Eesti, siit ma tulen!

Kuu aja pärast sõidan pikaks nädalavahetuseks Eestisse perele oma ilusat figuuri näitama ja ma NII ootan seda! Esialgu oli plaan detsembrikuus minna, aga piletihinnad on jõulude ajal ikka hirmkallid. Jaanuari esimene nädalavahetus oli veel kallis, aga kolmas nädalavahetus oli juba enam-vähem.

Pileteid vaatasin väljasõiduga Birminghamist, kuhu lennujaama on meil vaid umbes 20 minutiline autosõit. Ühtegi odavlennufirmat sealt vist Eesti poole ei lähe. Odavaima pileti sain Lufthansaga ning sõit on ümberistumisega Frankfurtis. Vähemalt saan mugavas lennukis istuda, lennu peal süüa ja kohvri eest ei pea ka midagi lisaks maksma.

Muidugi väike hirm on rasedana lennata, kuid Lufthansa lubab kuni 36rasedusnädala lõpuni arstitõendita lennata, kui on olnud komplikatsioonidevaba rasedus. Küll aga soovitatakse pärast 28nädalat lennates arstilt igaks juhuks tõend võtta. Minu väljalend on 32nädala lõpus, seetõttu igaks juhuks küsin arstilt ikka tõendi kaasa. Lisaks on vaja leida mingi hea reisikindlustus, mis ka raseduse komplikatsioone-sünnitust välisriigis (imelik on Eestit küll välisriigiks kutsuda :P) kataks, sest parem karta kui kahetseda.

Minu riided raseduse ajal

Esialgne plaan oli mitte liialt raha kulutada raseduseaegsetele riietele, sest kannan ma neid ju siiski vaid piiratud aja. Hea plaan oli. Mida suuremaks ma paisun, seda ebamugavamalt ma end tunnen ja seda parajamaid riideid ma vajan. Õnneks armastasin ma eelnevalt kanda üsna lohvakaid pluuse nagunii, mistõttu ma liialt uusi pluuse ostnud ei ole. Veel. 

Seetõttu kui ma esmalt paksemaks minema hakkasin, siis esialgu hakkasid mu tollased üsna kitsad püksid kõik väikseks jääma. Mõningaid sai natukene pikemalt kantud juuksekummi abil, mis nööpi kinni hoidis. Noil kordadel olid pikad ja lohvakad pluusid ka väga kasuks. Esimeseks raseda-ostuks osutusidki raseda-püksid:

Kuna mu üliõpilase-ale ASOS lehel kestis novembri lõpuni, siis suundusingi sinna oma esimesi raseda-pükse ostma. Üleval pildil olevad tumesinised püksid, mis on üleval vasakul pildil olid küll alguses natukene suured, kuid suur ja lai kumm pükste ääres oli mõnusalt mugav ning püksid näevad ka väga viisakad välja. Hea on neid tööl ka pikemate saabastega kanda, mis hoiavad talvel jalgu soojas. Ülemised parempoolsed püksid (ASOSest) on NII mugavad. Nad on tehtud pehmemast materialist ning näevad natukene pidžaamapükste moodi välja, aga korraliku pluusi ja kingadega saab neid tööl vabalt kanda.

Leggingsid (samuti ASOSest) on muidugi kohustuslikud, sest nad on lihtsalt nii kuradima mugavad. Eraldi rasedatele mõeldud legingseid on mul kolm paari - kahed musta värvi (erineva paksusega materialist) ja ühed tumesinised. Raseduse-eelsed mahuvad mulle ka veel jalga, kui ma kummi kõhu alla sätin, aga päeva peale muutuvad natukene ebamugavamaks.

Alumised parempoolsed püksid ostsin ma Mamas & Papas kodulehelt. Muidu on superkenad püksid, aga ma oleks pidanud numbri väiksemad ostma. Kujutasin ette, et ma rasedusega kasvan nii palju, et UK riidenumber 10st saab number 12, teadmata, et raseda-riided tehaksegi ka puusast ja kintsust suuremad (vähemalt mulle on nii tundunud). Lootsin, et ehk lähen piisavalt paksuks nende pükste jaoks, kuid praegu on nad veel väga löhvakad ja tahavad pigem alla kukkuda, kui jalas püsida. Aga mul on veel aega nende jaoks kosuda!

