Järgmine seiklus - Nelson

Kui me esmalt Whangareisse kolisime, siis teadsime, et see ei saa olema kohaks, kuhu me aastateks jäämegi. P pere olemasolek oli siin ainus põhjus, aga nad pole meist sugugi huvitatud pärast seda, kui me välja kolisime. Ametlikult nägime neid viimati jõulude ajal, kui me kinke vahetamas käisime. Paar korda pärast seda oleme kasuämmaga poes kokku jooksnud, äia pole ma näinud. Lapsed ei saanud neilt sünnipäevakingitusigi, rääkimata sellest, et nad aktiivsed vanavanemad oleks, kes aeg-ajalt lapsi hoida tahaks jne. Seega ei ole meil siia jäämiseks ühtegi põhjust.

Üldiselt on siin linnas kõik olemas ja lähedalasuvad rannad on super, aga rannad ei ole ühestki Uus Meremaa kohast liiga kaugel. Mis meile siin kõige vähem meeldib, on kuritegevus, mis tundub vaikselt tõusvat. Narkootikumid ja igasugused gängid on siin samuti üsna suureks probleemiks. Ma alati kujutasin ette, et Uus Meremaa on nagu mingi heaoluriik, aga vot ei olegi. Siinsest nukramast elust annab tõestust see näiteks, et paar kuud tagasi leidsin ma väikese umbes 3aastase poisi omaette mänguväljakult. Oli peaaegu teed ületamas, kui ma ta peatasin. Kahjuks aru ma ei saanudki, kas ta tuli sinna üksi või kellegiga koos, aga nende 20minuti jooksul, mis ma temaga veetsin, ei tulnud keegi teda otsima. Ta rääkis mulle, kuidas emme ja tädi ükskord üles ei ärganud ja kuidas tita vahepeal nutab, aga tal midagi ei valuta. Üsna nukraks tegi meele küll ning pärast mõnda minutit helistasin politsei, et nad poisi vanemate otsimisega aidata saaks, sest ma pidin Cooperile lasteaeda järgi tõttama (lisaks ei oleks julenud ma poissi igale inimesele üle andma ka). Lisaks sellele, mõni päev tagasi üritati ühte koolitüdrukut võõrasse autosse tirida, vaid paar tänavat meie kodust eemal. Need vaid mõned eredamad näited.

Tundsime, et nüüd oleks parim aeg järgmiseks seikluseks ja siit ära kolimiseks. Lahkuksime enne suvemelu, ning selleks ajaks, kui Cooper kooli läheb, saaks me end sisse elatud. Uueks elukohaks valisime NELSONi lõunasaarel. P on alati rääkinud sellest linnast kui kohast, kus ta ühel päeval elada tahaks, lihtsalt, et see on ilus koht. Tegin natuken eeltööd mõnes Facebooki grupis ning absoluutselt kõik ütlesid, et super koht rahulikuks pereeluks.

Seega mõeldud, tehtud. Tegelikult otsustamine, et minna, võttis meil ikka aega. Nelson asub meist 1000km kaugusel, seega päris nii ei ole, et me kergelt tööintervjuudele sõita saaks või elamiskohti vaatama. Seega teeme natukene riskantse mineku ilma nende asjade eelneva organiseerimiseta. Töökohtatele muidugi hakkab P paar nädalat enne minekut CVsid saatma, et kui intervjuule kutsutakse, siis saame seda seal olles teha. No ja keegi ei rendi maja, kui kindlat tööd ees ei ole. Seega esialgu peatume camping ground'is (matkaala, telkimisala, ei oska õigesti tõlkida). Asju me siit kaasa ei vea nagunii, sest nende transport oleks meeletult kallis ja ega meil siin väga palju ei ole ka, mida oleks väärt kaasa tarida. Telk on meil olemas ja sellele lisaasju saab. Camping ground'is on olemas dušid, väike köök, mänguväljak, pesumaja jne, et päris metslased me ei oleks. Päeval ongi hea, et olukord sunnib ümbrusega tutvuma ning töö ja elamise asju ajama. Mitmed ilmselt vangutavad pead, et kuidas te nii saate lastega, aga nad on nii väikesed, et neil oleks hetkel küll jumalast savi. Kõige mugavam variant see ei ole, aga rahaliselt kõige soodsam ning pesemata-söömata-magamata me ei oleks. Sisetunne on väga positiivne, et töö ja katuse peakohale saame. Elame vaid ühe korra ja elu on seiklus :)

Kass Jack tuleb kusjuures meiega kaasa. Teda telkima tuua küll ei saa, talle otsime mõne kassihotelli, kelle hinnapakkumisi ma hetkel ootan. Selle jaoks peame talle ruttu vaktsiinid ära tegema, sest ta on meil selline arstivaba kass olnud. Esialgu mõtlesime ta ajutiselt P ema juurde viia, aga ta elab Gisbornes, mis on omakorda mitusada kilomeetrit meie sõiduplaanist kõrval. Lisaks oleks kassile järgi minek hiljem tunduvamalt kulukam  (kütus pluss saartevaheline praam), kui teda selle aja kassihotellis hoidmine. Maha teda jätta ei saa, sest Cooper nii tihti ütleb, kuidas talle meeldib, et meil on kass ja kui palju ta Jacki armastab.

Nii et, nüüd on palju asjade ajamisi ja planeerimisi, et meil oleks sõiduplaan, me oma siinsetest asjadest lahti saaks jne. Hoian teid kõiki meie järgmise seiklusega kursis :)

Kes siin käinud, andke aga soovitusi, mida me tee peal vaatamas võiks käia! Ma pole tegelikult Uus Meremaad nii palju veel näinud, seega meeleldi teeme autoreisi mõne päeva pikkuseks, et saaks mõnes kohas peatuda ja ilusaid kohti näha.

Uus Meremaa elanik!

Teatan uhkusega, et olen nüüd ametlikult Uus Meremaa elanik! Võin töötada ja õppida ja keegi ei saa mind välja visata. Tegelikult juba paar nädalat, aga pole jõudnud siin veel jagada :)

Tegemist on küll esialgu mõnes mõttes tähtajalise elamisloaga, kuna reisitingimused on mul kaheks aastaks peal. See tähendab, et järgmise kahe aasta jooksul võin vabalt riigist sisse ja välja käia, aga pärast kahte aastat nad mind uuesti sisse ei laseks, kui ma lahkuma peaks. Samas, kui ma kunangi ei lahku, siis võin elu lõpuni siin olla. Selle elamisloaga ei ole mul küll mingeid õigusi riigiabile jms.

Kahe aasta pärast saan alalisele elamisloale kandideerida, mis annab mulle kõik samad õigused nagu ka kohalikele. Saan riigist nii palju sisse ja välja käia nagu soovin ning vajadusel saan ka riigipoolset majanduslikku abi. Ja kui mul on lõpuks see alaline elamisluba kolm aastat ära olnud, siis saan kodakondsusele kandideerida, mis mul raudselt plaanis on.

Siit edasi on elamisluba ja kodakondsus tunduvamalt odavamad, kui see esialgne elamisluba oli, mis on tore. Alaline elamisluba oli mälu järgi umbes 160 dollari kandis ning kodakondsus natukene alla 500 dollarit. Eks need võivad küll 3 ja 5 aasta pärast natukene teised olla, aga siiski palju soodsamad, kui ma ise arvasin neid olevat.

Igatahes saan öösiti palju rahulikumalt magada ja sirgema seljaga tänaval ringi käia :)

Kui 24h on liiga vähe

Alustame sellise armsa pildiga, sest kõik, mis ma teen, on neile ja nad on seda väärt.

Ma tunnen viimasel ajal, et ajast on hirmsasti puudust, et saada tehtud kõik, mida ma soovin. Samas päev otsas on tegemist ja õhtuks on ikka tunne, et mitte midagi ei saanud tehtud. Kuid eks see koduse ema elu selline on, et pisitööd võtavad oma aja, kuid nende tegemist on märgata vaid siis, kui keegi neid ei tee. Alati on pesu, mida voltida ja ära panna. Alati on pesu, mida pesta ja kuivama panna. Pesumajandus nelja inimesega on ausalt lõpmatu. Alati on kedagi vaja sööta või koristada. Alati on nõusid, mis vajavad pesemist. Alati on midagi, mida koristada - tolmud võtta, vannituba valgendada jne. Alati on laiali olevaid mänguasju, mida ära panna. Teed ühte asja ja juba mõtled, mis järgmisena tegemist vajab, et me päris korralageduses ei elaks. Lastega tahaks aega veeta ja mängida ja raamatuid lugeda ka. 

