tõstan ta vankrisse jälle ümber, et ise vähe sügavamat und saada. No ja sedasi aktiivselt meie ööd mööduvadki.

Väike röövik kandelinas.

Kandelina olen ka temaga ka mõned korrad väljas käies kasutanud, kui on vaja vaid korraks poes käia. Harjutamist veel vajab, et kiiremini selga ja laps sisse saada, aga küll see tuleb kogemusega. Muidu olen sellise kandmisviisiga väga rahul, sest lina on nii pehme ja mugav. Isegi minu nõrga selg ei ole sellega ära väsinud, kuigi eks ta on veel väga kergeke ka.

Cooper kolmene!

Cooper sai tegelikult tänaseks täpselt nädal aega tagasi kolmeseks, aga ei ole jõudnud kirjutama tulla. Uskumatu, et ta juba kolmene on! Alles ta ju sündis ja varsti hakkab välja kolima.

Sünnipäeva pidasime väga vaikselt sel korral, sest minu keha ei lasknud meil veel väga kaugele seiklema minna ning peadse kolimise eel ei tahtnud suuri kingitusi ka teha. Seega käisimegi McDonaldsis lõunal ning mängutoas mängimas. Kodus sõime me issiga kooki, sest seda Cooper ei söö ning oligi laps aasta vanem.

Kolmene Cooper (täiesti suvalises järjekorras):

- Loeb 10ni vabalt ning vaikselt harjutab 20ni lugemist ka.
- On tõeline autohull.
- Oskab tähestikulaulu.
- Üleüldse armastab lastelaule laulda.
- Räägib vaid inglise keelt. Eesti keele oskus selle vähesusest külge ei jäänud kahjuks. Tundub, et aeg-ajalt aru küll veel saab, kui mul endal meelde tuleb eesti keeles rääkida.
- Käib üsna hästi päevasel ajal potil. Kodus on ta enamasti endiselt püksteta, sest ta lihtsalt võtab need ära, kui ma üritame need talle jalga panna. Tundub küll, et aina rohkem tunnetab hädasid ette ning need mõned korrad, kui püksid jalas olnud on, läheb ka ilusti potile pärast pükste ära võtmist. Väljas käia me veel mähkmeta ei ole julenud. Öösiti on samuti veel mähe jalas ning tihti tuleb seda ka poole öö pealt vahetada, sest see saab nii täis. Seda ei julge nii pea ära jätta või me upume ära.
- Magab endiselt emme ja issi vahel.
- Magab lõpuks ometi terve öö!
- Teab kõiki värve ning oskab ka öelda kas tegemist on heleda või tumeda tooniga.
- On endiselt toiduga üsna pirts, aga söönuks ta saab, kui ta limiteeritud menüüd muudkui korrata.
- Vaatamata mitte kõige tervislikumale dieedile ei ole ta veel kordagi limonaadi proovida saanud ja ei saa nii pea ka.
- Teab, et kui pahandada saab, peab magamistuppa minema, kuni kas maha rahuneb või tuleb vabandust ütlema.
- Armastab kallistusi ja musisid.
- Suudab iga pisiasja üle nutma puhkeda nagu tõeline kolmene.
- On üsna püsimatu ja pikalt ühel asjal või tegevusel ei püsi.
- Üllatab meid oma nutikusega iga päev.

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Lugedes üle Cooperi aegsed postitused, siis kolm aastat tagasi paranesin sünnitusest kiiremini. Sel korral on veel kümme päeva hiljem seal allpool kõik hirmus valus. Tavaliselt ärgates hullu ei olegi, aga nii kui ma midagi asjalikku teen, hakkab kõva tuikamine pihta, mis vajab valuvaigisteid. Näiteks täna hommikul tegelesin esmalt lastega, siis panin pesu kuivama ja viisin prügi välja ja juba tuikab nagu oleks midagi suurt teinud. Eks üritan natukene vabamalt võtta.

Sünnitusejärgne figuur on ju ka üsna tähtis. Kogu sünnitusega võtsin juurde 14kg, mis on 11kg vähem, kui Cooperiga juurde võetu. Samas olin ma ka 9 päeva vähem rase. Tänase seisuga näitab kaal 71kg, mis on vaid 9kg üle sünnituse eelset kaalu.

Kõht iseenesest on sel korral jube kiirelt kahanenud. Eks rinnaga toitmine teeb oma töö ning ega siin väga aega ise süüa ei ole kahe pisikese kõrvalt.

Kõhul olev on küll veel üsna lödev, aga nii lühikest aega pärast sünnitust ei saagi muud loota, kui ei ole just terve raseduse trenni teinud, mida ma ei teinud. Kintsud on samuti veel vähe laiad, kuid kahte vanadesse teksadesse suudan end sisse pressida.

Plaanis on vähemalt 6-8 nädalat kosuda, et kõik valutavad kohad ära paraneks ja siis vaatame kas ja kust vaja söömist jälgida ja mis trenni tegema hakata, et vähe lihast juurde saaks.

Amber Skye nime lugu

 

Neljapäeval käisime preili sündi registreerimas ning temast sai ametlikult Amber Skye ******** (perekonnanime väja kirjutama ei hakka, aga see on issilt).

Amber oli tüdruku nimevalik meil juba sellest ajast, kui ma Cooperit ootasin. Tollal sai lihtsalt maha istutud ja nime valima hakatud. P pakkus välja nime Amber ja see kuidagi väga meeldis meile mõlemale. Paar päeva tagasi tuli välja, et see olevat olnud P'i ema nimevalik, kui P'i väike vend oleks tüdruk olnud. P'l oli see täiesti meelest läinud, aga ju talle see sealt pähe jäänud oli. Vahva kokkusattumus ikka. 

Tunnistan, et mitu korda on mul peast läbi käinud see, et Amber kõlab eesti keeles ämber, aga enamuse elu planeerime siiski inglisekeelsetes riikides elada. Amber, muideks, tähendab inglise keeles merevaiku. 

Keskmine nimi Skye on samuti nimi, mis mulle väga meeldib ja minu meelest läheb see Amberiga väga hästi kokku.

Ainus teine variant eesnimele, mis meil paar korda üles tuli, oli Summer (eesti k: suvi). Summer Skye oleks ka väga lahe olnud, aga Amber siiski võitis. Õnneks preili on minu meelest rohkem Amberi  nägu, mitte Summeri nägu :)

Kui beebi oleks poiss olnud, siis see nimevalik võttis meil kõvasti pikemalt aega. Lõplikuks variandiks oleks olnud Hunter York, mis taaskord ei ole just kõige traditsioonilisem, aga mis meile meeldis. Hunter on eesnimena rohkem populaarne USAs ja Uus Meremaal ning tõlkes tähendab jahimeest. York kesknimena oleks lihtsalt jätkanud seda, et me laste kesknimed on kohanimed, sest elame hetkel Yorkshire's. Cooperi keskmine nimi on ju London. Ja Skye on samuti üks imeilus saar Šotimaal.

Teised poistenimede variandid olid meil Harrison, Carter, Parker ja Connor. Üks vist oli veel, aga see ei tule hetkel meelde... 

Mingeid traditsioone me nimedega tõesti ei järgi ning valime nimesid, mis meile endale meeldivad :)

Amber Skye 9 päeva vana

Uskumatu, kuivõrd kergem on vastsündinu eest hoolitsemine teist korda võrreldes esimese lapsega. Ausalt on Cooperiga tegelemine palju raskem, kui Amberi. Kartsin pikalt ette, et kuidas ma küll kahega hakkama saan ja kujutasin ette, et terve elamine ja elu on suur kaos, aga see toimus vaid esimesel paaril päeval. Tänaseks on kõik kuidagi ilusti paika loksunud. Elamine on üsna korras, ma olen isegi mõned korrad süüa teinud rohkemat, kui vaid pitsa ahju panemine. Mul ei ole olnud ühtegi päeva, kui ma ei saa pidžaamadest välja ja duši alla. Olen iseennastki üllatanud.

Ma ei saa isegi väga kurta, et une vähesus vaevaks, sest ma olen Cooperi sünnist saadik katkendliku ja vähese unega harjunud. Preili ärkab öö jooksul küll oma hea mitu korda, eelmisel ööl isegi vaid kaks korda, aga tänasel ööl ärkas kolm korda. Mõnikord läheb küll tunnikene, et ta uuesti magama saada, kuid ei midagi hullu. Tihti juhtub nii, et ta ärkab, sööb kõhu täis, jääb magama ja nii kui ma ta kärru magama tõstan teeb endal mähkmed kärtsuga täis. Siis saab tal mähkmeid vahetada, mis ta jälle üles äratab. Siis on jälle natukene süüa vaja, et uuesti magama jääda ja pärast mõningaid kaisutusi on ta jälle kutu.

Söögiks on endiselt rinnapiim ning see läheb meil aina paremini. Kolmas ja neljas päev olid hullud, kui piim rindadesse tuli. Mu tavaliselt väga väikesed rinnad paisusid hiiglaslikeks ja ma nägin välja nagu oleks ma just väga kehva rinnasuurendusopi saanud. Sellele lisaks olid nad niiiii valusad ja hellad. Amberil oli ka üsna raske rinnale saada, seega paar korda pidin natukene eest ära pumpama, mille jaoks sain ma vähemalt oma Haakaa pumpa kasutada, mis on nii lihtne ja raudselt hea ost. Rohkemalt rinnapiima pumbata ei kavatse, sest hea meelega toidaks teda pikemalt vaid otse rinnast ning issile võimalust pudelist toita veel ei anna. Tänaseks on rinnad palju talutavamad ning Amber on aina osavam iseseisvalt rinnale saamisega ja ma olen kindel, et ajaga läheb see meil vaid aina lihtsamaks.

Üks erinevus veel, mis Cooperiga võrreldes on, on see, et Amberil ei ole veel lutti. Ma ei ole kunangi luttide vastane olnud ja meil on paar ka talle ära ostetud, aga absoluutselt ei ole selle jaoks vajadust olnud. Ju saab minu lutsutamisest oma imemise isu täis, mis sobib meile hetkel väga.

Üldiselt läheb meil hästi ja pean tunnistama, et mulle väga meeldib olla kahe lapse ema :)

Esimesed kolm päeva neljaliikmelise perena

Raske uskuda, et meie pere on juba kolmandat päeva neljaliikmeline. Õnneks tänase päeva lõpuks on tuju laes ja elu on imeline.

Esimene öö Amberiga kodus oli hull. Kuigi rinnapiimal, oli ta vaesekene koledasti gaase täis. Küll mudisime ja kallutasime teda igatepidi, aga leevendust ei saanud. Seega olin esimese öö temaga üldse diivanil, et poisid vähemalt natukene magada saaksid. Eriti issi, sest Cooper magab vabalt läbi kõige. Kui ma kodus veel olin sünnitamas, siis olin voodil magava Cooperi kõrval ja mu "hellad" karjed ei pannud teda isegi kulmu liigutama. Esimese öö meie preili tihkuski nuttu, sõi pidevalt ja magas vaid pooletunniseid uinakuid.

Järgmisel päeval olin ma suremas ja elamine oli just nii suur kaos nagu ma kartsin, et meil olema saab. P käis lõuna ajal poes ja tõi imerohtu Infacoli, mis on pisikestele gaaside vastu ja mida me pidevalt ka Cooperiga kasutasime. Vaid üks annus ja preilist sai selline väike puuksumasin, et anna veel. Üsna kiirelt oli meil justkui hoopis teine vastsündinu, kes sõi mõnuga ja magas.

Teine öö oli juba toredam, selle veetsin poistega voodis. Sain mitmed kahetunnised uned, mille vahepeal vajas Amber vaid toitmist ja kohe magama läks jälle. Ja tänane kolmas päev on imeline, nagu ma tõesti saan sellega hakkama. Käisin pesus ja pesin isegi juuksed ära, olen paar masinatäit pesu pesnud, tolmuimejaga elutoa üle käinud, süüa teinud jne. Üsna kaif on peal, kuigi keha on veel üsna nõrk ja valus.

Üks, mis eufooriat tekitab, on see, kuivõrd hästi mul Amberi rinnaga toitmine välja tuleb. Oleme täitsa omaette asja selgeks saanud ning ei ole ämmaemandatelt üldse abi vajanud. Nibud on hellad ja neile määrin pidevalt Lansinohi peale. Kui Amber esmalt imema hakkab on hirmus valus ka, aga see on näiteks hommikuga võrreldes juba paremaks minemas. Piim on ka nüüd lõpuks mõlemas rinnas ja viimase kahe söögikorraga sai ta kohe raudselt kõhu hästi täis. Ma olen meie üle väga uhke :)

Täna käis ämmaemand Amberit kaalumas ning ta on sünnikaalust vaid 8.8% kaotanud, ehket täitsa normaalne ja seda vaid minu piimal olles. Kaalus täna 3,21kg (sünddes 3,51kg). Mõistan nüüd ka, et see ei olnud vaid minu süü, et mul Cooperi rinnaga toitmine välja ei tulnud.

Märgata on küll seda, et Cooper natukene pettunud on et tema enam minult nii palju tähelepanu ei saa, aga õnneks P mängib temaga rohkem. Tüüpiline on see, et ta tahab minuga just siis mängida, kui Amber sööb. Kui beebi aga magab ja me saaks maa ja ilm mängida, siis tahab ta omaette nokitseda. Aga eks ma kaasan teda kõigesse ja üritan talle nii palju tähelepanu anda, kui ma saan. Õnneks ta Amberit küll väga hoiab. Küll küsib sülle, käib paitamas kui Amber diivanil tukastab ja oma pead ta pea kõrvale panemas. Süda ausalt neil hetkedel lõhkeb.

Kolmanda päeva raport on väga positiivne ja ma loodan, et meil sama ilusti ka edasi läheb.

Amber Skye'i sünnilugu

Nagu ma 9nda pärastlõunal kirjutasin, olid mul tervel hommikul üsna valulikud toonused. Elasin nad kõik üle ja kella 19 ajal võtsin viimased paratsetamoolid. Siis läks nagu natukene kergemaks olemine ja hirmus uni tuli peale. Natukene enne kella 21t olin voodis ja ühel hetkel läksid toonused väga tihedaks ja aina valusamaks. Kui pisarad silma tulema hakkasid, siis helistasin jälle haiglasse, mis oli kell 21:52.

Haigla arvas, et kuna ma veel üsna selgelt rääkida suudan, siis võiks ma vähe pikemalt kodune olla. Ütlesid küll, et kui soovin, võin kontrolli tulla, aga kui ma piisavalt pikalt sünnitegevuses ei ole  siis on oht, et saadavad mu koju tagasi.

Mõeldud, tehtud, hakkasin viimase minuti asju kokku panema. Käisin vetsus ja märkasin, et limakork eraldus taas, kuid sel korral vähe roosakam. Selge märk sellest, et midagi nüüd kohe kindlasti toimus. Mõni minut hiljem katkesid veed ja siis võtsid tuhude valud hoopis uued tuurid ja nutmisest said kerged karjed. Mingi hetk tuli hirmus tung pressida, käsksin siis P'l hoopis Kiirabi helistada, et mina meie autosse küll ei jõua.