Raseda-sukapüksid on ka ASOSest ja vaatamata sellele, et nad imelikud välja näevad (millised raseda-riideid tegelt ei näe imelikud välja...) on nad väga mugavad.

Parempoolsed viigipüksid ostsin Mothercare'st pärast Coventry'sse kolimist, sest siinne peakontor on palju professionaalsem, kui meie Londoni oma oli. Ei midagi erilist, lihtsalt viisakad viigikad.

Kleitide ostmise tuhin tuli mul ka peale ning kõik ülevalolevad kleidid ostsin ma samuti ASOSest. Triibud ja tumedad värvid lähevad mulle ka hästi peale. Vasakpoolne kleit on pigem nagu suur-suur (ülisuur!) t-särk ning triibud on tumesinised. Keskmine kleit on kootud ning natukene läbipaistev, mistõttu ma ilma leggingsiteta seda kindlasti ei kannaks. Parempoolne kleit on alles viimase nädala ost ja üks mu lemmikuid, sest kleit näeb lihtsalt NII armas välja (ASOS Maternity Kate Dress, kui kellelgi huvi on).

 

Praeguseks on mul ainult kaks raseda-pluusi. Vasakpoolne on New Look'ist ning on lihtne ja igapäevane. Parempoolne on ASOSest ning samuti üks mu lemmikoste. Pluus on siidisest materialist ning punane värv lilledel näeb päris elus tunduvamalt erksam ja kenam välja.

Lisaks olen ma pea iga kuu paar paari uusi rinnahoidjaid ka ostnud, iga kuu aina suurem number. Neid olen ma ostnud Primarkist, kus nad vaid £2-3 maksavad. Varsti hakkan uurima, kust hea hinnaga kvaliteetseid immetusrinnahoidjaid osta saaks.

Tõesti ei julge ette öelda, et ma rohkem riideid raseduse-ajaks ei osta, samas tore oleks, kui ma siin loetutega ning eelnevate riietega läbi saaks. Mõtlen, et rase olen ma ju vaid kolm järgnevat kuud ja vaid kaks kuud neist olen ma veel tööl. Viimase kuu saan ma kodus pidžaamades veeta, kui ma nagunii ülisuuri mõõtmeid oman. Pigem kulutaks raha põnni garderoobi täiendamisele, et tema vähemalt meil hea välja näeks :)

Laisk hommik

Teisipäeva hommik ja ma olen voodis ja blogin. Imeline! Tegelikult varsti peab pesus käima ja end valmis sättima, aga vähemalt saan natukene uimerdada. Nimelt on pool 11 ämmaemandaga kohtumine, mistõttu ma alles lõuna paiku tööle lähen. Ma vaesekene pean siis bussiga sõitma, täitsa hull, kui ruttu ma auto omamisega ära harjunud olen :P

Enne arstiaega on vaja kesklinnas kusagil vereproove tegemas käia. Selle pidin ma küll viimase kahe  nädala jooksul korda saama, aga enamus apteeke, kus vereproove tehakse, teevad neid vaid nädala sees enne lõunat ja päris iga nädal ei taha ka tööle hiljaks jääda, sest kesklinnas tööle minek võtab oma tund aega aega.

Ma küll ühe korra andsin kõik oma vereproovid juba esmalt Londoni haiglas, aga siin uue ämmakaga registreerides pean neid uuesti tegema. Londonis asus ämmaemand suures haiglas, kus tehti kõik vereproovid ka ära, seekord asub ühes väikeses perearstikliinikus, kus vereproove ei teha. Seetõttu peangi kuhugi apteeki minema, kus neid tehakse. Õnneks üks on täitsa kesklinnas olemas, kuhu saab lihtsalt kohale marssida ja kuhu ei pea aega panema. Ämmakas saab nende tulemused küll natukene hiljem, aga no juhtub. Ma ise ei põe, sest kõik oli esimesel korral korras. Ma ei saa aru üldse, miks ma neid uuesti tegema pean, kui ma juba ühe korra olen kõik proovid andnud teisele arstile ja kõik tulemused on mu raseduse-raamatus kirjas.

Igatahes tore oli P'le teha hommikukohvi ja siis ise voodisse tagasi ronida, mõeldes, et vaid kaheksa nädala pärast saan ma seda iga päev teha :D

Mul on nimelt töökohale teatatud, et ma alustan oma emaduspuhkust 17. veebruaril (tähtaeg on 9. märts), aga plaanis on kaks esimest veebruari nädalat puhkust võtta. Seega loodetavasti saan 4 nädalat enne põnni sündimist puhata ja mängida rahulikult.