Kui P käib tööl ja koju tulles sellele enam ei mõtle, siis minu mõte käib alati. Ka voodis olles und oodates juba mõtlen, mis järgmisel päeval kindlasti ära vaja teha oleks. Puhkust ka võtta ei saa. Kuigi P hakkab vaikselt paremaks muutuma, siis päris esirinnas ta kodutöödega abistamises ei ole. Ma olen maailma kehvim küsija ka ning eks sellist asjadega ole sedasi, et vahepeal on lihtsam ise ära teha, kui sada aastat oodata, kuni ta viitsib. Ja naiste koristamine on vähe teine, eksju.

Kõige selle juures tahaks imenatukene enda aega ka, et kududa. Hetkel on käsil mu siinne esimene tasu eest kudumine, millel on väike tähtaeg ja millega ma natukene hädas olen, aga küll tehtud saab.

Viimasel ajal on mul meeletu väsimus olnud, millega ma tihti Amberiga koos lõunauinaku teen ning selle juures ikka kell 21 juba magan. Eile tuli välja, et mul on rauda natukene vähe veres, mistõttu sain natukene ravimeid ja ehk varsti on vähe rohkem energiat jälle.

Kevade tulek ka raudselt aitaks, kuna me oleme kõik vaid korda mööda haiged. Cooper on palju lasteaiast kodus, kuna mingi köha kimbutab teda muudkui. Amber on lõpmatult tatine nagu ma isegi. P on tavapärasest rohkem töölt kodus haige olnud. No ja siis kui nad kõik sedasi kodus haiged on, siis ongi rohkem tegemist, et kõigi tagant koristada ja korda pidada. Oleks meie elamine siis superkorras alati selle tulemusena...

See kõik on ka põhjuseks, miks ma ei ole jõudnud eelmisele postitusele järge kirjutada. Aga see tuleb kunangi varsti varsti!

Õrna kasvatuse poolt - esmamõtted

(Lühike postitus teema tutvustuseks ja mu esimeste mõtete kirjapanekuks)

Kiindumusteooriast ja turvalisest kiindumussuhtest kuulsin ma esmalt oma esimese ülikoolikursuse ajal, kui psühholoogia oli vaid valikmoodul. Siis polnud lapsi veel plaaniski, aga see teema tekitas minus kohest huvi ja kirge. Aasta hiljem ootasin enda esimest last ning teadsin, et oma kasvatuses järgime just mu õpitut, mitte seda, mida enamus teisi inimesi ja kasvatusraamatuid soovitavad. Eriti huvitav oli see, et kui ma hiljem kaugõppes põhiainena psühholoogiat õppisin, olid kiindumusteooria ja kiindumussuhted jälle teema, mida õpetati. Pani mõtlema, et kui see on üks esimesi asju, mida tulevastele psühholoogidele õpetatakse, miks ei ole see üks peamisi asju, mida ka lapsevanematele õpetatakse?

Ainsworthist ja Bowlbyst (kiindumusteooria esmaloojad, kirjutan neist teinekord rohkem) õppisin ma küll esmakordselt oma 5-6 aastat tagasi, kuid kogu see temaatika on endiselt mulle väga südamelähedane. Sellele on lisanud rohkem teavet naturaalsest ja õrnast kasvatusest (natural and gentle parenting) ning kui kahjulikud võivad igasugused unetreeningud jms olla. 

