Nobedad näpud

Avastasin, et ma ei ole siin superammu oma käsitööd näidanud. Tuleb tõdeda, et eks selle tõttu on blogi tihti nii vaikne, et kui ongi vaba hetk, siis haaran hoopis varraste või heegelnõela järgi. Käsitöö muutub aina suuremaks armastuseks ja kireks ja ma südamest loodan, et ühel päeval see mulle ka pisikest sissetulekut tooks. Kuigi iseenda pere to do-nimekiri on üüratu.

Mõni kuu tagasi tegin endale kingi ja tellisin korralikud Knit Pro vardad ka, millega on tõesti kudumisel hoopis teine tunne. Läks veel nii õnneks, et kui olin neid korduvalt internetis imetlenud, siis oli hind komplektil üle $110, kui aga ostmiseks läks, olid vardad alega ja vaid $80. Hind on ikka üsna krõbe, aga ma kasutan neid igapäevaselt ja eks see kestab mul pikalt pikalt.

Tegemisi on detsembrist saadik (see oli vist viimati, kui midagi näitasin) päris mitu. Kõik vaid mulle ja Amberile. Cooper tegelikult sai endale ühed erkkollased kindad ka, aga neist ma vist korralikku pilti teha ei jõudnud, kui ta need kätte sai. Kampsuneid ta ei taha, seega ei saa ka. Tegelikult Amber hakkab ka aina rohkem kampsunite vastu kaklema. Ei teagi miks, isegi kui on midagi väga pehmet seljas, mis ta nahka ei katsu, hakkab virisema ja kakkuma. Saangi siis endale rohkem teha.

Esimese asjana näitaks seda vahvat kampsunit, mis saigi detsembris valmis ja mis Amberile juba väike on. Vist üks mu lemmikuid, mis ma talle teinud olen, väga mõnus muster oli

Väike lihtne poolvarrukatega villane kampsun. Seda ka aeg-ajalt kakutakse, seega väga palju kandnud ei ole.

Lihtsad heegeldatud papud. Neid kandis ta siis, kui tal veel päris jalatseid ei olnud, kuna õues ei jalutanud, aga kärus hakkas vaid sokkidega külm. Igati vahvad.

Kindad, sest hommikud on meil ikka üsna külmad. Vahelduseks proovisin natukene tikkimist ka. Need püsivad Amberil imekorras hästi käes.

Heegeldatud paks kampsun, mida ta on küll vaid mõned korrad külmadel hommikutel kodus kandnud. Hea ja praktiline.

Kaua tehtud kaunikene iseendale. Imetlesin seda mustrit pikalt pikalt, kuni sobiva lõnga leidsin. Mõned vead sees, aga midagi silma ei riiva. Raudselt teen seda kunangi uuesti, sest nii meeldib, aga siis küll numbri võrra suurema ja vähe pikema.

Üks kiirmüts Amberile. Enda üllitis kokku panemiseks ning pits on Haapsalu salli käpakiri. See püsib hästi peas pärast esimest paari kakkumist. Sellega kudusin esmakordselt icord-i ka, ehk neid paelu, jube vahva kudumine.

Veel üks uus lemmik, mis tegelikult üllatavalt hästi seljas püsib ja seetõttu kasutust saab, Roxy kleit.

Pontsiku padi! Midagi testsugust, mis tegelikult pigem Cooperi oma, kuna ta mängib sellega kõige rohkem ja see käin lausa voodis kaisus kaasas.

Kõige viimane kampsun iseendale, mis mind nüüd küll hästi soojas hoiab. Lõng oli leid taaskasutuse poest ja paras nokitsemine oli, kuna see üsna karvane mohäärikas. Tulemus aga meeldib.

Kass Jacki tore elu

Jack on meil nüüd juba 4 kuud olnud, kuid aga nagu selliste asjadega ikka on, tundub, et ta on meil alati olnud. Kirjutasin hiljuti, et ta on meil toakassist õuekassiks kasvanud, mis on talle positiivselt mõjunud. Otsustasime teda tubasena hoida, kuni ta piisavalt suur on, kuna meil on üsna palju teisi kasse ja koeri ümberringi majades. Lisaks elame üsna suure tee kõrval. 