Mrs Scrooge

Kuna mind on suur emme-tuhin tabanud, siis olen hakanud otsima fotograafe, kes teevad vastsündinutest pilte. Idee oli hea, sest poisist tahaks ikka armsaid pilte teha, kui ta veel päris uus on, aga kooner minus enam väga seda ideed ei poolda. 

Olen vaadanud mitmeid fotograafide kodulehti ja meelde on jäänud hinnad umbes £50 sessiooni eest ja kui kõiki fotosid tahame CDle, siis maksab see lisaks oma £250-£300. Selle raha eest saaks ma endale korraliku fotoka ja pildi-töötluse programmi osta! Küll mul kodus oleks aega põnni siis pildistada, sest Pinterest on täis ideid koduseks fotosessiooniks lapsega, isegi õpetused piltide töötlemiseks.

Vaja nüüd soodne, aga hea kaamera leida :)

Rahvusvahelise pere probleemid

Tuleb hakata vaikselt mõtlema selle üle, millise riigi kodanikuks me oma lapse registreerime. Valikuid on meil lausa kolm:

- Eesti kodakondsus, sest mina olen Eesti kodanik

- Uus Meremaa kodakondsus, sest P on Uus Meremaa kodanik

- Suurbritannia kodakondsus, sest minu alaline elukoht on UKs. P'l on siin olemiseks viisa, mille ta sai selle kaudu, et ta vanaisa oli siin sündinud, mida ta saab põhimõtteliselt igavesti pikendada, aga mida siiski vaid 5 aasta kaupa antakse.

Ma arvan, et kui lapsest saaks Suurbritannia kodanik, siis oleks lihtsalt üsna kummaline, et meil kõigil erinev kodakondsus on. Pikema aja paan on meil siiski Uus Meremaale kolida, kui Suurbritannia end ammendanud on, seetõttu vist oleks kõige mõtekam poeg uusmeremaallaseks registreerida. Kuna ta on Suurbritannias sündinud, siis ta saaks ka selle kodakondsuse endale sünniõiguse järgi, kui tal kunangi selle järgi soovi peaks olema.

Eestisse plaani minna ei ole, seega seda kodakondsuse varianti ei ole ma väga isegi mõelnud. Kui me laps kunangi soovibki sinna minna, siis ma olen kindel, et see on tal üsna kerge selle tõttu, et ta ema seal sündinud on.

Tõeline first world problem :D

Kenilworth Castle

Meiele üsna ligidal asub Kenilworth Castle, mida me lõpuks külastada otsustasime. Loss on talvisel ajal vaid nädalavahetustel lahti, mis meile väga sobis. Käisime hommikul ennem ultrahelis Rugbys ja vurasime sealt otse Kenilworthi. 

Pileteid ostma minnas pakuti meile hoopis English Heritage liikmelisust, mille me otsustasime võtta. Liikmemaks meil kahepeale tuli 84 naela järgneva 15 kuu eest. Liikmeks olemine annab meile tasuta sissepääsu enamustesse English Heritage vaatamisväärsustesse, mõndadesse saame soodsamalt, näiteks kaks ühe hinnaga. Seega saame edaspidi sissepääsutasuta külastada näiteks isegi Stonehenge'i, Whitby Abbey't ja mitmeid rohkem ja vähem tuntud losse ja vaatamisväärsusi. Mina ja P oleme mõlemad üsna suured ajaloohuvilised ning väga naudime selliseid väikeseid päevareise, seega tuleb see liikmelisus meile kohe kindlasti kasuks.

Kenilworth'i loss valmis esmalt 1120ndatel aastatel ning aja jooksul ehitasid selle erinevad omanikud seda aina uhkemaks. Loss on olnud ka mitmete tähtsate Inglise ajaloosündmuste asukohaks ning see on mitmete kuningate-kuningannadega seotud. Elizabeth I külastas seda mõned korrad ning üks hoonetest valmiski vaid tema külaskäiguks. Ma pikemalt detailidesse ei lähe, kes tahab, see saab internetis lugeda. 

Ilmaga meil ka alguses vedas, sest oli imekaunis päikesepaiste, kuigi õhk oli jahe. Hiljem saime natukene vihmasabinat ka ning kahjuks lõpupoole läks natukene pilviseks ning enam nii kenasid pilte ei saanud.

