Parim vorm 30selt?

Amberi raseduse ajal ma juba tegin endaga diili, et pärast sünnitust näen vaeva ja ajan end supervormi enne oma 30ndat sünnipäeva (novembris, väga ei oota). Jube hea plaan oli. Kui ta väiksem oli, siis käisin ikka kõvasti jalutamas ja tegin kodus harjutusi. Mingi aeg järgisin ka söömis rangemalt, kuid nüüd on kook ikka igapäevamenüüs. KUID, tuleb tunnistada, et mingil imekombel on mul hetkel üsna hea vorm küll. 

Kaalu on mul hetkel umbes 60kg, mis on natukene vähem, kui enne mõlemat last. Enne Cooperit ja Amberit kaalusin ma mõlemal korral umbes 62kg. Raudselt on imetamine just see, mis mul nii hästi mõjunud on. Amber endiselt imetab mitu korda päevas ning läbi öö ja ega ma põhimõtteliselt söön ka päev otsa, sest pidevalt on nii meeletu nälg. Kõhu nahk on natukene kortsuline, aga natukene on lihast näha. Jalad on mul raudselt elu parimas vormis, kuna puusakas olen ma alati olnud, kuid nüüd tunnen end ka lühikestes pükstes hästi. Natukene isegi kardan seda aega, kui ta enam ei imeta, sest siis ma ilmselt paisun 3x suuremaks, aga ma naudin, kuni ma saan.

Kui ma päris trenni iga päev ei tee, siis igapäevaselt jalutan küll. Cooperi lasteaed on meie kodust täpselt 1km kaugusel, seega 5 päeva nädalas miinimum 4km kõnnin ära. Igal kolmapäeval käin P'i vanaema juures ja nendel päevadel tuleb 10km kokku. Lisaks kodus väga istuda ei lasta. Aeg-ajalt teen mõned kõhulihaste harjutused ka, aga kui Amber ärkvel on, siis ta tuleb seda nähes kohe peale ronima. Amberi sülelembus on mu seljast ja kätest vorminud esimese pildi tulemuse, kuigi ma ei oska õigest sedasi poseerida.

Esmakordselt elus olen ilmselt oma figuuriga ka väga rahul. See ei ole küll perfektne Victoria Secreti modelli oma, aga mul on endal mugav olla ja ma tunnen end oma nahas hästi. Mu keha tundub hästi vastavat igapäevasele liikumisele, mis paneb küll aeg ajalt mõtlema, et kui vormis ma oleks, kui ma vaeva ka näeks, aga siis tuleb isu jälle kooki küpsetada :)

Cooperi neljas sünnipäev

Vahepeal, täpsemalt 22märtsil, sai Cooper nelja aastaseks. Kuidas ta juba nii suur on ja kuhu aeg lennanud on, ma ei tea. Rõõmus ja samas natukene nukker. Kuna loomaaias käik oli ta suurem sünnategevus, siis me ta õigel päeval väga palju ei teinud, aga erilise päeva kodus sai ta ikka.

Hommikul ärgates ootasid teda mõned kingitused. Plaanis ei olnud küll palju kinke teha, aga vanavanemad kaugemalt saatsid ka natukene kingiraha ja nii tal see hunnik üsna suur ongi. Poiss oli igati rahul.

Kingiks sai ta mõned superkangelaste tegelased ja kõik PJ Masks multika tegelased. Lisaks kaks Legot, mida me lõpmatuseni kokku panema peame talle, ning ports raamatuid.

Kook oli traditsiooniliselt minu tehtud. Küsisin pikalt juba ette, mis kooki ta tahab ning viimaseks valikuks jäi tal Roheline Ninja, kes on tegelane Lego Ninago filmist. Pinteresti-perfektne see ei ole, aga Cooper sai aru küll, kes see on.

Oma sünnipäeva hommiku veetis Cooper aga hoopis lasteaias. Kuni ta seal oli, kaunistasin ma ta toa ka natukene ära. Päris lahe oli ja see püsis terve nädala ilusti üleval.

Koogi ja küünlaga ei jõudnud värske neljane issi töölt koju tulekut oodata, seega sai kohe lasteaiast koju tulles küünla ära puhuda ja natukene kooki nosida.

Neljane Cooper on meil üsna suur ja tubli poiss. Räägib-kõnnib jne :D Söögiga on ta endiselt väga väga pirtsakas. Tundub küll, et vaikselt läheb paremaks, kuna pikalt limiteeris ta oma menüü 10 asja pealt 5le, aga üks päev lambist küsis banaani süüa ning lasteaias oli ta olnud nõus riisi ja kana sööma. Kodus veel mitte. Aga küll ta vaikselt omas tempos jõuab. 

Päeval vetsus käib vabalt ise, aga öösiti on tal veel mähe all. Tavaliselt ta sellest küll esmalt keeldub ja me paneme selle alla, kui ta magama jääb. Pooltel öödel on mähkmes pissi ka, seega ära me veel jätta ei saa. Üks õhtu jäime mähkmega natukene hiljaks ka ning poiss rõõmsalt norskas keset oma lompi. Selle üle aga ei muretse, tean paljusid ta eakaaslasi ja vanemaid, kes veel öösiti põit ei pea ja see on täitsa normaalne.

Nagu kinkidest järeldada, siis superkangelased on ta suured lemmikud. Nendega teeb ta igasugu lugusid. Tihti peame me temaga mängima, mis küll tähendab seda, et ta ütleb meile ette, mida me oma tegelasega tegema ja rääkima peame. Tulevane filmirežissöör?

See on meil juba selgeks saanud, et päris lapsgeenius ta meil ei ole, pigem üsna püsimatu kutt, kes tihti juhtnööre lihtsalt ei järgi. Oma nime ta vaikselt on kirjutama hakanud, aga tihti keeldub ja ütleb, et peame ikka koos tegema. Numbrid on 20ni selged ning kõiki tähti oskab üks haaval lugeda, aga sõnu veel kokku ei pane. Küll ta jõuab!

Aucklandi loomaaia külastus

Laste sünnipäevade puhul käisime me perega Aucklandi loomaaias. Amberi sünnipäev oli 9ndal ning Cooperi oma on 22sel tulemas. Teadsin juba pikalt, et mingeid hiiglaslikke kingikuhilaid ma neile teha ei taha, pigem teeks nendega midagi vahvat. P'i tädi, kes Aucklandis elab, pakkus aga välja, et ta teeb loomaaia piletid välja nende sünnipäeva puhul. Alla 4sed saavad tasuta, seega vaid minu ja P piletid tegelikult. 

Nii me reedel pärast P'i tööd asusimegi Aucklandi poole teele, mis on meist 2h kaugusel. Cooper kustus ruttu ära, Amber mingi hetk röökis pikalt. Lõpuks peatasime auto ning nii kui ma ta sülle võtsin, rahunes plika maha. Söötsin ta siis magama ning imekombel sain ta turvatooli tagasi ning viimased 30minutit olid vähekene vaiksemad.

P. tädi pere mulle väga meeldib, nii toredad meie moodi inimesed. Tädil ja tädimehel on kaks tütart ka, varajastes 20ndates eluaastates, kel oma pisimajad vanemate maja kõrval. Neist üks oli lausa tööl kellegiga vahetusi vahetanud, et meiega loomaaeda tulla saaks. 

Igatahes jõudsime kohale, ajasime natukene juttu ja siis läksime magama ära. Hommikul aitas Cooper esmalt sealse väikese loomaaia ära sööta. Tädil on nimelt paar kassi, mõned jänesed ja kanad. Lisaks üks koer, kes Cooperile hullupööra meeldis. P'ga leppisime aga kokku, et koera me endale küll võtma ei haka.

Enne lõunat jõudsime loomaaeda ning ilmaga vedas meil samuti väga väga. Amber oli küll veel natukene haige, seega ta virises enamuse ajast mul kandekotis ning teise poole magas selles. Cooper sai rõõmsalt õe kärus istuda ja jalgu puhata.

