Sunday 12 January 2014

31 nädalat 6 päeva

Homme saab 32 rasedusnädalat täis ja ainult 8 nädalat ongi veel tähtajani. Tööl on käia vaid veel 3 nädalat, millest vaid viimane on täispikk, sest järgmine nädal on reede vaba (lendan Eestisse!), sellele järgneval nädalal on esmaspäev vaba (lendan Eestist tagasi) ning teisipäeval on ämmaemandaga kohtumine. Puhkust ootan väga, sest tööl on nii kreisiks läinud, et paar päeva ei olnud aega lõunatki lauast eemal süüa ja sedasi ma 8,5h järjest tegingi täistambiga tööd. Võttis läbi küll ja üks üsna suur apsakas tuli ka sisse, aga happens to the best of us.

Läheb jätkuvalt raskelt, sest peaaegu 20. lisakilo on raske ringi kanda. Tegelikult olen kaalus umbes 16kg juurde võtnud, aga ega see palju 20st puudu ei ole. Tavaliselt normaalselt saan ma kõndida vaid enne keskpäeva ja pärast seda hakkab sabakont nii kõvasti valutama, et lonkan ringi. Uueks luuvaluks on vaagnaluuvalu, mis asub täpselt seal all. Tunne on nagu oleks tundide viisi hobusega ratsutanud või nagu keegi oleks kõvasti sinnasammusesse löönud. Istuda-lamada ei ole viga, aga liigutamist ja kõndimist segab vahepeal küll.

Ühel hommikul ärakasin tund aega enne äratuskella ka üliterava valu peale alakõhus. Kestis õnneks vaid natukene aega ning magasin rahus edasi. Rohkem nagu erinevaid valusid olnud ei olegi :)

Braxton Hicks'i kokkutõmbeid mul olnud ei ole ja piima ka veel enneaegselt rindadest ei leki, seega on mul enda meelest päris hästi läinud.

Poeg kasvab ka kõhus hästi. Esmaspäeval käisin end ämmaemandale näitamas ja tema sõnul oli mu punnkõht gorgeous ja pärast põnni katsumist ütles, et kõik on perfect, seega oleme rahul. Väga suuri hoope ma põnnilt enam ei saa, sest tal pole enam eriti palju ruumi, aga tunnen ta liigutusi pidevalt. Aeg-ajalt keerab ta end nii hästi, et ta istmik surub kõhu vastu ning aeg-ajalt pressib ta mind oma küünarnukkide ja põlvedega, mis teevad natukene valu. Patsutan siis talle vastu ja loodan, et ta aru saab, et peab välja saamist veel natukene ootama. Luksunud on ta ka paar korda, mis on minu meelest üsna naljakas tunne.

Vähemalt saab P alati tema liigutustest osa, sest pea iga kord, kui ta oma käe mu kõhule paneb, siputab põnn end rõõmsalt. P'le meeldib aeg-ajalt ka pea mu kõhu vastu kuulata, mida põnn teeb. Hiljuti kuulis ta põnni südamelööke lihtsalt oma kõrvaga, mis oli lahe. Ostsime ka doppleri, millega poja südamelööke kuulata vahepeal kodus, aga seda on vaid paar korda vaja läinud. Pigem oli see P rahustamiseks vahepeal, et põnniga on kõik hästi :)

Tuju on mul ka tunduvalt paranenud. Vahepeal läksin väga väga nukraks ära, aga pillisin end välja ning nüüd on tükk aega tuju normaalne olnud, vahel olen isegi rõõmsameelne :P

4 comments:

  1. Mäs asja - 16 kilo v? Elusees ei ütleks nende piltide põhjal, nii armas kõhuke :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tagumik jäi pildistamata, see on 3x suurem, kui enne oli :P
      Elukaaslane ütleb, et ma ennem olingi haiglaselt kõhn, millele ma küll vastu vaidleks. Sai nüüd matsaka naise vähemalt :D

      Delete
  2. Kõhuke on tõesti armas :) Mina võtsin terve raseduse vältel mingi 16-17 kilo juurde :D Pole siis imestada, miks nii paljud sõbrad arvasid, et me teeme neile nalja (kui mul 8-sas kuu hakkas, siis paljud ütlesid, et nad küll ei usu, et ma peaks varsti sünnitama minema) :D Paljud sõbrad said minu rasedusest teada ka alles, siis kui mul juba enda arust suur kõht oli ja siis ütlesid selle peale, et nad arvaksid, et ma olen lihtsalt kõhu hästi täis söönud :D
    Aga no kui nüüd asjast rääkida, siis sul ikka veab, et rinnad juba ei leki. Minul hakkasid rinnad lekkima umbes 20-nda nädala paiku, mitte palju aga no näha ja tunda oli pidevalt, et midagi nüüd jälle tuleb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh :)
      Mul on mõned kolleegid öelnud, et mu kõht on üsna väike, samas üks ülemus arvab pidevalt, et ma juba veebruaris sünnitama hakkan...
      Ma isegi ei ole kurb, et ma veel ei leki :D

      Delete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...