Üks s*tt päev

Kui üks päev algab halvasti, siis läheb kõik nässu. Tänane on siiamaani üks selliseid päevi olnud.

Õhtul panin äratuse kella esmalt 8:30ks, mille oma arust natukene enne magama minekut muutsin kella 8ks, et saaks juukseid pesta ja pikemalt end sättida. Kella 9:30ks oli vaja ämmaemandaga kohtuma minna. Mu äratuskella muutus miskipärast ei toiminud, mistõttu ärkasin kell 8:30. Great!

Kiiruga pessu, juuksed krunni, riidesse ja arsti juurde. Ootasin ja ootasin, kui kell 10 registratuuri-tädi ütles, et ämmaemand ei ole veel tulnud, ootame veel natukene ja siis nad helistavad. Saatsin tööle sõnumi, et jään veel rohkem hiljaks, kui esmalt planeeritud.

Kell 10:15 teatati, et miskipärast ei ole sellesse perearstikeskusesse täna ämmaemandat üldse saadetud. Kaks nädalat tagasi ämmaemandaga kohtudes ütles ta, et ta on puhkusel, aga asendaja on olemas. Mind sai aga vastu võtta üks teine ämmaemand umbes 7 km kaugusel. Mõtlesin, et mis siis ikka, kutsun P'i endale järgi ja sõidame sinna teise perearstikeskusesse.

Parklasse jalutamise ajal jäin paduvihma kätte ja ainus hea, mis juhtus oli see, et ülemus saatis sõnumi vastu, et tööl pole nagunii midagi teha, ära üldse hakka tulema. Ootasin natukene, kuni sain P'lt kõne, et ülimüstiliselt on meie kolksu auto esikumm jumalast tühi. No mis siis ikka, ma sain ka koju jalutada, sest see oli vaid 10 minuti kaugusel, ning samal ajal ta proovis autole tagavararehvi alla panna.

Koju jõudes tuli välja, et autoga kaasa tulnud vigur, millega autot üles tõstetakse (no ei tule see sõna üheski keeles hetkel meelde!) ei tööta ja ta ei saa varurehvi alla panna. Mõtlesin, et lähen siis bussiga, aga sinna teise perearstikeskusesse minevad bussid ei läinud sugugi meie kodu ligidalt, mistõttu ma lihtsalt alla andsin, sest vihmaga ma küll seiklema ei tahtnud hakata ja takso jaoks olen ma ka liialt kooner, sularaha nagunii polnud.

Helistasin perearstile ja ütlesin, et ma ei saa sinna teise perearstikeskusesse minna ja küsisin, et kas nad mulle uue aja saaksid panna. Pakuti välja 13. jaanuar. Niutsusin, et ma 17. jaanuar lendan ja et kas arst mulle saab fit to fly kirja kohe päeva pealt anda. Kahjuks naine telefonil seda ei teadnud, aga väikese ootamise peale sain ma arstiaja 6. jaanuari õhtuks. Kes teab, kas me auto saame sõitma selleks ajaks või pean ma mitu tundi enne arstiaega jälle töölt koju tulema, sest sealt läheb buss ka vaid kord tunnis ja lähim bussipeatus kontorist on nii paari kilomeetri kaugusel.

Kodus oli esmalt päris tore, sest vaba päev ja puha, kuni ma otsustasin leiba praadida. Panin köögiukse kinni, et toss koridori ei läheks, sest seal on ülitundlik suitsuandur. Pann tossas, leib sa praetud, pliidi kohal olev ventilaator küll tegi häält, aga tossu vist üldse sisse ei tõmmanud, sest kui ma köögiukse lahti tegin, läks suitsuandur tööle. Vehkisin rätiga ja avasin esiukse, jäi vait. Lõpetasin rätiga lehvitamise, hakkas undama jälle. Ja nii umbes 10 korda järjest. Great!

Mis imeline aasta viimane päev ja alles on lõunaaeg. Meil õnneks midagi õhtuks plaanis ei ole, seega ehk rohkem väga untsu ei saa minna. Kesklinna toidupoodi peame küll nüüd jala minema, aga eks liigutamine tuleb meile kasuks. Kui nüüd jälle vihma kätte ei jääks :P

Loodan, et teie aastalõpp on toredam! :)