Monday, 26 February 2018

Emme sai linnaloa


Kodusel emal on oma head ja vead. Üldiselt ma oma rolli meie peres naudin, kuid mõnel hetkel tuleb kopp ette ka. Tunnetasin just hiljuti, et ma olin väga närviline ja pinges ja ei nautinud oma igapäevi. Amberil on hetkel jälle mingi kasvuspurt, mille tõttu on ta kohe ekstra kleeps mu süles pidevalt. Seda ikka juhtub, kui aega endale ei saa või ei leia. Olen korduvalt P'le maininud päevast omaette, aga kuigi ta on sellega alati nõus, pole ma seda teemat rohkem surunud ja seda tõeks ei teinud. Viimati sain ma mõlemast lapsest korraga eemale 6-7 kuud tagasi (v.a. 2x 10min poes käik, kui ämm siin oli)! Ehk see nii hull ei tundugi, aga emadele on vahepeal ka puhkust vaja.

Ma küll ei ole kõige parem selle mõtteviisi rakendaja, mistõttu ma ühel päeval pisarad põskedelt alla voolamas, poest koju tulingi. Nimelt oli see igapäeva surve aina sees kasvanud ning kui Amber kärus vaid röökis ja röökis, et ma teda sülle võtaks, aga ma ei saanud, sest käru sangadel olid toiduostud ja käru oleks muidu uppi läinud, siis ma rohkem ei suutnudki ning häbiga poest poolenisti välja jooksin ning poolel teel koju nutma puhkesin. Kaks päeva hiljem saingi kauaoodatud päeva endale ja ma ei tundnud mitte ühtegi süümekat (okei, paar väikest süümekat alguses oli) selle ees.

Esmalt algas päev väikese sissemagamisega, sest P ärkas koos Amberiga kell 6:30 ja ma põõnasin 9:30ni. Kuna eelneval päeval tuli lõpuks meie uus madrats kohale, oli uni väga magus. Enne seda olime 6 kuud õhkmadratsil kuidagi hakkama saanud. Panin siis vähe viisakama kleidi selga oma päevaks ning kokku olin oma armsast perest eemal umbes 3h.

Käisin lihtsalt poodides ilusaid asju vaatamas, mida ma muidu nautida ei saa, kui lapsed kaasas on.


Esimese asjana ostsin muidugi portsu lõnga, mida ma siis rõõmsalt terve päeva kaasas vedada sain.


Maniküüris käisin ka, kuna ma absoluutselt ei leia kodus hetke omal endal küüsi lakkida. Tehti küll vaid kiire viilimine ja lakk, aga ilus on nüüd vaadata küll.


Jalutasin veel niisama ringi ning lõpuks käisin kohvikus lõunatamas ja ajakirja lugemas. Ma ei mäleta, kuna ma viimati lihtsalt istusin ja ajakirja lugesin! Enne Cooperit tellisin ma regulaarselt kahte erinevat, aga pärast ta sündi sai selgeks, et ega ma väga aega nende lugemiseks ei leia. Seega see mu number 1 prioriteet enam ei olegi. Aga vahelduseks oli väga vahva.



Tarkuseterad ühest vahvast artiklist (ei viitsi hetkel tõlkida):


Lisaks ostsin endale paar riiet ka. Tegelikult kolm, sest ühes poes oli ale Hollisteri riietel ning 3 sain vaid 20 dollariga kätte. Ostsin üsna igavad püksid ja pusa ja sellise vahva seeliku: 


Kui ma P'le sõnumi saatsin, et tule mulle järgi, mu vasak rind on piimast lõhkemas, oli ta tegelikult juba teel, kuna siis hakkas Amberil vaikselt minuigatsus tulema ja vaeseke oli mööda elamist muudkui mind taga otsinud ja nuttu lasknud. Üldiselt oli aga vahva päev enese tuulutamiseks ja lapsed ning mees tunduvad nüüd kordades armsamad. Raudselt luban selliseid päevi endale veel, kuigi siis üritaks vähem raha kulutada ja teha midagi rohkem hingele, näiteks proovida joogat või lihtsalt kohviga parki raamatut lugema, mitte mööda poode trampima.

No comments:

Post a Comment

Meie pere kasvab (jälle)!

Üllatus! Meie perre on lisandumas veel üks beebi! :) Nagu meie puhul ikka, täiesti planeeritud. Kui ma aus olen, siis ma pikalt a...