Loomaaed ise oli väga lahe. Paljud loomad küll peitsid end palava päikese eest, eriti kui loomade alad on ülimalt loomasõbralikud ja suured. Eestis vanasti nägid kõik nende väikeste puuride seest ära, haha. Cooperil mingi aeg viskas üle ja hakkas jäätist nõudma. Muidugi jäätisega on ta pirts ja sobib vaid maasikajäätis, mis juhtus aga kohvikus otsas olevat. Nii et ega ta meil ka just kõige suurem rõõmurull ei olnud. Lõpus meenete poes sai tuju vähe rõõmsamaks mingite vannipommidega, kust pisikesed loomad välja tulevad.

Pärast loomaaeda jäid mõlemad lapsed autos ilusti magama ja sõitsime koju tagasi. Ärkasid vaid umbes 50km enne kojujõudmist, mis oli päris hea.

Mõned pildid ka lõppu:

Amberi esimene sünnipäev!

Eemisel nädalal, täpsemalt 9ndal märtsil, sai meie pere pesamuna, Amber, üheaastaseks. Vau, see aasta läks lennates, aga samas eks meil palju toimus ka. Siin kohal on põnev teha väikene võrdlus, mida kõike suurem venna Cooper selles kõrges eas teha oskas, kuigi nad on üllatavalt sarnased - link postitusele Cooperi esimesest sünnipäevast.

Üheaastane Amber: 

- Teeb mitmeid samme juba paar nädalat, aga kui kiirelt vaja edasi minna, siis eelistab veel käputamist. Aina tihedamini ajab end küll seisma ja uhkelt paneb kõndima. (Cooper tegi esimesed sammud nädal hiljem temast.)

- Omab 8. hammast. (Sama, mis venna.)

- Sööb üldiselt hästi ja peaaegu kõike. Viimasel ajal on see küll väikese haiguse tõttu tagaplaanil, aga küll isu tagasi tuleb.

- Joob endiselt rinnapiima nii päeval kui ka öösel. Pudelist seda küll eriti ei taha. Korra pakkusin lehmapiima ka, mis välja sülitati. Imetamist ise lõpetada hetkel plaanis ei ole, vaid kuna tüdruk ise enam ei soovi. Kui ta endiselt tissihoolik on, siis ehk teise sünnipäeva juures vaatame seda teemat uuesti. Hetkel emmele meeldib jube palju süüa ja sale olla :D

- Magab päeval enamasti 2x. Kahjuks aina tihedamini ka vaid 1x. Tavaliselt on esimene uni 10-10:30 ajal ning 1-2h. Kui magab teise korra ka, siis tavaliselt umbes 15 ajal ning see võib samuti 1-2h olla.

- Öösiti ärkab endiselt iga 1-2h tagant. Ja ma nurisesin, et venna selles eas 2x ärkas... Tavaliselt kiire kaisu ja natukene tissi ning magab edasi. Üldiselt magab enamuse ööst oma võrevoodis, kuid kui on hetki, kui seal enam ei lepi, tuleb meie keskele. Haige olles sai ta terve öö ka meie juures olla. Iseenesest oli mul küll kergem teda läbi une seal tagasi magama imetada, kuid ühe külje peal sundasendis magamine ei ole küll kõige parem uni. Aga paari liitri kohvi abil elan ma päevad ilusti üle.

- Kodukaal näitas paar nädalat tagasi natukene üle 11kg. Pikkusest pole aimugi. Kuu tagasi oli umbes 74cm ise proovides mõõtes.

- Matkib mind meeleldi, eriti koristamist ning minu kõrval lapiga seinade nühkimist.

- Aaaarmastab õues ja vees olemist. 

- Endiselt täiesti vaktsineerimata, aga nii, kui ta praegusest külmetusest paraneb, siis teeme ära.

Mõned pildid preili sünnipäeva päevast ka. Kahjuks oli ta üsna haige sel päeval - palavik ning lausa kolm päevaund. Mängis aga oma uute asjadega natukene ja enamasti kaisutas süles ja imetas end unele. Kook ikka minu tehtud, kuigi seda kahjuks preili proovida ei soovinud, milles süüdistan ta tõbisust.

