Trennitame vihmametsas

Täna sai tehtud teine suurem ost pojale (esimene oli pudelite süsteem steriliseerija ja rinnapumbaga) - Fisher Price Rainforest Gym tegelusmatt, mis on lihtsalt NII lahe:

Ma olin ammu igasugustel veebilehtedel erinevaid tegelusmatte vaadanud ja see jäi kõige rohkem silma. Jäin aga head hinda ootama, sest enamustes kohtades maksis ta £50 või isegi rohkem ning mitte kusagil ei olnud ta soodukaga müügil. Mulle aga soodukad meeldivad. Ootamine tasus end ära, sest täna Mothercare'is uidates jäi silma, et ta oli müügil hinnaga £39.99. Polnud pikemalt vaja mõelda, ostsin ära.

Muidugi oli vaja kodus ka uhke mänguasi kokku panna ja üks lehekestest kaare kohal sai nii hästi sisse surutud, et ta pärast välja ei tulnud, kui ma kõike üritasin taas pakendisse suruda. Ikka juhtub, eks ma teine kord üritan mitte nii elevust täis olla ja loen ehk juhendit ennem, kui poja mänguasju lõhkuma kukun :P

Ultrahelis - 33 nädalat 5 päeva

Täna hommikul varavalges käisin esimest korda haiglas, kus ma umbes pooleteise kuu pärast sünnitada planeerin. Tegemist on üsna hiljuti ehitatud ja ülisuure hoonega:

Ei käinud küll haiglaga tutvumas, vaid ultrahelis põnni mõõtmas. Esmalt ajas mind natukene hulluks haigla suurus, sest peauksest ultrahelisse oli hea 10 minutit liftiga sõitmist ja mööda pikki koridore jalutamist. See oli küll väga ligidale sünnitusosakonnale, seega vähemalt tean, kuhu me umbes minema peame, kui selleks aeg käes. Ühtegi tuhudes ja karjuvat naist ma küll ei näinud/kuulnud, sest see osakond vist oli ikka peakoridorist natukene eemal ja ilmselgelt helikindlate uste taga.

Ultraheli ise läks hästi, väga ma põnni ise ei näinudki, sest tehnik näitas teda vaid ülikiirelt. Kuid see ei olnudki mu pea-eesmärk, tahtsin lihtsalt kinnitust, et kõik on korras ja ta ilusti kasvab.

Saime teada, miks mu kõhumõõt ei ole kahe nädalaga tõusnud - poja on end mu kõhus diagonaalselt sättinud. Pea asub tal mu vasaku puusakondi juures ja istmik on parema rinna all. See põhjendab vähemalt, miks ma ta liigutusi vahepeal ÜLImadalal kõhus tunnen või parema puusakondi vastas, sest ta ilmselt tõmbab vahepeal oma käed näo juurde ja liigutab neid seal. Allpool.

Mõtlesin natukene ta asetusele ja bussis tuli väike lightbulb moment, et ma väga tihti just istun pigem oma vasaku puusa peal, sest nii on seljal mugavam. Seega, kui ma vildakalt istun, siis ta ongi ilusti sirgelt seal maaga võrreldes. Ehk kõik on minu süü :P

Poja on täpselt nii pikk nagu ta olema peab, igasugu vedelikud ta ümber on normaalsed ning praeguseks kaaluks pakuti umbes 2,4kg. Nii palju, kui ma olen lugenud, siis see umb-kaal võib küll mööda olla, aga kui ta ongi 2,4kg, siis on ta täitsa perfektne.

Arsti paberitelt lugesin ka välja, et mul on eesmine platseta. Ma just üks õhtu avastasin, et ma ei tunne ta liigutusi vahepeal, aga vaadates kõht liigub edasi-tagasi ta keerutamisest. Ma siiski küll tunnetan ta põtkimist päev läbi, aga mõndadel hetkedel ei tunne, aga eks ta ikka siputab pidevalt.

Lisa-avastus oli täna see, et meie laps sünnib hobuse aastal ja P on ka hobuse aastal sündinud. Nad saavad siis ühtekad hobesed olla.

Viimaseks panen ajaloo huvides kirja, et eile ehmatas P meie põnni esimest korda. Neil oli väike igaõhtune issi-poja hetk, mille jooksul P mu kõhtu patsutas, musitas ja pojaga juttu rääkis. Mingi hetk tegi ta kogemata natukene järsku ja valjut häält ning poja ehmus selle peale nii, et ta lausa hüppas ja terve mu kõht rappus. Väike jänespüks küll. Ma hea emana muidugi tükk aega irvitasin :D

(Täna on postituses mõeldud kui reede, sest reedel postitust kirjutades läks Blogger katki ja lisan alles täna, laupäeval.)