Tuli üks pikem nädalavahetus ja kõhutunne ütles, et prooviks Jacki õue. Eelnevalt õue pääsedes oli ta alati väga hirmul, kuid sel korral tundus ta palju rahulikum. Nuusutas ja uuristas, sest ta maailm oli järsku  nii palju suurem ja huvitavam.

Ilusti hakkas kohe koju tagasi ka tulema ning pikemalt kui mõned tunnid, ei ole ta eemal olnud. Nüüd, kui meil kõik aknad ja uksed kinni on, siis tuleb tavaliselt veranda ukse taha istuma. Kui me teda sealt ei märka, siis mjäugub suure ukse taga, kuni sisse lastakse.

Kohe esimesest ööst oli ta hoopis teine. Ööd veedab ta endiselt toas, enamasti meie voodis. Kui varem tulid keset ööd kerged mängutuhinad peale, siis nüüd magas nagu nott terve öö läbi. Kuna elamine on meil öösiti üsna külm, siis tihti lausa meie teki all. Üleüldse on ta palju suurem kaisukas ka. Iga kord, kui tuppa tuleb, siis tuleb sülle ja nurrub nagu tänaks, et ta koju tagasi sai.

Õues käik on ka ta seltsielule soodsalt mõjunud ning Jackil on pruut. Naabritel on nimelt umbes temavanune preili kass, Tiddles, kellega Jack tihti koos aega veedab. Küll mängivad meie aias või nende. Jack on eriti ülbe ja on neil paar korda külas ka käinud. Hea, et nende naabritega suhtleme ja ma naisega aeg ajalt kohvitan. Teistel kordadel käib Tiddles meie veranda ukse taga uurimas, kus Jack on. Nii armsad noored.

Haigused ja üks torm ehk salongi palavik

Eelmisel nädalal tekkis meil lastega tõeline salongi palavik, kuna olime neli päeva järjest kodused. Neist kaks viimast ei lahkunud üldsegi kodust. Tegelikult Cooperile meeldis, ta oleks kogu aeg iga päev vaid kodus.

Kõik algas sellega, et Cooper oli natukene tõbine, kuid esmaspäeval lõi lausa palaviku üles. Sai siis päeva lasteaiast kodus. Kodus ma ei ole just kõige usinam ema, kes terve päeva ära planeerib ja lastele hulgaliselt arendavaid mängukesi teeks. Seega vaatasime paar filmi, sõime hommikul popkorni ning mängisime niisama ülejäänud päeva. Öeldakse, et vaba mäng olevatki lastele hea :)

ˇ

Lõuna ajal tegime kiire tiiru õues ka ning käisime Cooperil juukseid lõikamas. Üleval olev pilt näitab, milline pahmakas see juba oli. Väike traditsioon on, et ta saab siis McDonaldsit ka. Nüüd ilmselt paljud ahhetavad, et miks küll väike Amber rämpstoitu sööb, mitte orgaanilist porgandit ei nosi. Üritage ise talt toitu eemal hoida! Ausalt, ta on nagu väike prügikast, kuhu läheb pea kõik sisse. Kiirtoitu sööme me enda meelest üsna harva, harvem kui kord kuus, seega seda orgaanilist porgandit saab ta tunduvamalt rohkem. Cooperile pakkus mänguasi rohkem huvi, täiesti erinevad lapsed.

Teisipäeval oli Cooper endiselt natukene köhane, seega olime jälle kodus. Käisime vaid tiiru raamatukogus ja toidupoes. Siis vaatasime veel paar filmi ja mängisime niisama.

Kolmapäeval tervitas meid aga allolev vaade aknast. Hirmus kõva vihm ja tuul, mida lubas kaheks päevaks, mida me ka saime. Cooper oli piisavalt terve, et lasteaeda minna, aga kuna see on meist 1km kaugusel ja me jalamehed, siis peitsime end halva ilma eest kodus jälle.

Mängimine ja filmid ning kesknädalal pannkoogid hommikusöögiks. Kvaliteetaeg. Vihma ladistaski peaaegu katkematult 2 päeva. Mõned teed panti siin ujutuste tõttu kinni ning eks tuul tegi ka puid räsides oma tööd.

Üllatus oli suur, kui reedel ärgates tervitas meid sinine taevas ja päikesepaiste. Okei, tegelikult Amber äratas mind varavalges, aga mõne tunni pärast tuli päike ka taevasse. Cooperi saatsin ruttu ruttu lasteaeda, sest emmel oli ka natukene puhkust ja vaikust vaja. Päris puhkus aga polnud, sest siis oli Amber aina tatisemaks jäämas ning arvata oli, mis tulemas on. 