Kõige selle juures mainiks, et meie tavalised kasvatusmeetodid on vaid Lääne ühiskonnale omased. Aasias, Aafrikas ja mitmetes muudes piirkondades on tavaline, et lapsed magavad koos vanematega, imetavad pikalt ning nende vajadusi järgitakse rohkem. Lääne ühiskond on üsna lastevastane, kuna pisikesed beebid pannakse ülivarakult üksinda teise tuppa magama, öö otsa magamine on ületähtsustatud, kuigi enamus beebid lihtsalt ei ole selleks bioloogiliselt võimelised, mistõttu unekool ja laste end magama nutmine on justkui normaalne, kuigi see on nende aju arengule üsna kahjulik. Arvamused sellest on küll õnneks muutumas, aga vanemad generatsioonid endiselt pahurdavad, et kui me lapsi liialt hoiame, hellitame nad ära ja et laps peab oma kohta teadma. Kuulsime korduvalt Pi isalt ja ta naiselt, et me peaks Cooperi puhul rohkem füüsilist karistamist harrastama ning P vanaema on üritanud mulle selgeks teha, et beebid peavad väikesest saadik teadma, et maailm ei ringle nende ümber ja kuidas ta oma lapsi teise tuppa nutma jättis.

Lühikene imetamise aeg on samuti läänelik, enamasti, kuna naised peavad väga tihti ruttu tööle naasma. Eesti on 3aastase emaduspuhkusega õnnelik. Inglismaal saavad naised aasta kodus olla, siin Uus Meremaal tõsteti emaduspuhkust just 16 nädala pealt 22 nädalale ning Ameerikas mõnes kohas ei saa naised mingit puhkust ning peavad vaid mõne nädala möödudes tööle naasma. WHO (World Health Organisation) näiteks soovitab imetada vähemalt teise eluaastani või rohkem, mis tihti töö tõttu on üsna võimatu.

See teema on tegelikult nii pikk ja lai, et ma arvan, et ma teen rohkem eeltööd ja lisan viiteid artiklitele ja uurimustöödele, et kogu seda teemat natukene rohkem tutvustada. Kirjutaks rohkem sellest, kust tuleb arvamus, et lastele liigse kiindumuse avaldamine rikub neid ära ning kuna ja miks me paneme lapsi eraldi magama ja miks unetreeningut nii tähtsustatakse. Lisaks rohkem sellest kuivõrd vajalik on turvaline kiindumussuhe lapse arengule, miks ma olen unetreeningu vastu jne. Vaatame, kuhu see teema mind viib ja loodan, et saan kasvõi ühele lugejale midagi uut õpetada :)

Internetivabad pühapäevad

Nagu alati, tegin ma endale selleks aastaks nii mitmedki uue aasta lubadused. Mõned neist on vaikselt maha tõmmatud (tee nädalas 3x trenni) ja teiste kallal veel töötan (saa autojuhiload). Üks, millest ma olen aga ilusti kinni pidanud on interneti/sotsiaalmeedia vabad pühapäevad.

Tunnistan ise, et sotsiaalmeedia tekitab mul üsna suurt sõltuvust. Olles lastega kodune ja üldiselt üsna antisotsiaalne, siis on see minu jaoks ideaalne võimalus maailmaga endiselt ühenduses olla. Paljud aga teavad, et kui hakkad Facebooki või Instagrammi vaatama, siis möödub märkamatult palju aega.

Pühapäeviti ärgates läheb mu telefon kuhugi kaugemale ära, et mul ei tekiks isugi seda vaadata. Esimesed paar nädalat olid natukene raske, aga nüüd ma lausa ootan pühapäeva. Tihti tuleb esmaspäeval maailmaga ühenduses olles tõdeda, et ei jäänud millestki rabavast ilma.

Kui muidu ei katsu telefoni pea üldse, siis kui midagi väga vaja otsida on, ma teen seda. Näiteks ilma või pangakontot. Aeg ajalt üritan nädala jooksul ka vähem telefoni otsas olla ja siis saan P'lt sõnumeid, et kas kõik ikka korras on. Aga ta hakkab vist sellega vaikselt harjuma. Mul on veel pikk tee, et sotsiaalmeedia mind päris külmaks jätaks ja eks sel ole omad võlud, aga tore on teada, et ma suudan sellest väikeseid pause teha.