Kasvupidur

Eile käisin ämmaemandaga kohtamas. Vererõhk oli korras, uriiniproov oli korras ja põnn siputas ilusti ning ta südamelöögid olid tugevad. Ainus jama oli kõhu mõõduga, sest see on täpselt sama, mis ta 2 nädala eest oli. Nüüd saan reede hommikul kiirelt ultrahelisse minna, kus põnn üle kontrollitakse ja esmaspäeval näen jälle ämmaemandat ja vaatame, mis ultraheli tulemus on.

Põnn on üliaktiivne ja ei taha väga muretseda, sest endale mul tundub kõik hästi. Samas ikka väike hirm on, et miks ta nüüd siis kasvanud ei ole. Või vaid mu kõht ei ole... Ehk tema ikka kõhus on. Tunnen tema liigutusi viimasel ajal aina paremini ning kõht liigub pidevalt, isegi kui ma ta liigutusi väga ei tunnegi, siis on näha, et ta seal kõhus liigutab end ringi.

Varem olid mu kõhu mõõtmed natukene üle kasvukõvera nagunii ja nüüd oli täpselt kasvukõvera peal, seega liialt väike ma ei ole. Kasvama aga oleks ikka pidanud...

Because he's worth it!

Leppisime P'ga kokku, et jõulukinkide peale me liialt raha ei kuluta ning ostame üksteisele midagi väikest, mis on tegelikult pisipojale mõeldud. Üheks minu poolse kingi osaks olid papud, millele poja nimi peale tikitud on. Ootasin ja ootasin ja papud kohale ei tulnudki. Nurisesin natukene firmale ja kui tundus, et kullerfirma on papud täielikult ära kaotanud, siis nad postitasid papud uuesti ja lisasid väikese kaisukaru pealekauba vabanduseks.

Papud on imeilusad ja tunduvad ülihea kvaliteediga olevat. Nad on 0-6. kuu vanusele lapsele. Mulle tunduvad küll natukene suured, mitte, et mul aimu oleks, kui suured beebide jalad on. Loodan aga, et nad pojale parajaks saavad ikka suve poole, kui ilmad nende jaoks sobilikud on. 

Kaisukaru on ka NII armas. Me oleme üsna pikalt poodides kaisukarusid väikemehele vaadanud, sest tahtsime üsna erilist ja armast esimest kaisukaru. Kahjuks enamustes poodides olid karud natukene omanäolised ja päris perfektset karu me ei leidnudki. See karukene, mis meile saadeti, meeldib meile mõlemale väga ja põnni nimi on ka ilusti peale tikitud :)

Papud ja karu on firmalt My 1st Years, aga ma tellisin  Not On The High Street.com'i kaudu. See firma müüb päris mitmeid väga nunnusid asju, mis on ka ülihead kingitused (mul on üsna suur vaimustus hetkel asjade üle, millele saab inimeste nimesid või lisa-tekste peale tellida). Silm on peal ka My 1st Years'i väikestel hommikumantlitel, mis on ka NII armsad.

P ei jäänud küll jõulude ajal kingist ilma ka, sest lisaks ülevalnimetatule tellisin sealtsamast Not On The High Street.com'ist talle ja põnnile ühtekad t-särgid:

Taaskord on tegemist väga kvaliteetsete pluusidega ning need saadeti ülikiirelt kohale. Loodame nüüd, et poja ikka issi-näoga tuleb, mitte minu näoga, muidu pean mina endale selle tamme pluusi selga panema ja fotograafi juurde pilti tegema minema :D

Ahjaa, kes ei tea, siis ütlus "käbi ei kuku kännust kaugele" on inglise keeles "acorn doesn't fall far from the tree", mis tõlkes on "tõru ei kuku tammest kaugele".

Kui kellelgi huvi, siis otselink pluusidele on SIIN ja otselink papudele on SIIN.

Päris lapse moodi laps

Mu uueks lemmiktegevuseks on vaadata videosid beebidest, kes on natukene enneaegselt sündinud ja kes on sama vanad kui minu põnn (muidugi ainult ilusate lõppudega videosid, mälestusvideosid surnult sündinud lastest minu hormoonid ei talu). Kui poja peakski tahtma nüüd välja tulla, olles 32 nädalat vana, siis vajaks ta väga vähe lisaabi - adrenaliinisüste kopsude töö soodustamiseks ja toitu saaks ta ka toru kaudu, sest praegu tal veel puudub imemise refleks (nii palju, kui ma väga kergelt lugenud olen).

