Friday, 27 July 2018

Õrna kasvatuse poolt - esmamõtted

(Lühike postitus teema tutvustuseks ja mu esimeste mõtete kirjapanekuks)

Kiindumusteooriast ja turvalisest kiindumussuhtest kuulsin ma esmalt oma esimese ülikoolikursuse ajal, kui psühholoogia oli vaid valikmoodul. Siis polnud lapsi veel plaaniski, aga see teema tekitas minus kohest huvi ja kirge. Aasta hiljem ootasin enda esimest last ning teadsin, et oma kasvatuses järgime just mu õpitut, mitte seda, mida enamus teisi inimesi ja kasvatusraamatuid soovitavad. Eriti huvitav oli see, et kui ma hiljem kaugõppes põhiainena psühholoogiat õppisin, olid kiindumusteooria ja kiindumussuhted jälle teema, mida õpetati. Pani mõtlema, et kui see on üks esimesi asju, mida tulevastele psühholoogidele õpetatakse, miks ei ole see üks peamisi asju, mida ka lapsevanematele õpetatakse?

Ainsworthist ja Bowlbyst (kiindumusteooria esmaloojad, kirjutan neist teinekord rohkem) õppisin ma küll esmakordselt oma 5-6 aastat tagasi, kuid kogu see temaatika on endiselt mulle väga südamelähedane. Sellele on lisanud rohkem teavet naturaalsest ja õrnast kasvatusest (natural and gentle parenting) ning kui kahjulikud võivad igasugused unetreeningud jms olla. 

Kõige selle juures mainiks, et meie tavalised kasvatusmeetodid on vaid Lääne ühiskonnale omased. Aasias, Aafrikas ja mitmetes muudes piirkondades on tavaline, et lapsed magavad koos vanematega, imetavad pikalt ning nende vajadusi järgitakse rohkem. Lääne ühiskond on üsna lastevastane, kuna pisikesed beebid pannakse ülivarakult üksinda teise tuppa magama, öö otsa magamine on ületähtsustatud, kuigi enamus beebid lihtsalt ei ole selleks bioloogiliselt võimelised, mistõttu unekool ja laste end magama nutmine on justkui normaalne, kuigi see on nende aju arengule üsna kahjulik. Arvamused sellest on küll õnneks muutumas, aga vanemad generatsioonid endiselt pahurdavad, et kui me lapsi liialt hoiame, hellitame nad ära ja et laps peab oma kohta teadma. Kuulsime korduvalt Pi isalt ja ta naiselt, et me peaks Cooperi puhul rohkem füüsilist karistamist harrastama ning P vanaema on üritanud mulle selgeks teha, et beebid peavad väikesest saadik teadma, et maailm ei ringle nende ümber ja kuidas ta oma lapsi teise tuppa nutma jättis.

Lühikene imetamise aeg on samuti läänelik, enamasti, kuna naised peavad väga tihti ruttu tööle naasma. Eesti on 3aastase emaduspuhkusega õnnelik. Inglismaal saavad naised aasta kodus olla, siin Uus Meremaal tõsteti emaduspuhkust just 16 nädala pealt 22 nädalale ning Ameerikas mõnes kohas ei saa naised mingit puhkust ning peavad vaid mõne nädala möödudes tööle naasma. WHO (World Health Organisation) näiteks soovitab imetada vähemalt teise eluaastani või rohkem, mis tihti töö tõttu on üsna võimatu.

See teema on tegelikult nii pikk ja lai, et ma arvan, et ma teen rohkem eeltööd ja lisan viiteid artiklitele ja uurimustöödele, et kogu seda teemat natukene rohkem tutvustada. Kirjutaks rohkem sellest, kust tuleb arvamus, et lastele liigse kiindumuse avaldamine rikub neid ära ning kuna ja miks me paneme lapsi eraldi magama ja miks unetreeningut nii tähtsustatakse. Lisaks rohkem sellest kuivõrd vajalik on turvaline kiindumussuhe lapse arengule, miks ma olen unetreeningu vastu jne. Vaatame, kuhu see teema mind viib ja loodan, et saan kasvõi ühele lugejale midagi uut õpetada :)

1 comment:

  1. Mina olen ka turvamise kiindumussuhte usku. Mu 5-aastane on saanud lähedust just nii palju kui ise on soovinud. Igasugu unekoole ja magama nutmisi ma ei poolda, kohe kindlasti teeb see rohkem kahju kui kasu. Ei mõista miks peaks vanem oma beebile õpetama, et karjugu kaua tahab, keegi niikuinii ei tule... Ja meie 5-aastane ei ole kohe kindlasti lähedusega ära hellitatud. Hoopis hästi empaatiline, julge ja elurõõmus on. Ei karda küsida ja arutleb palju. Pooldame põhimõtet et laps on siiski ka inimene.

    ReplyDelete

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et ne...