31 nädalat 6 päeva

Homme saab 32 rasedusnädalat täis ja ainult 8 nädalat ongi veel tähtajani. Tööl on käia vaid veel 3 nädalat, millest vaid viimane on täispikk, sest järgmine nädal on reede vaba (lendan Eestisse!), sellele järgneval nädalal on esmaspäev vaba (lendan Eestist tagasi) ning teisipäeval on ämmaemandaga kohtumine. Puhkust ootan väga, sest tööl on nii kreisiks läinud, et paar päeva ei olnud aega lõunatki lauast eemal süüa ja sedasi ma 8,5h järjest tegingi täistambiga tööd. Võttis läbi küll ja üks üsna suur apsakas tuli ka sisse, aga happens to the best of us.

Läheb jätkuvalt raskelt, sest peaaegu 20. lisakilo on raske ringi kanda. Tegelikult olen kaalus umbes 16kg juurde võtnud, aga ega see palju 20st puudu ei ole. Tavaliselt normaalselt saan ma kõndida vaid enne keskpäeva ja pärast seda hakkab sabakont nii kõvasti valutama, et lonkan ringi. Uueks luuvaluks on vaagnaluuvalu, mis asub täpselt seal all. Tunne on nagu oleks tundide viisi hobusega ratsutanud või nagu keegi oleks kõvasti sinnasammusesse löönud. Istuda-lamada ei ole viga, aga liigutamist ja kõndimist segab vahepeal küll.

Ühel hommikul ärakasin tund aega enne äratuskella ka üliterava valu peale alakõhus. Kestis õnneks vaid natukene aega ning magasin rahus edasi. Rohkem nagu erinevaid valusid olnud ei olegi :)

Braxton Hicks'i kokkutõmbeid mul olnud ei ole ja piima ka veel enneaegselt rindadest ei leki, seega on mul enda meelest päris hästi läinud.

Poeg kasvab ka kõhus hästi. Esmaspäeval käisin end ämmaemandale näitamas ja tema sõnul oli mu punnkõht gorgeous ja pärast põnni katsumist ütles, et kõik on perfect, seega oleme rahul. Väga suuri hoope ma põnnilt enam ei saa, sest tal pole enam eriti palju ruumi, aga tunnen ta liigutusi pidevalt. Aeg-ajalt keerab ta end nii hästi, et ta istmik surub kõhu vastu ning aeg-ajalt pressib ta mind oma küünarnukkide ja põlvedega, mis teevad natukene valu. Patsutan siis talle vastu ja loodan, et ta aru saab, et peab välja saamist veel natukene ootama. Luksunud on ta ka paar korda, mis on minu meelest üsna naljakas tunne.

Vähemalt saab P alati tema liigutustest osa, sest pea iga kord, kui ta oma käe mu kõhule paneb, siputab põnn end rõõmsalt. P'le meeldib aeg-ajalt ka pea mu kõhu vastu kuulata, mida põnn teeb. Hiljuti kuulis ta põnni südamelööke lihtsalt oma kõrvaga, mis oli lahe. Ostsime ka doppleri, millega poja südamelööke kuulata vahepeal kodus, aga seda on vaid paar korda vaja läinud. Pigem oli see P rahustamiseks vahepeal, et põnniga on kõik hästi :)

Tuju on mul ka tunduvalt paranenud. Vahepeal läksin väga väga nukraks ära, aga pillisin end välja ning nüüd on tükk aega tuju normaalne olnud, vahel olen isegi rõõmsameelne :P