Igatahes, 32. nädalased lapsed näevad täitsa beebide moodi välja, vaid natukene kõhnemad. Ulmeline on mõelda, et mul nii päris lapse moodi laps kõhus on. Kuu aega vanu 4D-ultraheli pilte vaadates ka jätkuvalt ei usu, et ta mul selline armas välja näeb :D

Ma küll südamest loodan, et ta mul tähtajani kõhtu jääb ja maksimum nädal enne tähtaega välja tulla tahab. Liiga vara pole ka vaja, las ta kosub kenasti.

 

Kõhu kasvamine

Aili imestas, et kuidas ma u 16kg juba juurde võtnud olen, sest päris vaal ma ju välja ei paista. Pilditõestus on allpool. Ega väga ise ei tunnegi, et nii palju kaalu juures. Kintsud on küll massiivsed, aga õnneks istudes katab kõht poole kintsudest ära. Pildil on ilusti näha, et mu seljapekk on ka hästi kasvanud. Et pojal ikka soojem ja turvalisem kõhus olla oleks, eksju.

Vahepeal tuleb väike ahastus oma suuruse üle küll peale, kuigi silmaga ei ole see sugugi nii hull. Ausalt peale selle torpeedo-kõhu ei tundu ma endale küll 75. kilone. Imelik on ehk see, et ma täitsa ootan kaalulangetamist peale sünnitust. Kui eelnevalt olen dieeditanud, siis on maksimum 5kg kaotada olnud, aga seekord oleks palju rohkem ja silmaga oleks kohe palju suurem muutus. Tore oleks küll, kui rinnad sama suureks jääks ja tagasi olematuteks ei kuivaks :P

31 nädalat 6 päeva

Homme saab 32 rasedusnädalat täis ja ainult 8 nädalat ongi veel tähtajani. Tööl on käia vaid veel 3 nädalat, millest vaid viimane on täispikk, sest järgmine nädal on reede vaba (lendan Eestisse!), sellele järgneval nädalal on esmaspäev vaba (lendan Eestist tagasi) ning teisipäeval on ämmaemandaga kohtumine. Puhkust ootan väga, sest tööl on nii kreisiks läinud, et paar päeva ei olnud aega lõunatki lauast eemal süüa ja sedasi ma 8,5h järjest tegingi täistambiga tööd. Võttis läbi küll ja üks üsna suur apsakas tuli ka sisse, aga happens to the best of us.

Läheb jätkuvalt raskelt, sest peaaegu 20. lisakilo on raske ringi kanda. Tegelikult olen kaalus umbes 16kg juurde võtnud, aga ega see palju 20st puudu ei ole. Tavaliselt normaalselt saan ma kõndida vaid enne keskpäeva ja pärast seda hakkab sabakont nii kõvasti valutama, et lonkan ringi. Uueks luuvaluks on vaagnaluuvalu, mis asub täpselt seal all. Tunne on nagu oleks tundide viisi hobusega ratsutanud või nagu keegi oleks kõvasti sinnasammusesse löönud. Istuda-lamada ei ole viga, aga liigutamist ja kõndimist segab vahepeal küll.

Ühel hommikul ärakasin tund aega enne äratuskella ka üliterava valu peale alakõhus. Kestis õnneks vaid natukene aega ning magasin rahus edasi. Rohkem nagu erinevaid valusid olnud ei olegi :)

Braxton Hicks'i kokkutõmbeid mul olnud ei ole ja piima ka veel enneaegselt rindadest ei leki, seega on mul enda meelest päris hästi läinud.

Poeg kasvab ka kõhus hästi. Esmaspäeval käisin end ämmaemandale näitamas ja tema sõnul oli mu punnkõht gorgeous ja pärast põnni katsumist ütles, et kõik on perfect, seega oleme rahul. Väga suuri hoope ma põnnilt enam ei saa, sest tal pole enam eriti palju ruumi, aga tunnen ta liigutusi pidevalt. Aeg-ajalt keerab ta end nii hästi, et ta istmik surub kõhu vastu ning aeg-ajalt pressib ta mind oma küünarnukkide ja põlvedega, mis teevad natukene valu. Patsutan siis talle vastu ja loodan, et ta aru saab, et peab välja saamist veel natukene ootama. Luksunud on ta ka paar korda, mis on minu meelest üsna naljakas tunne.

