Sunday, 25 February 2018

Meie uus kass, Jack

Inglismaal oli meil natukene alla aasta kassikene nimega Lola, keda me endiselt taga igatseme. Oleks meil palju raha olnud, oleks ta meiega kaasa tulnud. Oleme aga rahul sellega, et ta uue armastava kodu endale leidis. 

Kogu aja oleme aga alati lubanud, et me võtame ühel hetkel endale jälle kassi, kes siis meiega koos vanaks kasvada saab, kuna päris riikide vahelisi kolimisi rohkem plaanis ei ole. Hetkel. Meie üürilepingus oli aga kirjas, et koduloomi lubatud ei ole, seega pikalt me seda ei mõelnudki. Üks päev P aga huvi pärast kirjutas ja küsis, et kas nad ehk saaksid seda punkti üle mõelda ning saimegi loa endale loom majja võtta. Pidime vaid ühele paberile alla kirjutama, ütlemaks, et kui see loom midagi katki teeb, siis me maksame paranduskulud. Eelnevatest kogemustest lõhuvad lapsed ja kobakäpp mina tunduvalt rohkem, kui üks kass.

Pidasin mõnda aega kohalikel Facebook'i müügigruppidel silma peal, aga palju kasse seal ei olnud. Me ei olnud aega leidnud, et kohalikku loomakaitsesse minna sealseid kasse vaatama. Otsustasin ühel päeval aga ise Facebooki kuulutus panna, et kas kellelgi on kassipoegi ära anda või müüa. Vastuseid tuli palju ja kõik olid tasuta äraandmisel, mis oli omas mõttes üsna nukker, mõeldes, kui paljud pisikiisud endale uut kodu vajasid. 

Sirvisin inimeste pakkumisi ja mõtlesin, aga tunnetasime, et kõige esimese pakkumise kassid olid need õiged. Tollel naisel oli nimelt kolm kassipoega ära anda. Mõtlesime pikalt, kas me ehk kahega hakkama saaks, aga otsustasime ikka vaid ühe võtta, ühe triibulise poisi. 

Lapsed autosse, üks kast kaasa ja sõitsime kassipojale järgi. Eelnevalt käisime ruttu poes kassile hädavajalikke asju ja sööki ostmas. Cooper oli nii elevil, et ta jäi juba sinna sõites autos magama, kuna sõit oli oma 20 minutit. Magas ka autost voodisse tõstmise maha ning kassi ta ei näinudki kuni hommikuni.

Amber oli vähe pikemalt üleval ja uudistas karvakera meeleldi, kuigi natukene veel pelgas. Endiselt veel natukene pelgab ühel hetkel, samas teisel hetkel roomab tal järgi.

Ühel heal kassil on aga ka head nime vaja. P'ga mõtlesime õhtul mitmeid variante, ükski ei tundunud päris hea. Mõtlesime, et laseme Cooperil nime valida, seega pidime hommikuni ootama. Cooper oli ärgates kassi üle üsna õnnelik ja mängis mõnuga. Kui ütlesin, et ta saab talle nime valida, siis poiss paar sekundit mõtles ja siis teatas, et kassi nimi on Jack. Ma ise kartsin, et ta oma kolmeaastase peaga paneb kassile nimeks Batman või McQueen või muud sellist. Poiss on aga arukam, kui me arvasime. Nimi kassile sobib ja hea on teda selle järgi kutsuda ka.

Teretulemast meie perre, väike Jack!





No comments:

Post a comment

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...