Kiirabi oodates valud ja pressimisetung aina suurenesid, kuid üritasin kõigest väest mitte pressida ennem, kui Kiirabi kohal. Vaene P pidi isegi kiikama, kas beebi paistab juba ja vaene mees oli hirmu täis kartes, et ta peab ise sünnituse vastu võtma. Õnneks esimene auto meedikutega tuli üsna ruttu. Neil sain lõpuks valude jaoks naerugaasi, mis oli elupäästja. Üsna varsti saabus suurem kiirabiauto veel kahe meedikuga ning üritasime mu kiirabiautole saada. Püksid jalga, ning tuhude vahepeal liikusime. Järgmine algas just siis, kui autole jõudsin.

Läks sõiduks haigla poole, vilkurid peal ja puha. Üsna kiirelt aga oli vaja pressida ning seekord ei hoidnud ma end tagasi, teades, et oleme haigla poole teel. Kaks pressi ning meedik palus autojuhil kõrvale tõmmata, sest ta nägi beebi pead. Järgmise pressiga oli pea väljas ning veel järgmisega oli terve beebi väljas. Ametlikuks sünniajaks sai 23:05. Tunduvamalt kiirem protsess, kui 3,5h, mis ma Cooperit välja pressisin. Helistati ka P'le, et kui soovib, võib haiglasse minema hakata.

Kiire kontroll beebil ja minul ning sõitsime edasi haigla poole, meedikud helistasid neile ette, et beebsu on meil käes. Haiglasse jõudes ütles veel ämmaemand, kellega telefonil olin rääkinud, et ma tõesti ei tundunud hääle järgi kohe sünnitamas olevat.

Üsna kiirelt jõudsid P ja Cooper kohale. Cooper oli endast nii väljas, enamasti seetõttu, et äratati ning beebi talle ka hästi ei meeldinud. Õnneks järgmisel päeval pärast head und see muutus.

Nüüd oli aeg sellel, mida ma kõige rohkem kartsin - platsenta sünd. Cooperiga mul see ei väljunudki ise ning pidin opisaali seda eemaldama minema. Sain süsti, natukene punnitasin, ei tulnud. Ootasime natukene veel, sain graatsiliselt kükitada ja veel punnitada ja vupsti tuli välja. Küll mul oli hea meel, et see osa sünnitusest ka lõpuks hästi läks ning rahulolutunne oli meeletu.

Kui Cooper magama jäämas oli, läksid nad Pga koju. Öö jooksul käidi mind kokku õmblemas, sest sain ka sel korral teise astme rebendi. Suutsin ühel hetkel isegi tunnikese magada.

Olen eelnevalt maininud, kuivõrd tähtis sel korral rinnaga toitmine mu jaoks on, sest Cooperiga mul see välja ei tulnud. Amber sai väikese abiga ilusti tissile ning sõi oma esimese öö jooksul üsna tihedalt.

Hommikul käidi Amberit lõpuks kaalumas ning sünnikaaluks sai 3,51kg. Süda ja luud-liigesed kõk ilusti korras, kuulamine ka. Haiglast kirjutati mind välja kell 10:56. P ja Cooper tulid ilusti meile järgi ning nüüd oli Cooper juba palju rohkem beebist huvitatud, käis patsutamas ja musi andmas.

Ja niimoodi meie teine laps ilma tuligi :)

Paar kiiruga pilti ka lõpetuseks.

Uhke suur venna.

Väike uneleja.

Lisaks sellele, et Amber meid tumeda juuksepahmakaga üllatas, on ta kusagilt põselohud ka saanud. Nunnumeeter põhjas!

Beebi sündis kiirabiautos!

Tere tulemast meie perre, Amber Skye! Beebipreili sündis 09/03/2017 kell 23:05. Tulekuga hakkas tal nii kiire, et sündis kiirabiautos teel haiglasse. 