Tagasihoidlik kingikuhila.

Venna ja kass ikka abis.

Venna sai ka pisikingi, et ta terve päev ei mossitaks, et õe sünnipäev enne tema oma on. Puidust kaared on vikerkaar, millest saab igasugu põnevaid asju ehitada.

Preili sünnipäevakook.

Pildi jaoks sai ilus kleit ka mõneks minutiks selga.

Kuidas enamus päeva tegelikult möödus.

Emme sai linnaloa

Kodusel emal on oma head ja vead. Üldiselt ma oma rolli meie peres naudin, kuid mõnel hetkel tuleb kopp ette ka. Tunnetasin just hiljuti, et ma olin väga närviline ja pinges ja ei nautinud oma igapäevi. Amberil on hetkel jälle mingi kasvuspurt, mille tõttu on ta kohe ekstra kleeps mu süles pidevalt. Seda ikka juhtub, kui aega endale ei saa või ei leia. Olen korduvalt P'le maininud päevast omaette, aga kuigi ta on sellega alati nõus, pole ma seda teemat rohkem surunud ja seda tõeks ei teinud. Viimati sain ma mõlemast lapsest korraga eemale 6-7 kuud tagasi (v.a. 2x 10min poes käik, kui ämm siin oli)! Ehk see nii hull ei tundugi, aga emadele on vahepeal ka puhkust vaja.

Ma küll ei ole kõige parem selle mõtteviisi rakendaja, mistõttu ma ühel päeval pisarad põskedelt alla voolamas, poest koju tulingi. Nimelt oli see igapäeva surve aina sees kasvanud ning kui Amber kärus vaid röökis ja röökis, et ma teda sülle võtaks, aga ma ei saanud, sest käru sangadel olid toiduostud ja käru oleks muidu uppi läinud, siis ma rohkem ei suutnudki ning häbiga poest poolenisti välja jooksin ning poolel teel koju nutma puhkesin. Kaks päeva hiljem saingi kauaoodatud päeva endale ja ma ei tundnud mitte ühtegi süümekat (okei, paar väikest süümekat alguses oli) selle ees.

Esmalt algas päev väikese sissemagamisega, sest P ärkas koos Amberiga kell 6:30 ja ma põõnasin 9:30ni. Kuna eelneval päeval tuli lõpuks meie uus madrats kohale, oli uni väga magus. Enne seda olime 6 kuud õhkmadratsil kuidagi hakkama saanud. Panin siis vähe viisakama kleidi selga oma päevaks ning kokku olin oma armsast perest eemal umbes 3h.

Käisin lihtsalt poodides ilusaid asju vaatamas, mida ma muidu nautida ei saa, kui lapsed kaasas on.

Esimese asjana ostsin muidugi portsu lõnga, mida ma siis rõõmsalt terve päeva kaasas vedada sain.

Maniküüris käisin ka, kuna ma absoluutselt ei leia kodus hetke omal endal küüsi lakkida. Tehti küll vaid kiire viilimine ja lakk, aga ilus on nüüd vaadata küll.

Jalutasin veel niisama ringi ning lõpuks käisin kohvikus lõunatamas ja ajakirja lugemas. Ma ei mäleta, kuna ma viimati lihtsalt istusin ja ajakirja lugesin! Enne Cooperit tellisin ma regulaarselt kahte erinevat, aga pärast ta sündi sai selgeks, et ega ma väga aega nende lugemiseks ei leia. Seega see mu number 1 prioriteet enam ei olegi. Aga vahelduseks oli väga vahva.

Tarkuseterad ühest vahvast artiklist (ei viitsi hetkel tõlkida):

Lisaks ostsin endale paar riiet ka. Tegelikult kolm, sest ühes poes oli ale Hollisteri riietel ning 3 sain vaid 20 dollariga kätte. Ostsin üsna igavad püksid ja pusa ja sellise vahva seeliku: 

Kui ma P'le sõnumi saatsin, et tule mulle järgi, mu vasak rind on piimast lõhkemas, oli ta tegelikult juba teel, kuna siis hakkas Amberil vaikselt minuigatsus tulema ja vaeseke oli mööda elamist muudkui mind taga otsinud ja nuttu lasknud. Üldiselt oli aga vahva päev enese tuulutamiseks ja lapsed ning mees tunduvad nüüd kordades armsamad. Raudselt luban selliseid päevi endale veel, kuigi siis üritaks vähem raha kulutada ja teha midagi rohkem hingele, näiteks proovida joogat või lihtsalt kohviga parki raamatut lugema, mitte mööda poode trampima.