Meil hakkas 21sel ametlikult talv, muideks. Kui tormi ei ole, siis päeval on ikka endiselt üsna soe, öösiti langeb temperatuur üksikute numbrite juurde ning meie pabermajas on ikka üsna külm. See-eest päevasoe on alati väga oodatud.

Reede õhtul oli perepeal töökaaslastega õhtusöök ning mina tegin lastega väikese filmiõhtu jälle. Tavaliselt me pool filmi veedame niisama mängides nagunii, aga paigal istusid ka natukene. Amber muutus küll aga aina väsinumaks ja nukramaks. Panin ta mingi aeg magama ära, natukene magas ja siis ärkas ja nuttis. Nuttis ja nuttis, terve tunni nuttis mul süles ära, kui ma vaesekest lohutada üritasin. Mulle tundus, et tal oli kurk nii valus. Vaene Cooper oli selle aja aga üksinda elutoas, mistõttu sai P sõnumi, et tule juba koju ära, mida ta armsalt ka tegi. Öö Amberiga oli üsna hirmus, kuna ta ärkas iga tunni tagant nuttes ning ta magama saamine võttis tavalisest tunduvalt rohkem. Nüüd mõned päevad hiljem on ta õnneks palju parem juba, vaid natukene tatine, aga suurem külmetus on möödas.

Ootame P'ga oma haige olemise korda nüüd.

Mis meil vahepeal ka toimunud on

Kallis tädi mainis, et ei tea, kuidas meil ka läheb, kuna ma ei ole ammu bloginud. Ei ole jah! Ma pidevalt mõtlen, et tahaks kõik siia kirja panna, et hiljem hea meenutada, aga ei tea, kuidas on raske oodata 1min, et arvuti end tööle paneks. Aga üritame seda viga parandada. Üheks põhjuseks on olnud see, et me ei ole midagi suurt teinud. Vaikne ja igav igapäevaelu ning talve tõttu oleme üsna kodused.

Cooper käib ilusti esmaspäevast reedeni lasteaias. Just sel nädalal oli meil imevahva juhus, et märkasin ta peas ühte mutukat. Kiire guugle kinnitas, et see nägi täitsa täi moodi välja. Järgmine päev tal lasteaeda minna ei lubanud ja ostsin ravimi selle jaoks. Poiss oli üllatavalt tubli, kui ma selle kreemi talle juustesse panin ja seda pikalt pikalt hiljem välja kammisin. Õnneks sain vaid ühe täi ja portsu mune, seega sain sellele kiirelt jaole. Lugesin talle järgmisel päeval sõnad peale, et ta jumala eest kellegiga peasid enam kokku ei paneks, muidu peame rohtu panema jälle. Loodame, et jääb meelde. Üsna hirmus oli küll, kuna mul endal pole iial täisid olnud ja nendega eelnev kogemus null. Olen nüüd vähemalt ühe kogemuse võrra rikkam.

Amber on vahepeal kuidagi üle öö beebist mudilaseks muutunud. Selline väike isiksus, et anna olla ja milline suur draamakuninganna. Aina usinam igasugustes asjades ka, mida kohe hoobilt ei oskagi kirja panna. Sööb endiselt jube hästi, anna aga ette. Eriti läheb peale liha ning mandariinid on hetkel suured lemmikud. Õnneks meil siin täiesti mandariinihooaeg ja need saab poest odavalt kätte, kuigi igal pool on puud neid täis ka. Imetab samuti endiselt ja seda ei ole mul plaanis ise võõrutama hakatagi. Küll ta ise sellest välja kasvab, kui ta selleks valmis on. Seetõttu on meil ööd endiselt üsna unetud. Vigiseb iga 1-2 tunni tagant ning tissi saades on 5minutiga magamas jälle. Hommikud on tal vaid viimasel ajal jube varajased, ärkame 4-5 ajal. Paar ööd tagasi oli just imeline see, et ta tegi harva 3tunnise une südaööst 3ni ning siis alustas päeva alles kell 5:45. Igasugu unetreeningu vastane olen ka, küll ta sellest ka ise välja kasvab, ma elan vabalt üle.

