Meie pere Juno

Tahaks ära mainida, et ma sain elu esimese laenu. Uue diivani ostsime järelmaksu peale, aga selle jaoks annab üks firma laenu ja meie maksame siis selle intressivabalt ära. Üks firma andis laenu, teine saatis peale seda kirja, et nemad ei anna, ärgu siis meie raha tahtku.

Diivani ostsime me DFSist ale ajal ja hinnaks £399.

Selline armas diivan just täpselt Chocolate värvi, nimeks on Juno. Kahjuks lahti ei käi voodiks, aga tundub niiii palju mõnusam kui meie odavad IKEA hetkelised variandid.

Eriti tore on veel vaadata, et diivani hind on nüüd tagasi kõrgeks aetud ja praegu maksab see £798! Nii palju ma küll diivani eest ei maksaks, vähemalt tegime selle ostu ikka väga õigel ajal :)

Kohale jõudmine võtab umbes 9 nädalat, seega oktoobri alguseks peaks see meil kohal olema.

Käisime kinos

Eile oli armas õhtu. Peale tööd läksime otse Uxbridge. Seekord jõudsin mina esimesena, sest ma avastasin, et ühe bussiliiniga saan ma sinna palju kiiremini kui mu varasem variant. Õpin kuni elan! Rogeri päikeseprillid olid poodi tulnud ja ostsime need lõpuks ära, sest 50% ale Prada päiksekatel on ikka päris hea. Mina ei olnud kehvem ja ostsin endale tavapärasest kallimad näohooldustooted proovimiseks, mis siiamaani väga luksuslikud tunduvad.

Ostsime kaks piletid Harry Potteri viimasele filmile, mis oli väga armas üllatus Rogerilt. Tegime McDonaldsis natukene naughty õhtusöögi ja läksime filmile. Seal on põhjus, miks me NII harva kinos käime - teised inimesed. Keskealised naised, kes iga pisiasja peale naerda huilgavad nagu teismelised ja ülekaalulised inimesed, kes endale popkorni sisse ajavad. Film oli iseenesest võimas ja nii pea kui Kindles Potteri raamatud saadaval on, loen ma need kõik otsast lõpuni taas läbi.

Tänane hommik on väga uimane ja mõnus. Pesus käidud, teine kohvitass ees ja lihtsalt nii mõnus on ja kahtlen, et me kodust üldse väljagi läheme.

Mina ja raamatud

Joon vahiveini ja ootan küünelaki kuivamist, et saaks magama minna, mis on suurepärane aeg teha väike postitus teemal "Mina ja raamatud".

Lugema õppisin ma väga väga varakult, sest kui ma pisikene titt olin, õppis mu kallis tädi pedagoogikat ja logopeediks ja mina sain tema väike katsejänes olla. Sedasi õpetatigi mulle sõnakaartidelt lugemine väga kiirelt ära. Tädi on rääkinud, et ma olin veel sipupükstes, kui sõnakaartidelt õigeid sõnu lugesin ning onu imestas, et kas ma päriselt loen. Väikesele lapsele aga ikka jäävad ju sellised asjad kiirelt külge. Isegi kiirkirja õppisin ma iseseisvalt ära õnnitluskaartidelt ja ema märkmikutest, vahepeal pidin vaid küsima emalt, mis üks või teine täht on ja sedasi oli see mul juba enne kooli minekut selge. Käekirjaga olid aga hoopis teised lood, millega ma sain oma elu esimese 3- kolmandas klassis, aga see on mul juba peaaegu meelest läinud.

Raamatuid loeti meie peres palju ning meil oli isegi üks eraldi tuba, kus tervet ühte seina kattis suuuur raamaturiiul ja seda kutsusimegi raamaturiiulitoaks. Eks nõuka-ajal sai raamatuid soodsalt ja ega siis ei olnud ju kõike internetti ja värke ja aega lugemiseks oli palju rohkem. See oli aga tore, sest kooli ajal olid enamused kohustusliku kirjanduse teosed mul kodus juba olemas ja ei olnud mingit raamatukogust laenamist.

Raamatuid lugesin ma palju, sest üksiku lapsena oli mul palju vaba aega ja sõpru ei ole mul iialgi hulgaliselt olnud. Mäletan isegi korda, kus ma hommikul käisin kohalikus aleviku raamatukogus, võtsin kaks raamatut, mis ma õhtupoolikul juba läbiloetult tagasi viisin.

Raamatud aitasid mind ka rasketest olukordadest üle. Näiteks kartsin ma väiksena jubedalt äikes, see ei meeldi mulle isegi praegu eriti veel. Äikese korral tavatsesin ma pugeda teki alla koos raamatu ja taskulambiga, et mõtted äikesemürinast mujale viia ja et ma välgusähvatusi ei näeks. See aitas väga hästi!

Kooliajal lugesin truult kõik kohustusliku kirjanduse läbi ja pea alati lugesin ka mõnda raamatut omal valikul.

