Haigused ja üks torm ehk salongi palavik

Eelmisel nädalal tekkis meil lastega tõeline salongi palavik, kuna olime neli päeva järjest kodused. Neist kaks viimast ei lahkunud üldsegi kodust. Tegelikult Cooperile meeldis, ta oleks kogu aeg iga päev vaid kodus.

Kõik algas sellega, et Cooper oli natukene tõbine, kuid esmaspäeval lõi lausa palaviku üles. Sai siis päeva lasteaiast kodus. Kodus ma ei ole just kõige usinam ema, kes terve päeva ära planeerib ja lastele hulgaliselt arendavaid mängukesi teeks. Seega vaatasime paar filmi, sõime hommikul popkorni ning mängisime niisama ülejäänud päeva. Öeldakse, et vaba mäng olevatki lastele hea :)

ˇ

Lõuna ajal tegime kiire tiiru õues ka ning käisime Cooperil juukseid lõikamas. Üleval olev pilt näitab, milline pahmakas see juba oli. Väike traditsioon on, et ta saab siis McDonaldsit ka. Nüüd ilmselt paljud ahhetavad, et miks küll väike Amber rämpstoitu sööb, mitte orgaanilist porgandit ei nosi. Üritage ise talt toitu eemal hoida! Ausalt, ta on nagu väike prügikast, kuhu läheb pea kõik sisse. Kiirtoitu sööme me enda meelest üsna harva, harvem kui kord kuus, seega seda orgaanilist porgandit saab ta tunduvamalt rohkem. Cooperile pakkus mänguasi rohkem huvi, täiesti erinevad lapsed.

Teisipäeval oli Cooper endiselt natukene köhane, seega olime jälle kodus. Käisime vaid tiiru raamatukogus ja toidupoes. Siis vaatasime veel paar filmi ja mängisime niisama.

Kolmapäeval tervitas meid aga allolev vaade aknast. Hirmus kõva vihm ja tuul, mida lubas kaheks päevaks, mida me ka saime. Cooper oli piisavalt terve, et lasteaeda minna, aga kuna see on meist 1km kaugusel ja me jalamehed, siis peitsime end halva ilma eest kodus jälle.

Mängimine ja filmid ning kesknädalal pannkoogid hommikusöögiks. Kvaliteetaeg. Vihma ladistaski peaaegu katkematult 2 päeva. Mõned teed panti siin ujutuste tõttu kinni ning eks tuul tegi ka puid räsides oma tööd.

Üllatus oli suur, kui reedel ärgates tervitas meid sinine taevas ja päikesepaiste. Okei, tegelikult Amber äratas mind varavalges, aga mõne tunni pärast tuli päike ka taevasse. Cooperi saatsin ruttu ruttu lasteaeda, sest emmel oli ka natukene puhkust ja vaikust vaja. Päris puhkus aga polnud, sest siis oli Amber aina tatisemaks jäämas ning arvata oli, mis tulemas on. 

Meil hakkas 21sel ametlikult talv, muideks. Kui tormi ei ole, siis päeval on ikka endiselt üsna soe, öösiti langeb temperatuur üksikute numbrite juurde ning meie pabermajas on ikka üsna külm. See-eest päevasoe on alati väga oodatud.

Reede õhtul oli perepeal töökaaslastega õhtusöök ning mina tegin lastega väikese filmiõhtu jälle. Tavaliselt me pool filmi veedame niisama mängides nagunii, aga paigal istusid ka natukene. Amber muutus küll aga aina väsinumaks ja nukramaks. Panin ta mingi aeg magama ära, natukene magas ja siis ärkas ja nuttis. Nuttis ja nuttis, terve tunni nuttis mul süles ära, kui ma vaesekest lohutada üritasin. Mulle tundus, et tal oli kurk nii valus. Vaene Cooper oli selle aja aga üksinda elutoas, mistõttu sai P sõnumi, et tule juba koju ära, mida ta armsalt ka tegi. Öö Amberiga oli üsna hirmus, kuna ta ärkas iga tunni tagant nuttes ning ta magama saamine võttis tavalisest tunduvalt rohkem. Nüüd mõned päevad hiljem on ta õnneks palju parem juba, vaid natukene tatine, aga suurem külmetus on möödas.

Ootame P'ga oma haige olemise korda nüüd.