Ta on absoluutselt imeline ning kella 13-14 ajal jõudsime haiglast koju ja üritame uue kaosega harjuda. Cooper on meil väga üllatanud ja on beebist nii vaimustanud. Pikem sünnilugu tuleb kirja lähipäevil. 

40+2 nädalat rase - esimene kõne sünnitusosakonda

Eilne päev möödus ilma suurte muutusteta. Natukene eraldasin korki, aga muidu oli kõhu poolest üsna hea olla. Pärastlõunal tabas mind küll kerge auraga migreen jälle, mis paratsetamooli ja uinakuga paari tunniga üle läks. Õhtul oli veel šokk, kui Cooper tavapärase 23 asemel enne 19t diivanile magama jäi. See-eest passis ta 1:30-3:30 ajal ärkvel. Lõpuks saime ta magama ja põõnas siis 9ni. Kuigi ma paar tundi üleval olin, olin ikka 7:30 üleval nagu alati.

Tänane hommik hakkas väga tiheda vetsus käimisega. Üsna tugev päevade valu oli samuti ning meeletu surve seal allpool.

Käisime toidupoes tiiru, sest kõik eluks vajalikud asjad nagu vetsupaber, sai ja piim saavad ju alati korraga otsa. Juba poes tundsin, et surve aina suureneb. Koju jõudes algasid üsna valulikud ja regulaarsed toonused, aga päris hinge kinni ei võtnud. Ajaliselt kestsid aga paar minutit ja tulid iga paari minuti tagant. Võtsin julguse kokku ja helistasin igaks juhuks sünnitusosakonda, öeldes, et valu on üle elatav, aga üsna regulaarne. Ämmaemand telefonil ütles, et päris sünnituss toonused ei peaks üle minuti olema ja soovitas vanni ja paratsetamooli. Natukene tuli nutt peale, sest enda peale sain pahaseks, kuna lubasin alati, et ei hakka enne arvama, et midagi toimub, kui valust ei röögi.

Väikemees trügis vanni seltsiks ja pesi muudkui beebit. Vannis läksid toonused nagu kergemaks ja harvemaks. Igaks juhuks raseerisin jalad ära, kui neid lähiajal kellelegi paljastama peaks.

Nüüdseks on vannist paar tundi möödas, saan endiselt valulikke toonusi, kuid nad ei ole nii tihedad ning on endiselt üle elatavad. Eks aeg näitab, kas on vale algus või hakkavad asjad lõpuks liikuma. Veed katkenud pole ja ma loodan, et mu valulävi nüüd nii kõrge ka pole ja ma kodus või autos sünnitama ei hakka 😊

40. nädalat rase - tähtaeg tuli ja läks sündmusteta

Ärge veel õnne soovima hakake! Tähtaeg tuli ja on peaaegu läinud ja endiselt rase! 😊

Eile käisin ämmaemanda juures end näitamas. Kuigi kõht on hiiglaslik, on selle mõõt 38 nädalat, aga see beebi on vähekene pisem alati olnud. Beebi pea enam vaagnas ei olevat, kuigi kaks nädalat tagasi oli. Olen aga kuulnud, et teise raseduse lõpus võivad beebid seda teha ja tihti laskuvad just alles vahetult enne sünnitegevuse algust vaagnasse. Kõht on silmaga nähtavalt kõvasti madalamal.

Nädalavahetuse tunded kadusid, eile oli päris hea olla. Täna seljavalu ja kerge päevade valu, aga ei mingeid toonuseid. Seega lõpetan lootmise ja võtan ühe päeva korraga.

Hetkel on beebi küll nii üliaktiivne nagu tahaks välja pugeda, aga samas on seal vist ikka liialt mugav.

Eks hoian teid tihedamini kursis 😁

39+5 nädalat - Kuskil miskit toimub. Vist?

