Ei käinud küll haiglaga tutvumas, vaid ultrahelis põnni mõõtmas. Esmalt ajas mind natukene hulluks haigla suurus, sest peauksest ultrahelisse oli hea 10 minutit liftiga sõitmist ja mööda pikki koridore jalutamist. See oli küll väga ligidale sünnitusosakonnale, seega vähemalt tean, kuhu me umbes minema peame, kui selleks aeg käes. Ühtegi tuhudes ja karjuvat naist ma küll ei näinud/kuulnud, sest see osakond vist oli ikka peakoridorist natukene eemal ja ilmselgelt helikindlate uste taga.
Ultraheli ise läks hästi, väga ma põnni ise ei näinudki, sest tehnik näitas teda vaid ülikiirelt. Kuid see ei olnudki mu pea-eesmärk, tahtsin lihtsalt kinnitust, et kõik on korras ja ta ilusti kasvab.
Saime teada, miks mu kõhumõõt ei ole kahe nädalaga tõusnud - poja on end mu kõhus diagonaalselt sättinud. Pea asub tal mu vasaku puusakondi juures ja istmik on parema rinna all. See põhjendab vähemalt, miks ma ta liigutusi vahepeal ÜLImadalal kõhus tunnen või parema puusakondi vastas, sest ta ilmselt tõmbab vahepeal oma käed näo juurde ja liigutab neid seal. Allpool.
Mõtlesin natukene ta asetusele ja bussis tuli väike lightbulb moment, et ma väga tihti just istun pigem oma vasaku puusa peal, sest nii on seljal mugavam. Seega, kui ma vildakalt istun, siis ta ongi ilusti sirgelt seal maaga võrreldes. Ehk kõik on minu süü :P
Poja on täpselt nii pikk nagu ta olema peab, igasugu vedelikud ta ümber on normaalsed ning praeguseks kaaluks pakuti umbes 2,4kg. Nii palju, kui ma olen lugenud, siis see umb-kaal võib küll mööda olla, aga kui ta ongi 2,4kg, siis on ta täitsa perfektne.
Arsti paberitelt lugesin ka välja, et mul on eesmine platseta. Ma just üks õhtu avastasin, et ma ei tunne ta liigutusi vahepeal, aga vaadates kõht liigub edasi-tagasi ta keerutamisest. Ma siiski küll tunnetan ta põtkimist päev läbi, aga mõndadel hetkedel ei tunne, aga eks ta ikka siputab pidevalt.
Lisa-avastus oli täna see, et meie laps sünnib hobuse aastal ja P on ka hobuse aastal sündinud. Nad saavad siis ühtekad hobesed olla.
Viimaseks panen ajaloo huvides kirja, et eile ehmatas P meie põnni esimest korda. Neil oli väike igaõhtune issi-poja hetk, mille jooksul P mu kõhtu patsutas, musitas ja pojaga juttu rääkis. Mingi hetk tegi ta kogemata natukene järsku ja valjut häält ning poja ehmus selle peale nii, et ta lausa hüppas ja terve mu kõht rappus. Väike jänespüks küll. Ma hea emana muidugi tükk aega irvitasin :D
(Täna on postituses mõeldud kui reede, sest reedel postitust kirjutades läks Blogger katki ja lisan alles täna, laupäeval.)
No comments:
Post a Comment