Jack on meil nüüd juba 4 kuud olnud, kuid aga nagu selliste asjadega ikka on, tundub, et ta on meil alati olnud. Kirjutasin hiljuti, et ta on meil toakassist õuekassiks kasvanud, mis on talle positiivselt mõjunud. Otsustasime teda tubasena hoida, kuni ta piisavalt suur on, kuna meil on üsna palju teisi kasse ja koeri ümberringi majades. Lisaks elame üsna suure tee kõrval.
Tuli üks pikem nädalavahetus ja kõhutunne ütles, et prooviks Jacki õue. Eelnevalt õue pääsedes oli ta alati väga hirmul, kuid sel korral tundus ta palju rahulikum. Nuusutas ja uuristas, sest ta maailm oli järsku nii palju suurem ja huvitavam.
Ilusti hakkas kohe koju tagasi ka tulema ning pikemalt kui mõned tunnid, ei ole ta eemal olnud. Nüüd, kui meil kõik aknad ja uksed kinni on, siis tuleb tavaliselt veranda ukse taha istuma. Kui me teda sealt ei märka, siis mjäugub suure ukse taga, kuni sisse lastakse.
Kohe esimesest ööst oli ta hoopis teine. Ööd veedab ta endiselt toas, enamasti meie voodis. Kui varem tulid keset ööd kerged mängutuhinad peale, siis nüüd magas nagu nott terve öö läbi. Kuna elamine on meil öösiti üsna külm, siis tihti lausa meie teki all. Üleüldse on ta palju suurem kaisukas ka. Iga kord, kui tuppa tuleb, siis tuleb sülle ja nurrub nagu tänaks, et ta koju tagasi sai.
Õues käik on ka ta seltsielule soodsalt mõjunud ning Jackil on pruut. Naabritel on nimelt umbes temavanune preili kass, Tiddles, kellega Jack tihti koos aega veedab. Küll mängivad meie aias või nende. Jack on eriti ülbe ja on neil paar korda külas ka käinud. Hea, et nende naabritega suhtleme ja ma naisega aeg ajalt kohvitan. Teistel kordadel käib Tiddles meie veranda ukse taga uurimas, kus Jack on. Nii armsad noored.
No comments:
Post a Comment