Vähemalt saab P alati tema liigutustest osa, sest pea iga kord, kui ta oma käe mu kõhule paneb, siputab põnn end rõõmsalt. P'le meeldib aeg-ajalt ka pea mu kõhu vastu kuulata, mida põnn teeb. Hiljuti kuulis ta põnni südamelööke lihtsalt oma kõrvaga, mis oli lahe. Ostsime ka doppleri, millega poja südamelööke kuulata vahepeal kodus, aga seda on vaid paar korda vaja läinud. Pigem oli see P rahustamiseks vahepeal, et põnniga on kõik hästi :)

Tuju on mul ka tunduvalt paranenud. Vahepeal läksin väga väga nukraks ära, aga pillisin end välja ning nüüd on tükk aega tuju normaalne olnud, vahel olen isegi rõõmsameelne :P

Esimene heegeldatud tekike

Täna lõpetasin lõpuks poja esimese teki heegeldamise, millega ma väga laisk ja aeglane olin. Aga valmis sain! Vaja vaid enne kasutamist ära pesta ja ära pressida ja peaks noormehele sobilik tekike olema.

Suurus 77cm x 60cm, mis ehk liialt ruttu väikeseks ei jää. 

Muster natukene ligidamalt.

 Ootan nüüd suure elevusega, et mu kudumisvardad kohale tuleks ja kuduma saaks hakata. Plaanis on teha veel üks tekike ning mõned rõivad - sall, müts, sokid, kindad, kampsun.

Kuna ma lapsega kodus olles just palju riigi poolt raha ei saa, siis on väike idee olnud koju jäädes asju müügiks kuduma-heegeldama hakata, et lisaraha teenida. Ehk leidub inimesi, kellele mu väikesed nokitsemised meeldivad ja kes nende eest isegi maksaks. Loota ja proovida ju tasub :)

Lisa:

Muster teistele osavnäppudele.

Väike aasta eesmärk

Suuri konkreetseid lubadusi / uue aasta eesmärke ma ei taha 2014. aastaks endale seada. Kui ma saan sünnitatud ja lapsega ilusti hakkama, see oleks juba ideaalne. Tahaks üldiselt lihtsalt endast parima anda kõiges, mida teen ja keskpärasusega mitte leppida. Ehk tuleb jalad p*rse alt välja vedada, laisklemisele lõpp teha ja hakata unistusi ja soove täide saatma.

Üheks suureks sooviks oleks aga rohkem raamatuid lugeda, mis on minu meelest väga normaalne soov. Kui ma olen end alati suureks raamatute sõbraks pidanud, siis eelmine aasta ma seda kohe kindlasti ei olnud. Aasta alguses sai ju veel koolis käidud ja siis tuli muu elu vahele. Juulist saadik on elu aga rahulikum olnud, sest rasedana hästi ringi rokkida ei saa, aga olen muutunud lugemisega ülilaisaks. Seetõttu Shelfari lehel (seal panen kirja, mis raamatuid ma loen) näitabki, et ma lugesin eelmisel aastal vaid närused 8 raamatut läbi. See ei ole isegi kahekohaline number!

Mida ma siis oma laisklemise ajal teen? Vahin Netflixis filme ja seriaale, vahin Pinterestis ja Tumblris pilte ja kolan niisama sihitult internetis ringi. Sellele tuleb lõpp teha ja rohkem lugema hakata. Ma küll ei tea palju mul pärast lapse sündi on aega lugeda, aga tahaks endale tagasihoidliku lugemiseesmärgi ikka panna ja 2014. aastal vähemalt 25 raamatut läbi lugeda. Ehk paari kuu jooksul enne poja tulekut suudan rohkem kui kaks raamatut läbi lugeda ja selle ülesandega usinalt alustada. Õnneks on kaks raamatut hetkel pooleli juba :)

Kui ma eelmine aasta olin ehk natukene pirts ja pigem sundisin end klassikalisi ja raskemaid raamatuid lugema, siis sel aastal lasen ma endal ka kergemaid raamatuid nautida. Tihti need klassikalised raamatud jäävad pooleli, kui ma ei viitsi rohkem keskenduda, ning poolikult loetut ma Shelfarisse kirja ei pane. Näiteks eelmise aasta alguses lugesin läbi 300lk "Hüljatust", aga see loetud raamatuna kirja ei lähe, sest lõpuni ma ju ei jõudnud.