See kõik jäi natukene katki, kui ma esmalt Londonisse kolisin. Meeletud töötunnid ja raamatute vähesus andsid tunda. Seega võttiski mul kolm kuud Dan Browni "The Lost Symboli" läbilugemine, mis on tõesti häbiväärne. Mingi hetk hakkasin ma rohkem raamatuid lugema, kuid ruumipuudus piiras mind aeg-ajalt ja raamatukogus ei viitsinud ka alati tuhlamas käia.

Kuni ma sain ma kalli Kindle teiseks abieluaastapäevaks. Väike vidin, kus on mul hetkel umbes 70 raamatut ja mis on imekerge alati kaasas kanda. Praegu loen ma küll iga päev, v.a. ehk paar päeva kuus, kui tõesti aega ei ole. Ma loen bussis kui ma tööle sõidan, lõunasöögipausil, bussis kui ma koju sõidan ja enne magaminekut. Kui juhtub eriti huvitav raamat käsil olema, siis loen seda koju jõudes ka kohe edasi teleri vaatamise asemel. Õnneks teleri vaatamine ongi tahaplaanile jäänud. Ta küll pidevalt taustaks käib, aga ma tõesti ei ole ammu vaadanud, sest alati on midagi muud teha - koristada, kokata, lugeda.

Kallis kaasa ei ole mul nii suur raamatute fänn. Ta eelistab pigem enesebiraamatuid, teaduslikke ja ajaloolisi teoseid, juturaamatud teda ei huvita. Minu eeskujul ta on küll proovinud paari raamatut lugeda, aga ma ei ole teda millekski sundima küll hakanud. Vähemalt saan mina olla uhkelt meie pere raamatunohik olla :)

Tahaks reisida

Tänane päev tõsiselt venis nagu tatt ja mul oli terve päev teisipäeva tunne. Absoluutselt ei tea, kuhu kadus see mõnus on-kolmapäev-ja-pool-töönädalat-on-läbi-tunne. Päike paistis, kandsin seelikut, aga eks 5:40 äratusega ei saagi vist end normaaselt tunda.

Töö on nagu töö ikka. Ahjaa, enne puhkust pakuti ametikõrgendust, millest ma räägin täpsemalt siis, kui kõik on kindel, et mitte ära sõnada :)

Hetkel planeerime aasta alguseks reisi. Alguses mõtlesime jaanuaris, aga teeme vist veebruaris hoopis. Siis puhkused rohkem eemal üksteisest ja riigipühadest. Tädi oma elukaaslasega tulevad nagunii taas aastavahetuseks külla. VÄGA tahaks Trinidadi ja Tobaagosse minna, sest 20-21veebruaril on seal nende superkuum karneval, mis oleks kindlasti väga lahe. Selle planeerimisega peame aga natukene majandamist ja arvutamist tegema, sest see reis tõotaks ka VÄGA kulukas tulla. Samas vaadates kui palju kallis kaasa oma tohutute ületundidega nädalas sisse toob, siis saaksime seda endale täiesti lubada.

Potimajandusest ka, nimelt murulaugu esimesed taimekesed ajasid end mullast läbi ja roosade õitega jõulukaktusele on väikesed juured alla ilmunud. Siiamaani läheb edukalt.

Tänase päeva kõige tähtsam sündmus on see, et täna oleks mu ema 50. juubel olnud. Selleks puhuks ostsime tordi ja šampuse (mingi kallis värk, aga maitseb tunduvamalt kehvemini kui hea Törley) väikeseks tähistamiseks.

Olukorrast kodus piltidega

Nagu eelnevalt lubatud, jagaks natukene pilte ka elamise praegusest olukorrast. 

 Selline on meie vannituba. Vaip on Võru Folgi laadalt 10 Euroga ostetud. Punane korv asjade hoidmiseks tuli TK Maxxist. Peeglis seinal näete ka mu erkroosa hommikumantli peegeldust.

 Dušš on meil vanni kohal ja vannis ei ole me veel kordagi käinud, aga see on mul lähiajal kindlasti plaanis.

 This is where the magic happens! Okei, mitte päris, siin me põõname.

 Vaade voodi poolt. Valge kapi saime IKEAst ale ajal umbes £20 kätte, pärast ale läks hind jälle £80 peale. See suur lehvik ei ole päris lahtiselt kapi peal, ta ikka teeb terve poolringi ära. Roger sai selle kunagi Taimaalt ning selle tahame sama kapi kohale seinale panna.

 Ja vaade voodile. Öökapid saime ka IKEAst lõpuks kätte, kahjuks lambid läksid posti teel katki ja seega Rogeril kappi pole ja mul on vana IKEA lamp, mis hetkel asja ära ajab. Voodit peab ka nihutama, et kõik ikka rohkem tasakaalus oleks ja võrdselt mõlemalt poolt.