Üks suuremaid asju Amberiga viimati on see, et ma viisin ta esmakordselt mängurühma. Oi, kuidas talle seal meeldis. Talle meeldib alati Cooperi lasteaias natukene ringi joosta ja kisaga pean ta sealt ära tirima. Nüüd on meil siin kodu ligidal üks vahva väike mängurühm, mis kaks korda nädalas kokku saab. Oleme vaid paar korda käinud, aga kindlasti saab sellest meie tihedam rutiin.

Endal läheb samuti üsna tegusalt. Sain vahepeal oma külastajaviisa, mis on järgmise aasta märtsini, kuni mu elamisluba tehakse. Ei hakanud sel korral tööviisat tegema, sest ma lastega kodune nagunii ja külastajaviisa oli paarsada dollarit odavam. Elamisloa kohta pidin mõnele lisaküsimusele vastama, näiteks, kuidas mina ja P saame meie kultuuriliste erinevustega hakkama. Jah, sellist jaburust peame "tõestama". Lisaks ootasime ta karistusregistri väljavõtet Austraaliast, kuna me esmase ankeediga saatsime vähe vale. Just eile tuli õige kohale pärast pikka ootamist, sest see saadeti esmalt valele aadressile, kuigi saatsime mitmed dokumendid tõestamas ta aadressi. Igatahes on see viimane paber käes, mille ma esmaspäeval posti panen ja loodame, et siis enam pikalt oma elamisluba ootama ei pea.

Olen viimasel ajal usinalt ka autoliikluse reegleid õppinud ning olen valmist varsti teooriatesti tegema. Autosõidu oskust on siin hirmsasti vaja ja aeg on oma hirmudele vastu astuda. Eile sundis P mind esmakordselt meie auto rooli ka, et auto väravast maja kõrvale sõita. Auto on terve ja meie oleme elus! Amberi meelest olid mu järsud pidurdamised ülimalt naljakad, aga Cooperi ehmatasin natukene ära ja ta hiljem ütles, et emme ära sina enam issi toolile istu. Naljatilk.

Lisaks teen vaikselt eeltööd, et elamisloa saabudes oma väike firma püsti panna, teistele töötama minemise asemel. Selle jätan veel saladuseks, millega plaanis tegeleda. Tegelikult olid meil mitmed mõtted peas, millega ise raha teenida saaks, aga alustan ühe ideega ja vaatame, kuidas läheb. Olen selleks katsumuseks valmis.

Sedasi vaikselt meil lähebki. Mees alustas hiljuti maksuametis uut tööd ja on muidu tubli.

Ahjaa, mainiks ära, et meie kass Jack on ka lõpuks ometi toakassist õuekassiks edendatud. Tundsime, et ta on selleks valmis ja oligi. Kui muidu välja saades oli ta kohutavalt hirmul, siis nüüd võttis asja mõistusega. Ilusti ajab omi asju ning tuleb koju tagasi ja mjäugub ilusti ukse taga, kui tuppa tahab. Naabritel on umbes sama vana kiisu, kellega nad suured sõbrad on.

Lõpetuseks paneks ajaloo huvides kirja ära, et ma ikka ei salli siinseid külmi maju! Külmematel öödel on meie tuba u 11-12C, mis on toas olles ikka päris külm. Ilmselt teeb asja hullemaks see, et ma öö otsa sooja teki alt välja pugema pean ja paar tundi enne päikesetõusu päeva alustan. Päevad on endiselt üsna soojad, kuigi 21sel algab meil ametlikult talv. Eks harjume ära ja elame üle.

Luban, et hakkan natukene tihedamini kirjutama, sest täitsa vahva on :)

Mõned lisapildid:

Alati söök käes ja tegusid tegemas.

Küll lapsed on armsad, kui nad magavad. Kahju, et nad seda nii harva teevad.

Talveks valmis. Üks preili 3tunnine lõunauni ja talle valmis uus müts.

Ühel külmal hommiku oma hingeõhku kontrollimas.

Uudishimulikud, kui meil majale survepesu tehti. 

Sõbrad.

Mängurühma tuhin.

Mängurühma hommikueine.

Parim vorm 30selt?

