 |
| Hommikused kaisutused diivanil. |
Endiselt olen hiiglaslik pallike! Kui rasedusest kopp ees nii väga ei olegi, siis mu tervisest küll, millest ma pidevalt soiun nagu vana inimene. Eile õhtul ehmatasin end täitsa ära, aga parem karta, kui kahetseda. Pärast õhtust näopesu hakkas silmade ees virvendama, mistõttu ma üsna varakult voodisse ära läksin. Khä khäm, kell 22. Üritasin natukene virvenduse taustal raamatut lugeda, aga ühel hetkel tundsin, kuidas vasak käsi ja vasak näopool surisema hakkasid, jube jõuetus peale tuli ja pea paremal poolel justkui surve tekkis. Meil on siin teleris üsna tihti reklaamid insuldi märkide tunnetamisest, seega esimene mõte oli muidugi kõige hullem. Samas päris äkki need sümptomid ka ei tulnud, suutsin kõndida ja rääkida, kuigi üsna mullis oli olla. Kiire kõne 111-le, mis on siinne haigekassa nõustamisliin. Küsisid mult hunnik küsimusi ning ütlesid, et mu lähim perearst helistab tunni aja jooksul. Ootasin tunni, endiselt oli üsna mull olla, aga vähemalt silmanägemine hakkas paremaks muutuma, seega läksin magama ära. Hommikul oli kõnepostis teade, et arst oli mulle 3h hiljem, kell 2 helistanud.
Kerge konsulteerimine Dr Google-ga pakkus kõige tõenäolisemaks diagnoosiks hemipleegiline (ilmselt valesti kirjutatud) migreen. Päris tugevat migreeni küll ei tekkinud, aga kerge peavalu oli küll, mis mul veel hommikulgi oli. Õnneks õhtuks on juba täitsa endine olla ja loodan, et ma seda enam iial kogema ei pea.
Kõige parim ravim on ikka toit, seega täna üle pika pika aja tegin Inglise hommikusööki, mida me küll lõuna ajal sõime. Küll oli hea :)
No comments:
Post a Comment