 Ja elutuba. Tegin pilti enne koristamist, seega vabandage väikest segadust. Riiulid, diivanid ja tool on kõik IKEAst. Söögilaud ka, kus peal te mu hommikukohvi näete. Vaibad tulevad Rõugest! Üleeile tellisime uue diivani ka DFSi ale ajal, mis on päris korralik ja kallis diivan, mis loodetavasti ikka aastaid kestab. Need odavad IKEA diivanid ajavad asja küll ära, aga see, kus meie laisk kaaselanik oleskles, on küll väga lötsuks ära läinud ja läheb välja vahetamisele.

Ja vaade segamini köögile, kus mu lõunasöögi tegemine pooleli on. Vähemalt on pilt väike ja kõike segadust te nii täpselt ei näe :P Magnet ei hoia kalendrit ka hästi üleval külmikul peale seda, kui ma lehekülge keerasin. Aga sellega ma tegelen veel...

Selline meie väikene pesa hetkel ongi. Elutuppa on siis uus diivan tulemas, nagu öeldud ja ehk kohvilaua ostame ka kunagi ära. Koridorist pilte pole, sest seal pole midagi eriti. Sinna on hädasti vaja kapikesi jalatsite hoidmiseks jms. Vannituppa on ka vaid vaja mõningaid väikeseid riiulikesi, kuhu rätikud laduda saaks ja mul on sahtlikesi oma meigi jaoks vaja.

On juba täiesti kodu tunne ja enamus asjad on paigas just nii nagu me tahame :)

Kiire ülevaade

 - Täna hommikul oli veel aknalaual kolm lihtsalt mulda täis potikest. Tädi õpetusel võtsin neilt päevaseks ajaks kile pealt maha. Töölt koju tulles olid aga basiiliku potist esimesed taimekesed oma ninad välja pistnud. Kilkasin ja hüppasin ja rõõmu kui palju :)

- Käsitööga tegelen ka jälle vaikselt-vaikselt. Eestist võtsin kaasa mõned heegelniidid, mis mul seal alles olid, ja alustasin esmalt käterätile äärepitsi tegemist. Käterätik on ka Eestist tädilt kaasa varastatud, seest need nõuka aegsed vähemalt imavad ilusti vett sisse, mida uued poest ostetud eriti ei tee. See aga juba valmis ja eile alustasin laudliniku tegemist. Taustal näha ka meie ilusat uut punasekirjut vaipa. Elamise pildid on ka varsti siia tulemas, kui kõik toad ilusti koristatud saavad ja siis värskelt peale koristamist teengi pilti, et kõik arvaks, et meie elamine ongi alati selline laitmatu. Ega see enamasti ongi, me tõesti näeme selle nimel ka vaeva.

- Täna sain oma esimese jalka-särgi ka. Manchester Unitedi oma muidugi, sest Roger on nende andunud fänn. Meeste suurus S on siiski natukene suur, aga elan üle. Päris igapäevaselt ma seda särki nagunii ei kannaks.

- Muidu on hirmus väsimus peal. Nädalavahetus läks kuidagi imekiirelt ja tänane tööpäev oli täiesti tappev ja kiire.

- Lähen küürin nüüd näo meigist puhtaks ja siis ilmselt juba ära voodisse raamatut lugema, kuigi kell on alles 21:16, sest väsimus siiski tapab.

Taas vaid kahekesi

Jätkuks sõprade kaotamise postitusele.

Reede hommikul sai tsikk plusspunktid, sest esimese asjana hommikul maksis meile võlgnenud üüri ära ja postitamisest ülejäänud raha.

Laupäeval tuli ta õhtul väga hilja koju. Kummalgi päeval ma süüa ei teinud, seega vaesekene pidi võisaiaga leppima. Too õhtu jõime Rogeriga mojitosid, mida me talle ei pakkunud. Kui oleks tahtnud, oleks võinud suu lahti teha, mida muidugi ei tehtud.

Pühapäeva hommikul ärkasime ja leidsime kirja, kus "sõber" seletas, et tal tööl vahetustes muudatus, ööbib hotellis ja võttis kõik oma asjad kaasa. Ja see oligi kõik. Ei mingit aitähhi ega mitte midagi. Muidu oleks ta esmaspäeva hommikul välja kolinud.

Nüüd oleme lihtsalt kahekesi olles rõõmsad ja tema üle pead ei vaeva. Kui nii raske on isegi mitte just sõpradega lahku minnes "aitäh" öelda, siis mingu tõesti põrgu. Ennem lubas suure suuga meid tänutäheks välja sööma viia abi eest oma esimesel palgapäeval ja mida kõike muud. Ehk mõne aasta pärast jõuab kohale, et ilma meie abita ta vaevalt siia linna sedasi ilma tööta oleks saanud kolida.

Vähemalt see etapp on läbi ja saame rahulikult oma eluga edasi minna.