Paar hoonet olid õnneks veel täiesti püstised ning sisustatud. Saime jälle imestada, kui pisikesed ja lühikesed inimesed küll vanasti olid. Magamistoast ma küll pilti ei teinud, aga sealne voodi oli küll sama suur või väike, kui tänapäeval laste voodid on.

Mul oli ka suur soov inglispärane ja lõunaks scone'i süüa, mis eesti keeles on Google Translate sõnul karask. Vahele clotted cream (hüübinud koor?) ja mu lemmik-moos Tiptree'lt (imearmsas piskeses purgis, mille ma kaasa võtsin!) ning kõrvale cappuccino ja oi kui hea oli.

Kui ma tavaliselt väga meenete poes aega ei veeda, siis seekord oli seal vaatamist küll ja küll. Ostsin endale (meile) English Heritage moosi ja chutney't ka - maasikamoosi šampanjaga, Inglise õlle-chutney ja maamehe marineering (ilmselt vähe vale tõlge).

Lossis olime kokku vast 2 tundi, sest liialt suur see ei olnud ning mulle täitsa sobis, selg ei jõudnud valutama hakata vähemalt. Üldiselt väga kena koht ja kui keegi siia kanti satub, siis soovitaks kohe kindlasti seda lossi uudistama minna. Ise tahaks kunangi suvel veel käia, kui sealne Elizabethi aed õites on.

3D/4D ultraheli kogemus ja pildid põnnist

Ma juba mõnda aega mõtlesin, et mingil hetkel tahaks 4D ultrahelisse minna, et piiluda, milline meie poeg ka välja näeb. Neljapäeva õhtul saigi lõpuks vaadata, mis ligidamal on ja palju maksavad jne. Leidsin Window to the Womb ultrahelistuudio, mis asus Rugbys ning panin kiiresti laupäeva hommikuks kella poole 11ks aja. Valisin 4D Picture Box ultraheli, mis maksis £85 ja millega saime 10 minutit ultraheli, CD piltidega, 4 fotot ning kaks võtmehoidjat, mille jaoks prinditi vastavas suuruses pildid. Juhendid saadeti ka, mille järgi oleks ma pidanud nädal aega ennem ultraheli rohkem vett tarbima, aga eks ma siis reedel üritasin natukene rohkem vett juua. Veel soovitati 10-20min enne ultraheli šokolaadi ja midagi magusat gaasilist juua, et laps kõhus aktiivsem oleks. Seda ei pidanud mulle kaks korda ütlema :D

Meil oli esimene aeg, mistõttu me kahjuks 15minutit ootama pidime, sest ultraheli tehnik (või misiganes see ametinimetus eesti keeles on) jäi natukene hiljaks. Selle eest anti meile armsalt lõpuks lisaks üks A4 pilt.

Ultraheli ise oli mõnus ja tehnik oli väga sõbralik. Nagu soovisin, sain veelkord kinnitust, et meie põnn on ikka poiss. Ma miskipärast olen korduvalt mõelnud, et mis saab, kui tüdruk välja tuleb, kui me pojaks valmistunud oleme. Me saame aga kohe kindlasti poja. 

Tehniku sõnul on põnn mu kõhus pea peal ilusti ning ta nägu on mu parema külje poole. See seletab, miks ta mind pidevalt vaid paremal küljel põksib. Lisaks pidavat ta pea täpselt mu põie peal olema, mis omakorda seletab, miks ma iga 15-30 minuti tagant vetsus käima pean.

Poja siputas kõhus ultraheli ajal üsna kõvasti ja muudkui ringutas. Alguses tsillis üks käsi kukla taga, mis on tihti asend, milles mina magan. Lõpupoole aga muutus ta natukene häbelikuks ja hoidis käsi näo ees. 

Kogu see kogemus oli aga NII lahe ja mul on nii hea meel, et me saime taaskord kinnitust, et tal on kõik korras, sõrmi on 5 ning nabanöör ei ole kaela ümber (see on üks P suurimaid hirme miskipärast). Lisaks vähemalt neilt natukene udustelt ultraheli piltidelt tundub, et me tegime ühe väga armsa poisslapse :)

See on kõik, mis meile kaasa anti.

Neid põski tahaks juba õrnalt pigistada küll :D

Poseerib :D

Spordipoisi jalg.

Väike häbelik.