Panen nüüd arvuti käest, lähen valmistan õhtusöögi ja asun siis lugema :)

Kas te panete endale uueks aastaks eesmärgid, mida täita? Millega sel aastal hakkama saada tahaksite?

Üks s*tt päev

Kui üks päev algab halvasti, siis läheb kõik nässu. Tänane on siiamaani üks selliseid päevi olnud.

Õhtul panin äratuse kella esmalt 8:30ks, mille oma arust natukene enne magama minekut muutsin kella 8ks, et saaks juukseid pesta ja pikemalt end sättida. Kella 9:30ks oli vaja ämmaemandaga kohtuma minna. Mu äratuskella muutus miskipärast ei toiminud, mistõttu ärkasin kell 8:30. Great!

Kiiruga pessu, juuksed krunni, riidesse ja arsti juurde. Ootasin ja ootasin, kui kell 10 registratuuri-tädi ütles, et ämmaemand ei ole veel tulnud, ootame veel natukene ja siis nad helistavad. Saatsin tööle sõnumi, et jään veel rohkem hiljaks, kui esmalt planeeritud.

Kell 10:15 teatati, et miskipärast ei ole sellesse perearstikeskusesse täna ämmaemandat üldse saadetud. Kaks nädalat tagasi ämmaemandaga kohtudes ütles ta, et ta on puhkusel, aga asendaja on olemas. Mind sai aga vastu võtta üks teine ämmaemand umbes 7 km kaugusel. Mõtlesin, et mis siis ikka, kutsun P'i endale järgi ja sõidame sinna teise perearstikeskusesse.

Parklasse jalutamise ajal jäin paduvihma kätte ja ainus hea, mis juhtus oli see, et ülemus saatis sõnumi vastu, et tööl pole nagunii midagi teha, ära üldse hakka tulema. Ootasin natukene, kuni sain P'lt kõne, et ülimüstiliselt on meie kolksu auto esikumm jumalast tühi. No mis siis ikka, ma sain ka koju jalutada, sest see oli vaid 10 minuti kaugusel, ning samal ajal ta proovis autole tagavararehvi alla panna.

Koju jõudes tuli välja, et autoga kaasa tulnud vigur, millega autot üles tõstetakse (no ei tule see sõna üheski keeles hetkel meelde!) ei tööta ja ta ei saa varurehvi alla panna. Mõtlesin, et lähen siis bussiga, aga sinna teise perearstikeskusesse minevad bussid ei läinud sugugi meie kodu ligidalt, mistõttu ma lihtsalt alla andsin, sest vihmaga ma küll seiklema ei tahtnud hakata ja takso jaoks olen ma ka liialt kooner, sularaha nagunii polnud.

Helistasin perearstile ja ütlesin, et ma ei saa sinna teise perearstikeskusesse minna ja küsisin, et kas nad mulle uue aja saaksid panna. Pakuti välja 13. jaanuar. Niutsusin, et ma 17. jaanuar lendan ja et kas arst mulle saab fit to fly kirja kohe päeva pealt anda. Kahjuks naine telefonil seda ei teadnud, aga väikese ootamise peale sain ma arstiaja 6. jaanuari õhtuks. Kes teab, kas me auto saame sõitma selleks ajaks või pean ma mitu tundi enne arstiaega jälle töölt koju tulema, sest sealt läheb buss ka vaid kord tunnis ja lähim bussipeatus kontorist on nii paari kilomeetri kaugusel.

Kodus oli esmalt päris tore, sest vaba päev ja puha, kuni ma otsustasin leiba praadida. Panin köögiukse kinni, et toss koridori ei läheks, sest seal on ülitundlik suitsuandur. Pann tossas, leib sa praetud, pliidi kohal olev ventilaator küll tegi häält, aga tossu vist üldse sisse ei tõmmanud, sest kui ma köögiukse lahti tegin, läks suitsuandur tööle. Vehkisin rätiga ja avasin esiukse, jäi vait. Lõpetasin rätiga lehvitamise, hakkas undama jälle. Ja nii umbes 10 korda järjest. Great!

Mis imeline aasta viimane päev ja alles on lõunaaeg. Meil õnneks midagi õhtuks plaanis ei ole, seega ehk rohkem väga untsu ei saa minna. Kesklinna toidupoodi peame küll nüüd jala minema, aga eks liigutamine tuleb meile kasuks. Kui nüüd jälle vihma kätte ei jääks :P

Loodan, et teie aastalõpp on toredam! :)