Väike kodune fotosessioon

Paar päeva tagasi juhtusin voodiriideid vahetama ja valget tekki vaadates tuli mõte, et teeks Cooperist paar korralikumat pilti ka. Valgus tuli küll aknast, kasutasin telefoni kaamerat ja ka kerge töötluse tegin telefonis, mitte arvutis, aga telefonis vaadates on päris normaalsed pildid :P

Miks kõhuli olla, kui ümber keerata on palju naljakam, eriti, kui emme üritab kutti igatepidi kõhuli hoida. 

Pontsik.

Kavalpea.

Cooper liigub. Omamoodi.

Ei, homme viiekuuseks saav Cooper ei ole roomamist veel ära õppinud. Viimasel paaril päeval ei ole ta seda väga palju enam harjutanudki, sest ta on ära õppinud, et ta saab ka edasi liikuda end mitu korda ümber keerates ja natukene nihverdades. Kellele seda roomamist ikka vaja on.

Kõikidel alumistel piltidel panin ma ta matile selili ning jalad olid paremale poole, kaelkirjaku ja peegli vahel. Kerge 90kraadine nihverdus ja paar korda ümber keerata ja ta ongi mujal. Kui madrats ette ei tuleks, siis oleks vist seinani keerlenud.

Täna hommikul. 

Üks esimesi kordi, kui ma ta järsku matilt eemal leidsin.

Eilne võlutrikk. Piltide vahe on umbes 10-15 sekundit. Samal ajal pesin nõusid (telefon oli köögilaual ja kaamera oli igaks juhuks lahti) ja pole aimugi, kuidas ta end kaelkirjakust teisele poole sai. 

Sünnitusjärgne depressioon?

Pole taaskord mõnda aega kirjutanud. Eelkõige seetõttu,et ei ole tuju olnud. Kui olekski tore, et ma blogis enamus asjad positiivsed hoiaksin, siis samas tahan siin alati aus olla. Seetõttu otsustasingi ajaloo huvides ka selle väikese negatiivse momendi enda elus siia kirja panna.

Nimelt, ma kahtlustan, et mul on sünnitusjärgne depressioon. Diagnoositud mul seda veel ei ole, arsti juurde sain aja selle probleemiga 28ndaks. Meid käis Health Visitor vaatamas, kohalikest teenustest rääkimas ja mainisin seda talle. Tema sai mind küll vaid kuhugi tugigruppi suunata, aga rohkema abi jaoks tuleb perearsti näha.

Sellele arvamusele jõudsin ma alles mõned päevad tagasi, kuigi imelikult olen end tundnud juba mõned nädalad. Isegi P ütles mingil hetkel, et ma ei ole enam mina ise. Asja üle järele mõeldes ja Dr Googlega konsulteerides tekkiski kahtlus, et ega see lihtsalt paha tuju enam ei ole. P küll ei arva, et tegemist on depressiooniga, vaid lihtsalt muud asjad, mis meil hetkel kõige ladusamalt ei lähe. Seega tema toetusele ma ei looda (okei, loodan küll, aga ega seda nõuda ka ei saa). Üleüldse on kogu see värk meie suhet üsna palju mõjutanud, mille ma südamest loodan me suudame paranda, sest meievahelised tülid teevad mu enesetunde ja tuju kordades hullemaks.

Kuni arsti juurde minekuni võtan üks päev korraga ja loodan, et iga järgnev päev on parem kui eelmine. Tihti ei ole. Õnneks Cooper sunnib mind natukene positiivsemaks ja asja parandama. Kui teda ei oleks ja mul sama enesetunne oleks, siis ma küll ei tuleks hommikuti voodistki välja.

28ndal raporteerin jälle sellest teemast.

Tekk näol

Cooperi uus lemmiktegevus minu hirmutamiseks on endale teki näo peale tõmbamine. Õnneks teeb ta seda seni küll vaid ärkvel olles, näiteks äsja ärgates või magama minnes, kui tekk peal on.

Mõndadel kordadel tõmbab teki näole ja laseb ise kätega lahti. Siputab siis käsi ja jalgu natukene, kuni ma teki näo pealt ära tõmban ja ta kergendunult ohkab.

Teistel kordadel hoiab teki äärest kinni ning tõmbab teki näolt, kui ma ta nime hõikan. Tekk tõmmatakse näolt aeglaselt ja seal all peitub suur suur naeratus.

Kui see mängimine on ärkvel olles armas, siis see uus komme tähendab aga seda, et ma nüüd öösiti pea iga tunni tagant ärkan ja teda kontrollin. Mitte tahtlikult, aga lihtsalt ärkan iga väikese aja tagant üles. Näiteks täna öösel magas ta ilusti 8st õhtul 4ni hommikul, aga selle aja sees ärkasin ma oma 5 korda üles. Siis ei tahtnud ta kell 4 alguses magama minna esmakordselt, aga see on hoopis teine teema :P

Ahjaa, ka muud asjad on näo peal põnevad:

Nii jäi ta eile kärus magama. 

Spiraal ja isiklik jutt

Räägiks nüüd ka natukene isiklikumast teemast nagu selleks on raseduse vältimine pärast sünnitust.

Ma ei ole sellest eelnevalt rääkinudki, sest pole, millest rääkida. Neitsi Maarja ma ei ole ja mitte midagi tehes rasedaks ei jää. Siinkohal ei piina ma vaest P'd, pigem vastupidi. See täiskasvanute asi jäi meil ära siis, kui mul kõht kasvama hakkas ja me Cooperi esimesi liigutusi tundma hakkasime. P oli lihtsalt üks neist meestest, kellel peas käis klõps ja seda asja ta enam üldse ei tahtnud. See oli üsna ammu.