Meie uus kass, Jack

Inglismaal oli meil natukene alla aasta kassikene nimega Lola, keda me endiselt taga igatseme. Oleks meil palju raha olnud, oleks ta meiega kaasa tulnud. Oleme aga rahul sellega, et ta uue armastava kodu endale leidis. 

Kogu aja oleme aga alati lubanud, et me võtame ühel hetkel endale jälle kassi, kes siis meiega koos vanaks kasvada saab, kuna päris riikide vahelisi kolimisi rohkem plaanis ei ole. Hetkel. Meie üürilepingus oli aga kirjas, et koduloomi lubatud ei ole, seega pikalt me seda ei mõelnudki. Üks päev P aga huvi pärast kirjutas ja küsis, et kas nad ehk saaksid seda punkti üle mõelda ning saimegi loa endale loom majja võtta. Pidime vaid ühele paberile alla kirjutama, ütlemaks, et kui see loom midagi katki teeb, siis me maksame paranduskulud. Eelnevatest kogemustest lõhuvad lapsed ja kobakäpp mina tunduvalt rohkem, kui üks kass.

Pidasin mõnda aega kohalikel Facebook'i müügigruppidel silma peal, aga palju kasse seal ei olnud. Me ei olnud aega leidnud, et kohalikku loomakaitsesse minna sealseid kasse vaatama. Otsustasin ühel päeval aga ise Facebooki kuulutus panna, et kas kellelgi on kassipoegi ära anda või müüa. Vastuseid tuli palju ja kõik olid tasuta äraandmisel, mis oli omas mõttes üsna nukker, mõeldes, kui paljud pisikiisud endale uut kodu vajasid. 

Sirvisin inimeste pakkumisi ja mõtlesin, aga tunnetasime, et kõige esimese pakkumise kassid olid need õiged. Tollel naisel oli nimelt kolm kassipoega ära anda. Mõtlesime pikalt, kas me ehk kahega hakkama saaks, aga otsustasime ikka vaid ühe võtta, ühe triibulise poisi. 

Lapsed autosse, üks kast kaasa ja sõitsime kassipojale järgi. Eelnevalt käisime ruttu poes kassile hädavajalikke asju ja sööki ostmas. Cooper oli nii elevil, et ta jäi juba sinna sõites autos magama, kuna sõit oli oma 20 minutit. Magas ka autost voodisse tõstmise maha ning kassi ta ei näinudki kuni hommikuni.

Amber oli vähe pikemalt üleval ja uudistas karvakera meeleldi, kuigi natukene veel pelgas. Endiselt veel natukene pelgab ühel hetkel, samas teisel hetkel roomab tal järgi.

Ühel heal kassil on aga ka head nime vaja. P'ga mõtlesime õhtul mitmeid variante, ükski ei tundunud päris hea. Mõtlesime, et laseme Cooperil nime valida, seega pidime hommikuni ootama. Cooper oli ärgates kassi üle üsna õnnelik ja mängis mõnuga. Kui ütlesin, et ta saab talle nime valida, siis poiss paar sekundit mõtles ja siis teatas, et kassi nimi on Jack. Ma ise kartsin, et ta oma kolmeaastase peaga paneb kassile nimeks Batman või McQueen või muud sellist. Poiss on aga arukam, kui me arvasime. Nimi kassile sobib ja hea on teda selle järgi kutsuda ka.

Teretulemast meie perre, väike Jack!

