Sunday, 25 February 2018

Kohtumine ämmaga ja muud juttu


P'i ema olin ma vaid varem ühe korra kohanud, kui me esmalt Aucklandis maandusime ning P tädi juures mõned tunnid olime. Seal paari tunniga me üksteist väga tundma õppida ei saanud, aga mulje jäi kui armsast tagasihoidlikust naisest. Ta elab meist umbes 9-10h sõidu kaugusel, seega päris tihti me üksteist külastada ei saa. Ta võttis aga hiljuti kätte ja tuli meie juurde pooleteiseks nädalaks, mis oli väga armas aeg. Tegime rohkem sõprust ning võiks öelda, et päris ämmaga on mul väga vedanud. P'i isa teine naine, kelle juures me esmalt paar kuud elasime, on paras nõid, kellest me hea meelega eemale hoiame :D Seega boonuspunktid päris ämmale. Ilmaga meil tema siin olles küll ei vedanud ja esimesed 4-5 päeva lihtsalt sadas, seega ega me kuhugi väga minna ei saanud. Ega ta ei kibelenudki, sest tuligi aega meie ja lastega veetma.

Lastega sai ta ülihästi hakkama ning nood sõbrunesid temaga väga ruttu. Amber oli üsna vanaema-tüdruk, nagu ülemiselt pildilt näha. Üleüldse oli väga mõnus lõpuks tunda saada, kui meil siin ka rohkem abi oleks. Pittu me küll P'ga ei läinud, vaid paar korda kahekesi toidupoodi, aga asjaks seegi. Kõige parem oli aga see, et ta kordagi ei teinud kommentaare meie laste kasvatamise kohta. Päris traditsioonilised me ei ole, lapsed on hilja üleval ja Cooperi toitumine on aina probleemsem, kuid ta austas, et me teeme asju meie moodi ja päeva lõpuks on kõik õnnelikud. See oli põhiline tülipõhjus äia ja ta naisega elades, et nad muudkui virisesid, kui halvasti me oma lapsi kasvatame.Sellest nad ilmselgelt aru ei saanud, et me teeme meelega mõningaid asju teisiti, kuidas meid kasvatati. 

Igatahes, loodan südamest, et ämma meelest ma ta pojale sobiv pruut olen. Tegin küll piisavalt kooke üle päeva, et natukene pugeda :)

Igatahes, ühel selgemal päeval, kui Cooper lasteaias oli, käisin ämmaga linnas laiamas ka. Kohvitasime, ma tegin oma viisaavalduse jaoks uued dokumendipildid ning käisime paaris poes. Ühest taaskasutuse poest leidsin ma aga hoopis alloleva aarde. Tänaseks olen ühelt Inglise muuseumilt saanud vastuse selle kohta, et Compton Ware oli tõesti ühe sealse keraamiku firma ning see ilmselt üks nende viimase aastate töödest. Ei tea küll, palju see väärt võiks olla, aga ilmselt rohkem, kui vaid 1 dollar, mis mina selle eest maksin.



Sama päeva õhtu läks üsna lämbeks kätte, siis lapsed said end basseinis ka kastetud.



Paar päeva enne ämma ärasõitu oli ilm piisavalt hea, et lõpuks ometi randa ka minna. Oli küll üsna pilvine, aga endiselt soe. P suutis end ka pilvise ilmaga täiesti ära põletada õlgadelt ja nüüd koorub tal vaid nahka. Käisime Ocean Beach'is, mis on siiamaani üks mu siinseid lemmik-randu. Headel päevadel peaks seal ka delfiine näha olema, mida ma ei ole veel iial oma elus oma silmaga näinud. Halvematel päevadel võib seal ka valgehaid kohata.



Emme musi aitab ka selle eest, kui vesi silma läks. Sekund hiljem, oli poiss vees tagasi. 
Meil oli P'ga immigratsioonile rohkem koospilte vaja, seega harv ühine selfie.




Just seal rannas istudes tuli mul mingil hetkel jube suur rahulolu peale. Tol hetkel ämm mängis Cooperiga lainetes, Amber oli mul süles magamas, P oli kõrval, hea soe olla, loodushelid, jne. Elu tundus sel hetkel tõeliselt mõnus, mida on vaja aeg-ajalt meelde tuletada. Selliseid hetki tuleb rohkem tekitada.

No comments:

Post a comment

Ära häbene ja lahutus-uudist

Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilid...