Lapseta väljas?

Varem ei saanud ma aru emadest, kes kartsid lapsest eemal olekut kui tuld. Mõtlesin, et mis ta siis ära olla ei ole tunnikese-paar, kui lapse isa või vanavanemad või keegi hea sõber ta järgi vaatab. Eks rinnaga toitvate emade jaoks on see mure hoopis suurem, sest nendest sõltub ju lapse kõhutäis.

Mõtlesin siin aga hiljuti, et ma olen Cooperist ise ülivähe eemal olnud ja ei taha eriti rohkem olla ka. Ühe korra sai koos P'ga väljas käidud 3 tundi, ise samal ajal pidevalt telefoni kontrollides ja lapsehoidjaga selle kaudu tšättides. Sellele lisaks käisin korra üksinda perearstil, mis oli ehk umbes 45 minutut.

Eile sai üksinda lähedal asuvas toidupoes piima ostmas käidud, kui P lapsega kodus oli. Kuigi see käik oli kokku vaid 15 minutit, oli nii imelik üksinda olla ja vabalt käsi vehkides kõndida. Tavaliselt kiireks poeskäiguks panen Cooperi vankrisse või kandmiskotti ja lippan koos temaga ruttu ära. Eile üksinda kõndida oli aga üsna üksildane, mistõttu ma üsna kiirel sammul koju ruttasin.

Asi ei ole selles, et P temaga hakkama ei saaks. Väga hästi saab, sest ta ju pikalt tegi öövalveid. Ega mul siin linnas midagi väga lapseta ja meheta tehagi olegi. Siiski, kui üle-eelmine nädal oleks mul olnud võimalus kolleegidega natukene pittu minna, siis loobusin sellest pakkumisest pikalt järele mõtlemata. Palju parema meelega veetsin aega oma pere seltsis. Ma vist olen ka nüüd ametlikult kanaema :P