Üleeile tegin lõpuks otsuse mitte enam rinnapiima pumbata ja nüüd on Cooper vaid RPA toidul. Taaskord ei olnud kergekäeline otsus, seda mõtlesin juba kaks nädalat, aga ei julenud seda sammu veel teha.
Pumpasin, mis ma pumpasin, aga seda väikest suutäit rinnapiima ei olnud enam mõtet anda. Kui alguses sain ma päeva peale 2-3 toidukorda rinnapiima anda, siis piim rindades muudkui kuivas kokku. Proovisin küll rohkem pumbata, sõin põld-lambaläätse tablette, jõin imetamisteed, masseerisin jms. Üleeile sain hommikul kolme pumpamise peale kokku näruse 50ml ja mõtlesin, et aitab. See aina vähenev kogus masendas mind ennast üsna palju ja kogu see pumpamise vaev ei olnud seda enam väärt.
Kuigi Cooper on juba 6,5. nädalat vana, tunnen ma jätkuvalt end väga süüdi, et ma teda rinnaga toita ei suutnud. Teine osa minus on seda meelt, et tal on ju kõik hästi ja RPA peal olles ei ole ta tervis sugugi kehvem ning boonusena saan ma öösiti ilusti mitu tundi magada, sest P teeb hetkel öö-söötmised. Mina ise ei olnud lapsena rohkem haige kui teised lapsed, kuigi mina ei saanud tilkagi rinnapiima (vähem, kui Cooper seda saanud on), ning ma olen kindel, et tänapäeva RPA on palju parem, kui see, mida 25. aastat tagasi Nõukogude Vabariigis lastele anti.
Mulle meeldib mu beebiklubi foorum väga, sest sealsed emad toetavad üksteist nii palju, kasvatagu nad oma lapsi, nagu nad ise parimaks peavad. Muidugi keegi midagi väga ekstreemset sinna pannud ei ole, aga kõik on väga mõistvad rinnaga toitjate suhtes ning ka nende suhtes, kes ühel või teisel põhjusel oma lapsi RPAga toidavad. Kusjuures paljudel, nagu minulgi, oli sama suur tahe enne sünnitamist ikka rinnaga toita, mitte ei panna lapsi RPA peale sünnist saadik vaid selleks, et kõvasti pidu panna saaks (see oli minu arvamus alguses...). Eks ole ka noorukesi, kes seda teevad, aga neid õnneks meie foorumis ei ole. Seal üks naine kirjutas nii armsalt, et kui meie laste käest tulevikus küsida, kas nad eelistavad, et said toitu rinnast, kuid nende ema oli õnnetu ja masenduses, või pudelist, kui nende ema oli rõõmsameelne ja rahulik, siis vaevalt paljud seda esimest varianti valiks. Mul endal on küll savi, et mu ema mind rinnaga toita ei saanud ja vaevalt, et Cooperilgi sellest lapsepõlvetrauma nüüd on.
Ära tunne end sellepärast küll halvasti. Hukka v6iks m6ista ehk kellegi, kes oma mugavusest ei viitsi rinnapiima anda, aga sina tegid ju üldse k6ik v6imaliku, mida üldse üks ema sellisel keerulisel juhul teha saab, kui laps ei ime rinda jne. Nagunii on väga tore, et poja üldse rinnapiima sai.
ReplyDeleteJa olulisem kui see v6i teine toit on armastus mida ta teilt saab, Cooperil on kaks armastavat vanemat ja ta näeb eluga väga rahulolev välja:)
Kah Mari