Amberi raseduse ajal ma juba tegin endaga diili, et pärast sünnitust näen vaeva ja ajan end supervormi enne oma 30ndat sünnipäeva (novembris, väga ei oota). Jube hea plaan oli. Kui ta väiksem oli, siis käisin ikka kõvasti jalutamas ja tegin kodus harjutusi. Mingi aeg järgisin ka söömis rangemalt, kuid nüüd on kook ikka igapäevamenüüs. KUID, tuleb tunnistada, et mingil imekombel on mul hetkel üsna hea vorm küll. 

Kaalu on mul hetkel umbes 60kg, mis on natukene vähem, kui enne mõlemat last. Enne Cooperit ja Amberit kaalusin ma mõlemal korral umbes 62kg. Raudselt on imetamine just see, mis mul nii hästi mõjunud on. Amber endiselt imetab mitu korda päevas ning läbi öö ja ega ma põhimõtteliselt söön ka päev otsa, sest pidevalt on nii meeletu nälg. Kõhu nahk on natukene kortsuline, aga natukene on lihast näha. Jalad on mul raudselt elu parimas vormis, kuna puusakas olen ma alati olnud, kuid nüüd tunnen end ka lühikestes pükstes hästi. Natukene isegi kardan seda aega, kui ta enam ei imeta, sest siis ma ilmselt paisun 3x suuremaks, aga ma naudin, kuni ma saan.

Kui ma päris trenni iga päev ei tee, siis igapäevaselt jalutan küll. Cooperi lasteaed on meie kodust täpselt 1km kaugusel, seega 5 päeva nädalas miinimum 4km kõnnin ära. Igal kolmapäeval käin P'i vanaema juures ja nendel päevadel tuleb 10km kokku. Lisaks kodus väga istuda ei lasta. Aeg-ajalt teen mõned kõhulihaste harjutused ka, aga kui Amber ärkvel on, siis ta tuleb seda nähes kohe peale ronima. Amberi sülelembus on mu seljast ja kätest vorminud esimese pildi tulemuse, kuigi ma ei oska õigest sedasi poseerida.

Esmakordselt elus olen ilmselt oma figuuriga ka väga rahul. See ei ole küll perfektne Victoria Secreti modelli oma, aga mul on endal mugav olla ja ma tunnen end oma nahas hästi. Mu keha tundub hästi vastavat igapäevasele liikumisele, mis paneb küll aeg ajalt mõtlema, et kui vormis ma oleks, kui ma vaeva ka näeks, aga siis tuleb isu jälle kooki küpsetada :)

Cooperi neljas sünnipäev

Vahepeal, täpsemalt 22märtsil, sai Cooper nelja aastaseks. Kuidas ta juba nii suur on ja kuhu aeg lennanud on, ma ei tea. Rõõmus ja samas natukene nukker. Kuna loomaaias käik oli ta suurem sünnategevus, siis me ta õigel päeval väga palju ei teinud, aga erilise päeva kodus sai ta ikka.

Hommikul ärgates ootasid teda mõned kingitused. Plaanis ei olnud küll palju kinke teha, aga vanavanemad kaugemalt saatsid ka natukene kingiraha ja nii tal see hunnik üsna suur ongi. Poiss oli igati rahul.

Kingiks sai ta mõned superkangelaste tegelased ja kõik PJ Masks multika tegelased. Lisaks kaks Legot, mida me lõpmatuseni kokku panema peame talle, ning ports raamatuid.

Kook oli traditsiooniliselt minu tehtud. Küsisin pikalt juba ette, mis kooki ta tahab ning viimaseks valikuks jäi tal Roheline Ninja, kes on tegelane Lego Ninago filmist. Pinteresti-perfektne see ei ole, aga Cooper sai aru küll, kes see on.

Oma sünnipäeva hommiku veetis Cooper aga hoopis lasteaias. Kuni ta seal oli, kaunistasin ma ta toa ka natukene ära. Päris lahe oli ja see püsis terve nädala ilusti üleval.

Koogi ja küünlaga ei jõudnud värske neljane issi töölt koju tulekut oodata, seega sai kohe lasteaiast koju tulles küünla ära puhuda ja natukene kooki nosida.

Neljane Cooper on meil üsna suur ja tubli poiss. Räägib-kõnnib jne :D Söögiga on ta endiselt väga väga pirtsakas. Tundub küll, et vaikselt läheb paremaks, kuna pikalt limiteeris ta oma menüü 10 asja pealt 5le, aga üks päev lambist küsis banaani süüa ning lasteaias oli ta olnud nõus riisi ja kana sööma. Kodus veel mitte. Aga küll ta vaikselt omas tempos jõuab. 