Loosiõnn

Jaanuarist saadik olen ma üsna usinalt igasugustes internetis olevates võistlustes osa võtnud. Üks P'i endine kolleeg teeb seda ka üsna palju, ning temaga koos siis otsime neid muudkui. Enamasti võtan osa võistlustest Instagramis ning mõned ka Facebookis. Ei mingeid selliseid, kus peab kõike jagama, pigem siin pead lihtsalt kommenteerima ja kellegi teise nime ka täägima. Ei midagi keerulist ning Amberit imetades/magama pannes on mul seda aega teha küll.

Arvestades, et ma päris iga päev neid ei tee, siis arvan, et mul on üsna hästi läinud ja seni olen neljal korral võitnud. Võidu tunne on lahe, sest töö selle jaoks oli väike ja ei maksnud midagi. 

Esimese auhinna, mille ma võitsin, pani välja Avocado NZ ühendus, mis loosis välja kolm pakki sõbrapäeva magustoidu tegemiseks. Sain kuus super ilusat ja suurt avokaadot, natukene šokolaadi, üks kookospiim ja retseptiraamat. Neist asjadest sain ma avokaado-šokolaadikreemi teha, mis tegelikult tuli jube hea välja, vaid super super rikkalik. 

Teine võit oli tegelikult üks mesilasmürgi näomask, millest ma pilti ei leiagi, aga link on siin. Võin ausalt öelda, et see ei teinud küll absouutselt mitte midagi. Hea teada, et ma ei pea nüüd eluliselt vajalikuks pea $10 ühe maski eest välja kandma.

Kolmas võit paar kuud hiljem oli selline ilus suur lina, mida saab igalpool elamises või õues kasutada. Hetkel katab see ilusti meie suvatugitooli ära, mis on paremaid päevi näinud. Rahaliselt on see praeguseni kõige hinnalisem auhind, $129.

Viimane auhind tuli vaid kuu või nii tagasi ja see on seitse pudelit kuivshamponi, mis hetkel siin $10 pudeli eest müügil on. Just hinna tõttu ma eriti kuivshampoone ennem kasutanud ei ole, aga nüüd on nii hea hommikuti juukseid värskendada, kui ei viitsi neid pesta.

Eks näis, kuidas edasi läheb ja mis põnevaid asju ma veel võita võin.

Käsitsi pastategu

Igasugu kokasaated on mu suured lemmikud, näiteks MasterChef ja My Kitchen Rules (eriti Austraalia variandid) ja Great British Bake Off. P-l on neist ilmselt siibrini, aga laseb mul rahus vaadata ja arutab toimunut ilusti minuga.

Reaalsus on küll selline, et enamusi neise tehtavaid toite ma meile teha ei saa, kuna mul on kaks pudinat alati samal ajal midagi nõudvat ning eelarvelised takistused. Mõningat asja tahaks aga väga proovida.

Hiljuti näiteks tuli nii isu ise pastat teha. Pastamasinat mul ei olnud, aga sain ka ilma selleta hakkama. Taigen pasta jaoks oli superlihtne ja ka odav - jahu, natukene soola, muna ja soovi korral natukene oliivõli. Eks retsepte ole internetis mitmesuguseid. Kõik kokku segada, tainast natukene sõtkuda ja külmikusse tahenema. Üsna kiire protsess.

Ilma pastamasinata pasta välja rullimine ja käsitsi lõikamine oli kõige aeganõudvam osa, eriti kuna Amber hakkas virisema ja ma paar viimast portsu lõikasin teda süles hoides. Kunangi raudselt investeerin pastamasinasse, sest tulemus oli seda väga väärt minu meelest.

Värske pasta vajab vaid mõned minutid keetmist ning kastet. Seega, kui kõik on eelnevalt ette valmistatud, siis on üsna kiire toit. Pasta peale tegin küüslaugu kastme ning teised nosisid hea meelga (va Cooper, aga ta keeldub enamusi toite).

Tunnistan, et pastategu oli kuutagune tegu või nii ja ma uuesti pole teinud, aga mõttes on see olnud küll. Tuleb lähiajal jälle proovida vist. Seekord oleks vahva mingeid täidisega ravioolisid vms teha.

MasterChef, siit ma tulen!