Pärast rasedust me kumbki väga teemat ei tõstnudki. Esimesed kaks kuud kodus olles oli P ööd läbi üleval lapsega öövalves, kui ma magasin. Tema magas päeval ja seetõttu me veetsimegi üsna vähe aega koos. Olles väsinud, ilma rasedumisvastate vahenditeta (kondoomi me ei tahtnud) ei tulnud see ka üldse teemaks. Mina mõni kord natukene virisesin, kui tekkis tunne, et kas ma ta jaoks enam atraktiivne olengi, olles mind sünnitamas näinud. Vastas, et ta olen ikka, aga ta ei tahtnud mind kiirustada jms. Mis on temast küll väga armas, sest hirm selle teo ees oli ka suur. Endiselt on kusjuures.

Ega see väga levinud pole nii pikalt sellest asjast hoiduda pärast sünnitust, kuid õnneks mu märtsibeebide grupis on veel mõned naised, kellest mõni pole seda asja teinud sellest päevast, kui teada said, et rasedad on. Seega ei tunne ma end väga halvasti, et ma superimelik olen. Vaid natukene.

Esimese sammuna oli vaja endale rasedumisvastane vahend muretseda ja otsustada, mida ma tahtsin. Teadsin, et midagi, millel on palju hormoone sees, ma ei taha. Samuti ei viitsinud ma iga päev tablette nosida, mistõttu spiraal tundus parim variant. Selle jaoks oli mul vaja arsti konsultatsioonil käia, millele järgnes paigaldus.

Konsultatsioonis käisin juba Coventrys, aga neil ei olnud terve kuu aega mulle uut arstiaega anda, et spiraal paigaldada ja selleks ajaks oleks me juba siia ära kolinud. Bradfordis lõpuks võtsin arstiga ühendust, mulle tehti veel üks konsultatsioon üle telefoni ja täna käisingi Mirena spiraali paigaldamas. Märkusena mainiks ära, et rasedumisvastased vahendid on siin riigis arsti käest tasuta, isegi SOS-pilli saab tasuta, kui küsima minna (apteegist otse ostes on see vist mingi 25 naela).

Hirm oli suur, aga põhjuseta. Mõtlesin, et ei saa hullem olla, kui sünnitus, ja ei olnud ka. Enne paigaldust tehti mulle PAP test ka, mida küsisin ja mille kutse mul juba raseduse ajal koju tuli, sest siin kutsutakse kõiki üle 25. aastasi naisi testi tegema. Protseduur ise polnud üldse valulik mul, vaid see hetk, kui spiraal sisse panti, tuli kerge kramp alakõhtu, aga see oli vähem valulik, kui mu krambid tavaliselt päevade ajal. Koju jõudes võtsin paar paratsetamooli, et ebamugav kramp kõhust kaoks ja hetkel on juba täitsa normaalne olla.

Nüüd üks vabandus vähem ja ehk ühel päeval saan üle ka hirmust taaskord süütus kaotada (nii see tundub vähemalt) :P

Olin sotsiaalne ja Cooper nägi teisi beebisid

Bradfordi kolides oli juba plaan siinsete emadega kokku saada. Esmaspäevaks leppisingi paari teise emaga kokku, et läheme kohvikusse istuma. Olles muidu üsna ebasotsiaalne inimene, oli väike hirm sees küll, aga põhjuseta. Mõlemad emad olid väga toredad ning õnneks lapsed on väga hea ühine jututeema. 

Käisime Starbucksis, kuhu õnneks kõik kolm käru ära mahtusid ja me endale tugitoolidega laua saime. Cooper vahis teisi beebisid huviga. Mulle tundusid teised kaks märtsibeebit nii pisikestena ning sain kinnitust, et meil on hiidlaps. 

Teised kaks beebit jäid mingi aeg ilusti emade süles magama, minu kutt pistis väsides aga röökima. Ega ta siis mingi beebi ei ole, et ta emme süles magab. Kui asi hakkas piinlikuks minema ja midagi teda enam ei rahustanud, siis tegime minekut kohvikust. Muidugi nii, kui ta kärru ja liikuma sai, jäi Cooper magama. Käisime kiire tiiru Primarkis, kust ma sain ühe t-särgi £1.50 eest ja ühe kapuutsiga pusa £2 eest. Siis oli koju minek. 

Lahe oli lõpuks ka teiste täiskasvanute peale P rääkida ja nii tore, et nad nii lahedad inimesed on. Kindlasti saab Cooper veel teiste beebidega kohtuda ja loodan, et lähiajal teeme suurema kokkutuleku rohkemate ümbruses elavate märtsibeebidega.

Neiu hoiab poistel pilku peal, kui nood põõnavad. Ainus pilt, mille ma kiirustades meie kohtumise lõpus tegin mälestuseks.

Uus voodi

Nädal tagasi käid kallid vanavanemad Eestist külas ja kinkisid Cooperile lõpuks ometi ka oma voodi. Nüüd ei peagi ta enam kärus või meie kõrval magama.

Mul oli hirm, et Cooper on harjunud sellega, et me teda käruga mööda elamist ringi lükkame, kui teda magama üritame panna, ja et ehk ta siis voodiga ei lepi. Õnneks on ta voodis hetkel ülemisel tasandil, mis natukene õõtsub ja mida saabki õõtsutada, et kutt magama jääks. Ümisema peab muidugi ka.

Nüüd ongi Cooper iga öö voodi saamisest saadik ilusti seal maganud. Lisaks enamus päevaunedest, kui ta oma lamamistoolis või meie voodil (täispuhutaval madratsil) magama ei jää. Oleme väga rahul :)

Esimene katsetus.

Ei lähe magama!

Sein tuli ette. (Enne, kui madrats kohale tuli.)