Kohtumine ämmaga ja muud juttu

P'i ema olin ma vaid varem ühe korra kohanud, kui me esmalt Aucklandis maandusime ning P tädi juures mõned tunnid olime. Seal paari tunniga me üksteist väga tundma õppida ei saanud, aga mulje jäi kui armsast tagasihoidlikust naisest. Ta elab meist umbes 9-10h sõidu kaugusel, seega päris tihti me üksteist külastada ei saa. Ta võttis aga hiljuti kätte ja tuli meie juurde pooleteiseks nädalaks, mis oli väga armas aeg. Tegime rohkem sõprust ning võiks öelda, et päris ämmaga on mul väga vedanud. P'i isa teine naine, kelle juures me esmalt paar kuud elasime, on paras nõid, kellest me hea meelega eemale hoiame :D Seega boonuspunktid päris ämmale. Ilmaga meil tema siin olles küll ei vedanud ja esimesed 4-5 päeva lihtsalt sadas, seega ega me kuhugi väga minna ei saanud. Ega ta ei kibelenudki, sest tuligi aega meie ja lastega veetma.

Lastega sai ta ülihästi hakkama ning nood sõbrunesid temaga väga ruttu. Amber oli üsna vanaema-tüdruk, nagu ülemiselt pildilt näha. Üleüldse oli väga mõnus lõpuks tunda saada, kui meil siin ka rohkem abi oleks. Pittu me küll P'ga ei läinud, vaid paar korda kahekesi toidupoodi, aga asjaks seegi. Kõige parem oli aga see, et ta kordagi ei teinud kommentaare meie laste kasvatamise kohta. Päris traditsioonilised me ei ole, lapsed on hilja üleval ja Cooperi toitumine on aina probleemsem, kuid ta austas, et me teeme asju meie moodi ja päeva lõpuks on kõik õnnelikud. See oli põhiline tülipõhjus äia ja ta naisega elades, et nad muudkui virisesid, kui halvasti me oma lapsi kasvatame.Sellest nad ilmselgelt aru ei saanud, et me teeme meelega mõningaid asju teisiti, kuidas meid kasvatati. 

Igatahes, loodan südamest, et ämma meelest ma ta pojale sobiv pruut olen. Tegin küll piisavalt kooke üle päeva, et natukene pugeda :)

Igatahes, ühel selgemal päeval, kui Cooper lasteaias oli, käisin ämmaga linnas laiamas ka. Kohvitasime, ma tegin oma viisaavalduse jaoks uued dokumendipildid ning käisime paaris poes. Ühest taaskasutuse poest leidsin ma aga hoopis alloleva aarde. Tänaseks olen ühelt Inglise muuseumilt saanud vastuse selle kohta, et Compton Ware oli tõesti ühe sealse keraamiku firma ning see ilmselt üks nende viimase aastate töödest. Ei tea küll, palju see väärt võiks olla, aga ilmselt rohkem, kui vaid 1 dollar, mis mina selle eest maksin.

Sama päeva õhtu läks üsna lämbeks kätte, siis lapsed said end basseinis ka kastetud.

Paar päeva enne ämma ärasõitu oli ilm piisavalt hea, et lõpuks ometi randa ka minna. Oli küll üsna pilvine, aga endiselt soe. P suutis end ka pilvise ilmaga täiesti ära põletada õlgadelt ja nüüd koorub tal vaid nahka. Käisime Ocean Beach'is, mis on siiamaani üks mu siinseid lemmik-randu. Headel päevadel peaks seal ka delfiine näha olema, mida ma ei ole veel iial oma elus oma silmaga näinud. Halvematel päevadel võib seal ka valgehaid kohata.

Emme musi aitab ka selle eest, kui vesi silma läks. Sekund hiljem, oli poiss vees tagasi. 

Meil oli P'ga immigratsioonile rohkem koospilte vaja, seega harv ühine selfie.

Just seal rannas istudes tuli mul mingil hetkel jube suur rahulolu peale. Tol hetkel ämm mängis Cooperiga lainetes, Amber oli mul süles magamas, P oli kõrval, hea soe olla, loodushelid, jne. Elu tundus sel hetkel tõeliselt mõnus, mida on vaja aeg-ajalt meelde tuletada. Selliseid hetki tuleb rohkem tekitada.