Oi, kuidas ei taha lootust hakata üles kruvima, aga tahtmatult tekib lootus, et see beebi tuleb omaalgatuslikult välja. Aga ärme veel päris kõvasti lootma hakka.

Kõik sai alguse eile, kui poistega poodides käies oli üsna tugev surve alakõhus ning alaseljavalu. Koju jõudes ja puhates ei muutunud see sugugi kergemaks. Päeva jooksul erandus paar suuremat limakorgi juppi ka. Õhtuks oli seljavalu pidev ning ka kõhus oli pidevalt päevade valule sarnane valu. Ärkasin umbes kella 3:30 ajal, kui kõht muudkui toonusesse läks ning mõne toonuse kohta võiks öelda, et olid natukene valulikud. Ei midagi hullu küll, lihtsalt ebamugav. Valutavalt ja ülemõtlevalt olin voodis tunnikese ära, siis kobisin diivanile raamatut lugema. Mingi aeg hakkas uni peale tikkuma, aga siis tegi Cooper voodis natukene häält ja läksin voodisse tagasi. Magasin siis edasi 8ni.

Hommiku otsa oli sama - seljavalu, päevade valu ja üsna palju toonuseid. Ei midagi liialt valusat, ei midagi regulaarset. Nüüd õhtuks nii väga valus enam ei ole ka, kuid aeg-ajalt tulevad ikka toonused kõhtu ning kork veel eemaldub. Väsimus on aga meeletu peal, mis on küll ilmselt kehvast eelmisest ööst.

Igaks juhuks kontrollisin haiglakoti üle, kuid üritan kõigest väest mitte liialt lootma hakata, et sünnitamiseks läheb. Kõige hiljemalt täna täpselt kahe nädala pärast läheks haiglasse sünnitust ette kutsuma, kui beebi siiski ise välja ei tule. Samas sellist enesetunnet ja valutamist ma küll veel kaks nädalat taluda ei taha.

Kui midagi homseks ei toimu, siis homme lõuna aeg näen oma ämmaemandat jälle. Pole kindel, kas stretch and sweepi tehakse, sest tavaliselt teise raseduse korral tehakse seda alles 41sel nädalal ja homme on üks päev 40nädalast puudu, kuid küsida ju võib.

Suurprojekt Haapsalu Sall vol 1

Päris algajaks kudujaks ma end väga enam ei pea, samas oskusega väga veel ei keksi. Pidevalt on tunne, et on palju, mida veel õppida ja et veel rohkem on vaja harjutada.

Mõnda aega on peast läbi käinud idee Haapsalu salli kududa. Suure hurraaga arvasin, et kui ma nüüd alustan, saaks ma selle aprilliks Uus Meremaale ämmale saata, kes 60seks saab. Nüüd natukene juba proovides on uueks tähtpäevaks jõulud, aga pole kindel millise aasta jõulud.

Eeltööd sai üsna kõvasti tehtud nii internetis, Pinterestis ja küsisin nõuandeid ka ühest väga vahvast Facebooki grupist, kust nii armsasti aidati.

Just sealt grupist tuli soovitus lõnga kohta see Shetlandilt tellida. Üllatavalt tuli see kahe päevaga kohale ja tekitas kõvasti hirmu, sest vaadake, kui hirmus peenike see on!

Kui kõik ilusamad Haapsalu sallid tunduvad küll nuppudega kootud olevat, siis nuppu pole ma iialgi isegi proovinud kududa ja seega valisin vähe lihtsama mustri.

Eile lõin esimesed silmused varrastele proovilapi jaoks. Ei valeta, kui ma ütlen, et ma kudusin ja hoidsin hinge kinni, sest lõng oli nii peen ja üldse oli alles paras nikerdamine. Kasutasin 2,75mm vardaid, aga pole esimese proovilapiga üldsegi rahul, kuna kude on natukene liialt lödev.

Teine proovilapp 2mm varrastega on poolenisti tehtud ja tundub juba palju parem. Pilti veel teinud ei ole. Eks varsti arvutan ära suure salli jaoks vaja minevad silmused ja hakkan selle suure tööga pihta.

Tähtaega ma endale selle töö jaoks ei pane, sest paar teist eset on beebipreilile pooleli, mida ma ilmselt meeleldi lõpetan, kui sellest peenest pitsist natukene tüdimus tuleb. Olen aga väljakutseks valmis :)

Lisa: 2mm varrastega tehtud proovilapp ka valmis ja palju parem, seega läheb peenemate varrastega kudumiseks.

Parim migreeni ravi - toit

Hommikused kaisutused diivanil.

Endiselt olen hiiglaslik pallike! Kui rasedusest kopp ees nii väga ei olegi, siis mu tervisest küll, millest ma pidevalt soiun nagu vana inimene. Eile õhtul ehmatasin end täitsa ära, aga parem karta, kui kahetseda. Pärast õhtust näopesu hakkas silmade ees virvendama, mistõttu ma üsna varakult voodisse ära läksin. Khä khäm, kell 22. Üritasin natukene virvenduse taustal raamatut lugeda, aga ühel hetkel tundsin, kuidas vasak käsi ja vasak näopool surisema hakkasid, jube jõuetus peale tuli ja pea paremal poolel justkui surve tekkis. Meil on siin teleris üsna tihti reklaamid insuldi märkide tunnetamisest, seega esimene mõte oli muidugi kõige hullem. Samas päris äkki need sümptomid ka ei tulnud, suutsin kõndida ja rääkida, kuigi üsna mullis oli olla. Kiire kõne 111-le, mis on siinne haigekassa nõustamisliin. Küsisid mult hunnik küsimusi ning ütlesid, et mu lähim perearst helistab tunni aja jooksul. Ootasin tunni, endiselt oli üsna mull olla, aga vähemalt silmanägemine hakkas paremaks muutuma, seega läksin magama ära. Hommikul oli kõnepostis teade, et arst oli mulle 3h hiljem, kell 2 helistanud.

Kerge konsulteerimine Dr Google-ga pakkus kõige tõenäolisemaks diagnoosiks hemipleegiline (ilmselt valesti kirjutatud) migreen. Päris tugevat migreeni küll ei tekkinud, aga kerge peavalu oli küll, mis mul veel hommikulgi oli. Õnneks õhtuks on juba täitsa endine olla ja loodan, et ma seda enam iial kogema ei pea.

Kõige parim ravim on ikka toit, seega täna üle pika pika aja tegin Inglise hommikusööki, mida me küll lõuna ajal sõime. Küll oli hea :)

39. rasedusnädal

Tüüpiliselt, kui oleks, millest kirjutada, läheb arvuti katki. Proovisime parandada, aga uusi juppe oleks vaja, seega prügikastis. Kuna mul on endiselt kaks koolitööd vaja esitada maikuuks, siis vaatame mõne soodsama tahvelarvuti klaviatuuriga või läpaka. Hetkel oma igivanal Kindle'l kirjutamas. 

Täna täpselt 39 nädalat ja 1 päev rase ja endiselt pole tunnetki, et midagi varsti toimuks. Mõned Braxton Hicksi toonused on valusamad olnud, aga ei muud eriti. Ju on ka sellel lapsel mu kõhus hirmus mugav olla.

Eile olin aga julge ja käisin Cooperiga mängutoas, ilmselt viimast korda kui ta veel üksik laps on. Valisin ühe väiksema mängutoa, et ma kuhugi väga teda päästma minema ei pea, aga ta käskis mul ikka väikestesse kohtadesse temaga pugeda. Vahva oli ikka, aga jubedalt ära väsitas. Isegi Cooper läks tavapärase 23:30 asemel kell 22:30 magama :)  

Meie väike suur poiss, kes sel kuul juba kolmeseks saab. Küll see aeg läheb kiiresti, kui sul on lapsed...