Täna käisin ma lõpuks ometi Cooperit töökohas näitamas. Pikalt seal ei olnud, tekitasin nii mõnelgi teisel naisterahval titeisu ja lubasin suure suuga novembri lõpus tagasi minna.
Tööle jalutasin ning edasi-tagasi oli see mõnus 6km ring. Üleüldse olen ma hakanud palju rohkem jalutamas käima, kui vähegi ilma on.
Pärast seda käisin kiire tiiru arsti juures meid näitamas. Minu kohta midagi väga ei küsitud, peale selle, et missugust rasedusvastast vahendit ma kasutama tahan hakata. Ütlesin, et spiraali tahaks, mille peale arst natukene seletas, mis selle kõrvalmõjud võivad olla ja ütles, et ma registratuuris selle panemise aja endale paneks. Siis uuris Cooperit ning teatas silmaga vaadates ilma teda kaalumata, et me söödame teda üle. Kaalu seal üldse polnudki ja ta kaalumiseks pean eraldi kuhugi Health Clinic'usse minema. Ega me teda sunniviisiliselt ei sööda ju, vaid siis, kui ta seda nõuab. Selle peale teatas arst, et me peame teda söötma ainult siis, kui tal seda vaja on, mitte iga tahtmise peale ja seletas mulle kasvugraafikuid. No tere talv, see tegi kurjaks. Ta on meil pontsakas küll jah, aga rõõmus kutt. Ma olen kindel, et kui me teda üle söödaks, siis ta oksendaks igapäevaselt. 10 nädala jooksul on ta seda vaid 4 korda teinud ja ainult üks kord oli suurem kogus. Eks me üritame siis teda mitte enam nuumata.
Arst siis natukene katsus ja uuris Cooperit, ütles, et ta hoiab väga ilusti oma kaela jne. Pärast üritasin registratuuris endale spiraali-aega ka panna, aga registratuuri-naine oli telefonil, seal oli mingi kolm inimest veel ootamas ning Cooper hakkas vigisema, seetõttu otsustasin, et helistan hiljem, sest tuju oli juba natukene must.
Pärast arstijuures käiku tulin koju tagasi, pakkisin ära paar käekotti, mille ma eBays maha ärida suutsin ning käisin neid postkontoris postitamas. Postkontorist käisin veel suures ASDAs ja Endomondoga mõõtes tuli see tiir täpp alla 6km. Ainult arstijuures käik jäi mõõtmata, aga kokku olen ma täna päris hea 13km ära tatsanud. Paras rammestus on peal ja vähemalt Cooper magab jalutamise ajal ülihästi.
Endomondo on mul My Fitness Pal'i äppiga ühenduses, kus ma kaloreid loen. Neid ei ole viimasel ajal küll palju lugeda, sest mul ei ole söögiisu. Korra päevas sunnin end sööma, kui pilt liiga tihti mustaks kiskuma hakkab. Tihedamini möödub päev aga nii ülikiirelt, et enne on õhtu käes, kui ma süüa jõuan. Kohvi juua ikka jaksan.
Seetõttu tänase suure jalutamise peale ongi mul nüüd 2040 kalorit veel alles manustada. 113 kalorit on kohvi sisse joodud. Eile sai tehtud värskekapsahautist ja ahjukartuleid, mis ei ole just kõige kaloriterohkem toit, seega täna jään jälle oma eesmärgist alla. Keha aga hoiab rasvast kindlalt kinni, kuna ma nii vähe söön viimasel ajal, ning kaal ei lange kuhugi. Iga päev luban endale, et homme söön korralikult ja rohkem, et need viimased 2 kilo ka maha tuleksid, aga seda lubadust on raske täita.
Nii et üks meist siin majas on ülenuumatud ja teine ei söö, põnevad vähemalt :D
Tegelikult see on teada, et pudeliga vòib olla oht ùle sòòta. Beebina vòib kùll olla armas pontsakas aga kui pàrast ùlekaaluline laps on siis see on juba suur jama ja kui on sòòmisharjumus juba olemas siis pàrast muuta on vàga keeruline.
ReplyDeleteVòibolla vahest tahaks ta lihtsalt lohutust mitte sùùa?
Me oleme pidevalt ise hirmul, et ta pärast ka ülekaaluline on, aga eks see olene ka sellest, kui aktiivne ta hiljem on ja millist toitu ta siis saab. Plaanis on talle palju sporti tutvustada ja rämpstoidust teda eemale hoida.
DeleteAga otsustasime küll, et proovime teda vähem nuumata ning iga nutu peale pudelit suhu ei torka enam. Proovime lutti, kaisutusi, ringi jalutamist jms ennem.
Tegelikult on ikkagi nii, et pudelilapsi tuleb juba sünnist õigete kogustega sööta, muidu tekivad neil väga kehvad söögiharjumused - nt lohutussöömine. Rinnapiimlapsed võivad pidevalt tiss suus olla - nende tulevasi toitumisharjumusi see ei mõjuta. I.
Delete