Päeval vetsus käib vabalt ise, aga öösiti on tal veel mähe all. Tavaliselt ta sellest küll esmalt keeldub ja me paneme selle alla, kui ta magama jääb. Pooltel öödel on mähkmes pissi ka, seega ära me veel jätta ei saa. Üks õhtu jäime mähkmega natukene hiljaks ka ning poiss rõõmsalt norskas keset oma lompi. Selle üle aga ei muretse, tean paljusid ta eakaaslasi ja vanemaid, kes veel öösiti põit ei pea ja see on täitsa normaalne.

Nagu kinkidest järeldada, siis superkangelased on ta suured lemmikud. Nendega teeb ta igasugu lugusid. Tihti peame me temaga mängima, mis küll tähendab seda, et ta ütleb meile ette, mida me oma tegelasega tegema ja rääkima peame. Tulevane filmirežissöör?

See on meil juba selgeks saanud, et päris lapsgeenius ta meil ei ole, pigem üsna püsimatu kutt, kes tihti juhtnööre lihtsalt ei järgi. Oma nime ta vaikselt on kirjutama hakanud, aga tihti keeldub ja ütleb, et peame ikka koos tegema. Numbrid on 20ni selged ning kõiki tähti oskab üks haaval lugeda, aga sõnu veel kokku ei pane. Küll ta jõuab!

Aucklandi loomaaia külastus

Laste sünnipäevade puhul käisime me perega Aucklandi loomaaias. Amberi sünnipäev oli 9ndal ning Cooperi oma on 22sel tulemas. Teadsin juba pikalt, et mingeid hiiglaslikke kingikuhilaid ma neile teha ei taha, pigem teeks nendega midagi vahvat. P'i tädi, kes Aucklandis elab, pakkus aga välja, et ta teeb loomaaia piletid välja nende sünnipäeva puhul. Alla 4sed saavad tasuta, seega vaid minu ja P piletid tegelikult. 

Nii me reedel pärast P'i tööd asusimegi Aucklandi poole teele, mis on meist 2h kaugusel. Cooper kustus ruttu ära, Amber mingi hetk röökis pikalt. Lõpuks peatasime auto ning nii kui ma ta sülle võtsin, rahunes plika maha. Söötsin ta siis magama ning imekombel sain ta turvatooli tagasi ning viimased 30minutit olid vähekene vaiksemad.

P. tädi pere mulle väga meeldib, nii toredad meie moodi inimesed. Tädil ja tädimehel on kaks tütart ka, varajastes 20ndates eluaastates, kel oma pisimajad vanemate maja kõrval. Neist üks oli lausa tööl kellegiga vahetusi vahetanud, et meiega loomaaeda tulla saaks. 

Igatahes jõudsime kohale, ajasime natukene juttu ja siis läksime magama ära. Hommikul aitas Cooper esmalt sealse väikese loomaaia ära sööta. Tädil on nimelt paar kassi, mõned jänesed ja kanad. Lisaks üks koer, kes Cooperile hullupööra meeldis. P'ga leppisime aga kokku, et koera me endale küll võtma ei haka.

Enne lõunat jõudsime loomaaeda ning ilmaga vedas meil samuti väga väga. Amber oli küll veel natukene haige, seega ta virises enamuse ajast mul kandekotis ning teise poole magas selles. Cooper sai rõõmsalt õe kärus istuda ja jalgu puhata.

Loomaaed ise oli väga lahe. Paljud loomad küll peitsid end palava päikese eest, eriti kui loomade alad on ülimalt loomasõbralikud ja suured. Eestis vanasti nägid kõik nende väikeste puuride seest ära, haha. Cooperil mingi aeg viskas üle ja hakkas jäätist nõudma. Muidugi jäätisega on ta pirts ja sobib vaid maasikajäätis, mis juhtus aga kohvikus otsas olevat. Nii et ega ta meil ka just kõige suurem rõõmurull ei olnud. Lõpus meenete poes sai tuju vähe rõõmsamaks mingite vannipommidega, kust pisikesed loomad välja tulevad.

Pärast loomaaeda jäid mõlemad lapsed autos ilusti magama ja sõitsime koju tagasi. Ärkasid vaid umbes 50km enne kojujõudmist, mis oli päris hea.

Mõned pildid ka lõppu: