Seikleme Uus Meremaa lõunasaarel, uue kodulinna otsingutel

Kaks nädalat tagasi pakkisime kõik meie asjad jälle kokku ning asusime teele. Sihtkohata. Natukene kreisi, nagu alati, aga meid ei hoidnud midagi kinni ka. Cooper on nüüd koolist puhkusel, meile ei meeldinud meie elukoht absoluutselt, kuna kolisime sinna tagasi vaid äia haiguse tõttu, oli aeg edasi minna. Kaalusime mitmeid kohti, kuid suureks teguriks meie jaoks oli kuritegevus (meie endises linnas oli mitmeid tulistamisi politsei suunas üsna hiljuti, ei tahtnud, et lapsed sellises keskkonnas üles kasvaks), mistõttu suundusime hoopis tagasi lõunasaarele.

Kaasas oli meil ustav kaubik ja telk, seiklus alaku! Camper Mate äpp on super abiks olnud tasuta ja odavate matkaalade leidmisel.

Sel korral sõitsime mööda mitmeid imekauneid kohti, mida ma veel näinud polnud. Jagan pilte vähekene allpool kiirete kirjeldustega, aga panen põhijutu siia kirja. Christchurch meile meeldis ning seal oleks päris mõnus olnud. Tahtsime väga aga ka Queenstowni näha, kui juba teel olime ja mõtlesime, et käime vaatame ära, kui ei sobi, siis proovime end Christchurchis sisse seada. Vahepeal käisime läbi veel ka Dunedinis, mis meile kohe üldse ei meeldinud, kuigi nii paljud seda kiidavad. Alexandra meeldis mulle aga väga, kohe nii mõnus väikelinna tunne oli. Kuid siis saabusime Queenstowni ja armusime koheselt. See on meie koht! 

Hirmutas küll see, et igalt poolt kuuled, kuidas siin on üüratult kallis ja elamisi pole üldse saadaval. Kuid proovisime. Käisime mõningaid meie eelarves olevaid elamisi vaatamas. Vau, üks oli niiii super, uhiuus maja, aga ausalt oleks see isegi liiga suur olnud ja seda oleks nüri olnud mingite teise ringi mööblitega täita. Lisaks oli see linnast väikese sõidu kaugusel. Käisime vaatamas ühte teist kolmetoalist korterit, mis on QT kesklinnast umbes 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Elamine polnud küll superluks, aga hubane ja meie jaoks piisavalt väike. Eelnevates majades oleme olnud 4toalistes ja alati on 1-2 tuba täiesti kasutamata ja siis ma veedan üle mõistuse aja igalt poolt tolmu koristades, mida ikka jagub. Selle teise jaoks andsime sooviavalduse sisse ja ootasime. Mul sisetunne ütles, et see on meie. Phil nii ei arvanud. Ootasime mitu päeva ja ei midagi, seega kaotasime lootuse. 

Otsustasime, et läheme Christchurci tagasi, kuna seal on paaalju suuremaid maju väga soodsa üürihinnaga. Asusime teele, pidime enne vaid auto esiklaasis oleva mõra ära parandama. Tund aega sõidetud ning tuli kõne kinnisvarabüroost, et see väike korter on meie, kui me tahame! Tuli ülikiirelt teha otsuseid, mis me siis teeme. Kas elada imelises Queenstownis, kuid väiksemas ja natukene vanemas elamises, või suundume Christchurci, kus saaks uhkema elamise, aga ilmselt oleks elu natukene igavam. Tundsime, et see on ikka nii super võimalus saada jalg Queenstowni, et otustasime korteri vastu võtta ning esmaspäeval kolime me sinna sisse! Keerasime kaubiku ümber ja tulime tagasi. veetsime öö hotellis, siis 3 ööd veel telkimisalal (leidsime super koha ühes väikeses linnas mitte liiga kaugel, kus täiskasvanud on 10 dollarit öö ja lapsed tasuta, muidu on freedom camping väga keeruline ja reguleeritud siin piirkonnas, kuna siin on metsikult turiste tavaliselt). Nii et algab uus elu uues linnas :D Nii palju kui ma uurinud olen, siis elamise teeb kallis siin vaid elustiil. Kui tõesti alati väljas süüa, pidu panna ja iga nädalavahetus midagi teha, on kallis. Üürid on siin üldiselt kallid, aga meil joppas nii super väga, et üür on isegi natukene väiksem, kui meie eelmises elamises. Ja oma 200 dollarit vähem, kui enamustes teistes kohtades, mis praegu saadaval on. Lisaks on imeline Queenstowni kesklinn oma aia ja järvega meil väikese jalutuskäigu kaugusel. Kool on 500m kaugusel ning selle kõrval on kaks lasteaeda, kuhu me Amberile ja hiljem ka Hunterile koha leida saame. Plaanis on elada üsna kokkuhoidvalt, käisime tiiru kaltsukates ja siin leidub ikka super asju. Ma sain endale MacPaci pardisulgedega talvejope 20 dollari eest, jumalast korralik! 

Järgmine kord annan ilmselt teada, kuidas meil läheb, kui me juba omas elamises oleme. Nii põnev! 

Mõned pildid ka meie viimasest paarist nädalast. Nautige!

Roaring Meg. Vesi on siinsetes jõgedes just nii imeline sinine.

Vaade Queenstownis järvele. Vau.

Sai täidetud ka pikaajaline unistus ja käisin Wanaka lavendrifarmis. 

Nii super koht see lavendrifarm ikka. Paar aastat tagasi lugesin selle kohta artiklit ja alati on hing sinna kiskunud. Olin nii rahul.

Cooper Wanakas.

Hunter Wanakas ronimas.

Amber Wanakas ronimas.

Kohvi Wakatipu järve kaldal.

Queenstowni Aed, väga armas koht. Sokid kärul kuivavad :D

Lapsed ühe freedom campingu koha peal lustimas.

The Remarkables. Väikesed künkad.

Päris hea vaatega mänguväljak.

Sain ka korraks kleidi selga ja oma matkaselli riietest välja. Tol päeval käisimegi elamisi vaatamas.

Lindis Pass. Mõned hetked peale kõnet, et elamine on meie. Õnneks jõudsime sellise imelise vaateni ära sõita, kust varsti otsa ringi keerasime ja tagasi suundusime.

 

8 aastat kohtumisest ja saatusest

8 aastat tagasi tegi mu tollane tööandja muudatusi, mille tõttu kaotasin novembrikuus töö ning otsisin uut. Käisin paaril intervjuul. Ühes firmas oodates möödus minust kena blond noormees ning mul oli kõht liblikaid täis. Vaikselt mõtlesin, et ehk saan selle töö ja näeks teda veel. Töö oli minu ja hakkasin temaga samas osakonnas tööle. Ta oli arukas, hea huumorisoonega ja saime ruttu headeks sõpradeks, kuna leidsime ühise keele.

Olin tollal küll suhtes, mis aina rusuvamaks muutus. Hakkasin mõistma, et taoline kontroll ja järelvalve ei ole normaalsed. Ei olnud normaalne, et üks mees mu peale karjus, kui pliit piisavalt puhas polnud. Päris rusikaid ta ei vehkinud, paar korda tõukas, aga aina rohkem tekkis hirm, et ehk ühel päeval see muutub. Tuligi päev, kui ta ühe tüli jooksul noaga vehkis. See oli küll vaid hirmutamiseks, aga hirm oli tõsine ja otsustasin, et mul sai kõik.

P oli tol ajal väga toeks, olles alati väga austav selles suhtes, et mul on keegi, seega olime tõesti vaid sõbrad. Kuid üsna ruttu pärast mu eelmise suhte purunemist saime lähedasemateks. Ta oli küll väga ettevaatlik, kuna ma olin just lõpetanud pika ja tõsise suhte, kuid mu sisetunne oli selles kõiges nii kindel ning ma eriti ei pidurdanud. 

Aastad hiljem on meil kolm imeilusat last ning ausalt meie suhe läheb aina paremaks. Algus oli meil natukene raskem, kuid oleme õppinud rohkem kõigest rääkima, mis on nii nii tähtis, mis just alguses kannatas. Kuna otsustasime üsna ruttu pere luua, siis päris kahekesi aega on meil vähe olnud. Meil on aga palju plaane, mis me küll kõik teeme, kui lapsed suuremad on. Meil on nii palju plaanis! 

Ühel päeval just rääkisime, kuidas saatus on küll imeline. Ta oli Inglismaal olnud vaid kuu aega, kui ma teda oma intervjuul nägin. Ta oli eelnevalt aastaid mõelnud Inglismaale kolimisest ning just siis tegi ta selle ammuse soovi teoks. Ja et terve suure Londoni peale sattus ta tööle just sinna firmasse, mis polnud üldse nii super töö. Ja et mu tööandja mu just siis koondas. Ja et meie juhataja John, kellele me tänulikud oleme, otsustas meile mõlemale töö anda. Nii palju pisiasju, mis oleks võinud teisiti minna ja mille tõttu me ei oleks siin kaugel oma kolme lapsega.

Põnev on ka see, et ma alati poolnaljaga mõtlesin, et mu elu armastus on teisel pool maakera. Üsna täpne, Uus Meremaast täpselt teisel pool maakera on Hispaania, mis on püpris ligidal. P samuti tundis alati, et temale sobilik naine ei ole siit kohalik. Ja tal polnud üldse plaanis iial lapsi saada, mis küll minuga kohtudes täiesti muutus ja nüüd ei saa ta pidama, haha. 

Mu hing on nii rahul, et saatus meid kokku tõi. Ootan huviga, mis seiklusi meil veel elus ette tuleb :)

Aasta ilma telerita

Pilt ühel õhtul jalutamas käimisest, Whangarei Town Basin.

Kunangi kuulsin peredest, kes elasid telerita ja mõtlesin, et millised kummalised. Oleme ise nüüd aasta kummalised olnud ja ega väga ei igatse, kui nüüd täiesti aus olla. Üsna kummaline on mõelda, kui palju aega kulutasime mingite suvaliste saadete vaatamisele, kuna nad lihtsalt tulid kanalilt. Täielik aja raiskamine. Mitte, et me nüüd nagu oravad rattas õhtuni paneme või et me iial ekraane ei vaata.

Ekraane vaatame me kõik erinevatel seadmetel, kuid just valime ise, mida vaatame ja kunas. Mul on tavaliselt mõni box set käsil, hetkel vaatan Monki. Minu vaatamise aeg on hommikuti, kui pisidega enne päikest ärkan, või mõnikord ka päeval Hunteri une ajal, kui teised lapsed lasteaias-koolis. YouTube'i videosid ma eriti ei vaata, vahelduseks on TED Talki kõned, kui midagi harivamat tahan või mõni film aeg ajalt. Kuid päeva peale vaatan videosid kokku üsna vähe. Õhtuti asjatan niisama ringi või kui pisid magavad, siis pigem teen käsitööd või loen raamatut ning puhkan kõrvu.

Eelmisel aastal olin näiteks The Chase telemängu suur fänn ja iga päev vaatasin. P'le ütlesin, kuidas ma fakte õpin. Tuleb tunnistada, et ega meelde ei jäänud mitte muffigi. Muid tõsielusaateid pole ma ammu vaadanud. Eriti just need, kus poolpaljad noored kaaslasi otsivad või lihtsalt muudkui pidu panevad ja üksteisega magavad. Talendisaadetest on ka nagu kopp ees juba. Ja ma tean, et ma kõlan nagu tõeline mutike, haha. Seega päris telekanaleid ei igatse, eriti interneti olemasolekul. 

Tunnen, kuidas õhtuti on kohe rohkem aega. Näiteks laste pesemine tundus varem selline ettevõtmine, kuid nüüd ei pane eriti tähelegi, kuna mida muud ma siis ikka teeks. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga inglise tuttavate puhul olen nii tähele pannud, kuidas paljude jaoks on tähtis, et lapsed vara voodisse läheks, et enne magamaminekut lastevaba aeg oleks. Ja too tähendab enamasti teleri ees istumist, tihti veiniga. Mu lapsed pelgavad und ja tihti lähen kohe peale neid voodisse, mis on 21-22 ajal (Amber ja Hunter on enamasti küll natukene enne seda magamas). Aga mulle meeldib, et me veedame õhtuni koos aega, muidu näeks ma neid lasteaia-kooli kõrvalt nii vähe. Tihti üritan küll ennem lugeda, kuid üsna kiirelt hakkab silm ikka looja langema.

Nii et jah, oleme ka telerita imelikud, kuid hea meelega :)

Sotsiaalmeedia limiteerimisest

 

Internet on mind võlunud sellest saadik, kui ma seda teismelisena rohkem kasutama hakkasin. Ma ei ole just kõige seltsivam inimene, kuid interneti vaheldusel suhtlemine on palju kergem. Samuti on palju lihtsam leida mõttekaaslasi. Seega pole ime, et lehed nagu Facebook ja Instagram mind oma haardes hoidnud on. Olen samuti üsna visuaalne inimene ning võin pilte pikalt vahtida, mistõttu olen ma häbiväärselt palju aega kulutanud mõttetule lehtede kerimisele. Lisada sekka väike tunnustus, kui keegi minu piltidele laike ja kommentaare ning pole ime, et see kõik nii sõltuvust tekitav on.

Sotsiaalmeedia kasutamise vähendamisest oleme P'ga korduvalt rääkinud, kuid midagi suurt ei muutunud. Kuni praeguseni. Facebookis pole tegelikult ammu suur postitaja olnud, kuid seal kuulusin mitmetesse gruppidesse, mis mult aega ja aeg ajalt ka närve röövisid. Mõned aastad tagasi paning iga mõttevälgatuse Twitterisse ka kirja, kuid seda pole ma ammu ammu kasutanud.

Instagram on mu suurim patt olnud, kus ma pikalt teiste postitusi jälgisin ning ise palju jagasin. Mu enda konto oli u 8,5a vana ning olin sinna peaaegu 5000 postitust teinud. Seinale, storytesse läks ka palju lisaks. Olin küll üle saanud iga päev postitamise vajadusest, kuid siiski oli see jube aja röövel. Tundsin ise, kuidas võrdlesin end liialt teistega, kuidas ma huvitusin liialt teiste elust ja ei elanud enda elu piisavalt, vahtides telefoniekraani. Samuti olen palju täheldanud, kuidas ma telefonist eemal olles eriti keskenduda ei suuda. Piinlik tunnistada, et mingi tehnikavidin ja mingid saidid minid nii mõjutavad, kuid ma tean, et minusuguseid on tänapäeval palju.

Mistõttu tuli suur otsus oma sotsiaalmeedia üle korrastada. Esmalt lülitasin välja kõik teated telefonil, neid näen alles siis, kui äppi avan, mitte ei piiksu telefon pidevalt. Lisaks Facebookis lahkusin enamustest gruppidest, mis mulle tegelikult midagi juurde ei andnud. Instagrammis lõpetasin paljude teiste jälgimise, kes samuti mulle tegelikult midagi juurde ei andnud ning paljusid jälgisin vaid kohustusest, kuna nad järgisid mind. Sedasi jäid vahele postitused neist, kellest tõsiselt huvitusin, kes inspireerisid. Lisaks tahtsin kõik oma pildid kustutada, kuid kõik korraga tundus võimatu olevat ning üks haaval oleks jube pikk protsess olnud. Seetõttu kustutasin kogu konto ning tegin uue. Nii hea on nüüd olla! 

Mulle ütles oma 3 inimest, et nad teeks sama, aga ei taha pilte kaotada. Mul on küll kõik Googles salvestatud, kuid kui ma kontot kustutama asusin, siis leidsin ka lingi, kus saab kõik oma pildid alla laadida, juhuks, kui keegi sama teha soovib kunangi. Edaspidi kasutan seda saiti/äppi palju otstarbekamalt. Teisi uudistan piiratud aegadel, enamasti öisete imetamiste ajal. Telefon aitab ärkvel olla sel ajal rahulikult, kuid päris raamatu lugemiseks olen ma tavaliselt liiga väsinud, seega mõttetu sotsiaalmeedia sobib selleks. Päeval hoidun neist lehtedest ja elan vaikelu edasi, kuid vabastav on see, et ma ei pea vajalikuks igasugu pisiasju teistega jagama. Uuele kontole veel midagi lisanud pole. Plaanis on, kuid väga valikuliselt ja harvem.

See on küll üsna popp teema hetkel pärast dokumentaali The Social Dilemma, mida ma ka vaatasin. Olin enne seda juba korduvalt vaadanud mitmeid TED Talk videosid samal teemal ning lugenud mitmeid blogiartikleid inimeselt, kes sotsiaalmeediast täiesti loobusid. Seega on see selline pikk protsess olnud, kuid tunnen, et samm õigele suunale. Piirates oma telefonikasutust suudan ma näiteks raamatut lugedes paremini keskenduda, annan lastele kvaliteetsemat tähelepanu ning tunnen üldse rahulikumalt, muretsedes vaid enda ja pere üle, mitte selle üle, mida mingi võõras kusagil lõunaks sööb. Kõike päris ära kustutama ei hakka, kuna ma perest ja paljudest tuttavatest kaugel ning väike suhtlemisvajadus mul ikka aeg ajalt on. Vähemalt praegu, mine tea, ehk see ühel päeval muutub.

Raskusi ületades

Tunnen, et sisemise rahu leidmine läheb aina ladusamalt. Meil on hetkel üsna pingeline periood, kuid leian siiski rohkem hetki, kui keskendun vaid käesolevale ja liialt kõike üle ei muretse. Muretsemata ei saa, kuid suudan end aeg ajalt välja lülitada, mis kindlasti aitab.

Miks pingeline periood? Pere suhtes on kõik hästi, kuid rahaliselt on hetkel natukene raske, mida ilmselt mitmed praegusel koroonaajal tunnevad. Nimelt P otsustas pärast pikka kaalumist aasta alguses tööst paar kuud pausi pidada ja õppima hakata, et natukene karjäärialast suunda muuta. Tollal tööd oli veel vabalt leida ja väikese pausi oleks me hästi majandades üle elanud. Siis tuli koroona, täiesti valel ajal meie jaoks. P'i kursus sai läbi just keset meie karantiini, kui ta ei oleks ühelegi intervjuule saanud minna. Perepeana saab ta õppides elatustoetust, seega otsustas edasi õppida, kuni koroona vähe koomale tõmbab. Kodus kinni olles tekkis tal ka fotograafiahuvi, mida ta siis edasi õppis. Fotograafiat ja digitaalset disaini. Vaatamata kõigele oli mul nii hea meel, et ta lõpuks midagi loovat leidis. Tal on käsi nii hea joonistamisele ja silma disainile, kahju lausa, et ta seda suunda varem püüelnud  pole. Tulevikus oleks foto ja disaini oskus jube hea oma äriks, et mitte kellegi teise heaks elu lõpuni töötada. Igatahes, õppis ja vahelduva eduga hoidis tööpakkumistel silma peal. Muidugi siin on sama juhtunud, mis üle maailma, et paljud on töö kaotanud ning uut tööd pole. Seega iga viisakam töökoht saab kõvasti rohkem tugevaid kandidaate. Elades väikelinnas on tihti tutvus samuti oluline ning kahjuks neid meil eriti ei ole. Ta on paar tööotsa saanud, mis on küll väga nürid tööd ja minimaalne sissetulek, kuid eks praegustel aegadel on midagi parem kui mitte midagi. 

Majandama peame aina kitsamalt ja sellistel aegadel on ju tüüpiline, et kui midagi katki läheb, siis läheb. Näiteks mu prillid. Mul on samad prillid oma 5 aastat olnud ja just nüüd läks üks sang katki. Õnneks päeval on mul enamasti läätsed, prillid vaid enne-pärast magamist, seega kodus saab kleeplindi-parandusega hakkama. Lisaks on meil auto ja kaubik ning ideaalis saaks ühe neist maha müüa. Kuid muidugi kaubik ei lähe nüüd lambist tööle, ise me mehaanikat ei tunne ning puudub raha, et keegi seda vaatama tellida. Ja lapsed aina kasvavad kõigest välja. Ja siis on nad kõik haiged ja meie ustav 7 aasta vanune Brauni kraadiklaas läheb katki. Ja elektriarve on müstiliselt 2x suurem, kui ette planeeritud, kuigi meil ei ole külmikut ei telerit ja aru me ei saa, kuhu see elekter siis läheb. 

Aitab halast, vähemalt sai hingelt ära. Kui ei saa raskemaks minna, peab hakkama paremini minema. Seega vaatamata kõigele on mul hea meel, et ma olen õppinud pisiasjadest õnne tundma. Ma olen nii tänulik, et vaatamata väikestele külmetustele on meie lapsed terved. Ma olen nii tänulik, et kui kaks pisemat ärkavadki 500x öö jooksul, siis saan ma neid soojas voodis tagasi magama imetada, katus peakohal ja turvaline olla. Ma olen nii tänulik, et vaatamata praegusele kesisele menüüle, on meil siiski kõhud täis ja õnneks oskan ma kartulitest üsna mitmekülgseid roogi valmistada. Ma olen nii tänulik, et mul on käsitööoskus, mida ma üritan rakendada, et mõned asjad müügiks teha, et natukene perele lisaraha teenida. Ja me saame hakkama ja see mõõnaperiood läheb üle ja P leiab tasuvama töö jne. 

Alustasin hiljuti Yale'i poolt pakutavat tasuta internetikursust The Science of Well-Being, mis ongi just sellest, et mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja kuidas me ise õnnelikud olla saame. Kel inglisekeeleoskus, soovitan raudselt, väga lahedat infot õpib ja paneb mitmetest asjadest teisiti mõtlema küll. 

Päikest!

Natukene oma kolmest amiigost

 

Meie peres beebit nagu enam ei olegi, mis on tore aga omamoodi imelik ka. Eks Hunter on natukene veel beebikas, vaid 19kuune, aga samas on ta teistest nii teistmoodi ja palju asjalikum nii väiksena, et ei tundu, et ta enam nii beebikas on. Ta on meeletult abivalmis ning teeb paljusid asju ilma, et talle oleks vaja neid öelda. Nt kui midagi maha läheb, siis läheb otsib kusagilt lapi. Üks päev küpsetasin küpsiseid ja ta esmalt pidi viima ühe Amberile ja ühe Cooperile, kui enda oma sööma hakkas. Juttu on ka parajalt. Amberiga on teda võrrelda raske, kuna Amberi kõne on eriti hiline. Aina jutukamaks ta muutub oma väikeses tempos, seega ei muretse. Tema hakkas näiteks piima küsima kui rohkem 3ne oli, Hunter juba nüüd kisab tisse nähes "milk, milk!", haha.

Eile saatsin tädile video, mille ma poistest mänguväljakul tegin, näitamaks, kui hulljulgelt Hunter ronib ja liumäest üles-alla käib. Tädi kommenteeris, et ta ühe koha peal ilusti kuulas, kui ma ütlesin, et tule siia. Jah, ta kuulab meid! Mistõttu on temaga väljas käimine hoopis teine. Cooperil oli periood, kui ta tahtis minema joosta ning Amberil on see veel endiselt, kuid pesamuna tõesti kuulab ja käib ilusti kõrval. Amberi tulise tormakusega ei julge me veel eriti kusagil käia, eriti, kui neid nii palju on. Eile küll ununes mul teda lasteaiast koju tuues kandekott koju. Tavaliselt viskan ma ta sellega endale ruttu selga ja tuleme ruttu koju, oleme vaid 300m lasteaiast eemal, aga mõned sõidutee ületused. Eile lasksin tal käru küljes olevast nöörist kinni hoida ning ma nii imestasin, et ta terve tee hoidiski ilusti kinni ja kõndis kõrval. Paar teist korda, kui ma teiste lasteta olen talle järel käinud ja olen kõndida lasknud, siis pool teed olen ma tal joostes järel olnud.

Nii et mine tea, on lootust, et lähiaastatel julgeme me oma pesakonnaga rohkem väljas käima hakata ka, kartmata, et keegi end eluohtlikku olukorda paneb. Ilmselt tundub natukene ekstreemne, aga küll need lapsevanemad mõistavad, kellel samuti on hullumeelsed lapsed, kes vaid ära joosta tahavad. See ei ole kerge!

Hilise kõnega on meil Amber veel mähetes ka (ma olen üsna kindel, et neil kahel on seos, just kui oodata lapse valmis olekut, mitte treenida kella peale potil käiku). Ilmad hakkavad meil vaikselt soojenema, seega lasen tal ja Hunteril tihti õues paljalt olla, mida nad nõuavad tihti ise. Hunter juba teab, et siis toome poti ka välja ja ta käib ning käsutab siis Amberit "Amber, potty!", haha. Mõlemad meeleldi istuvad potil, kui ma ütlen, et mine proovi, aga mitte essugi ei ole kummagiga ma sinna saanud. Ikka tirtsutavad mööda muru, aga eks harjutame edasi. Toas olles ma neil tirtsutada ei taha lasta, kuna enamasti oleme mängutoas, kus seinast-seina vaip maas ja me üürime, ei tahaks põrandat laste väljaheitega ära rikkuda. Loodame, et saan vähemalt ühe neist suve jooksul potil käima ka, hoiame pöialt.

Cooper on meil endiselt ülitubli suur venna. Hetkel on tal viimane päev puhkust koolist ja nii armas olnud olnud vaid tema ja Hunteriga aega veeta. Muidu on Hunter ja Amber sellised kleepekad, et Cooperile aja leidmine on raske, aga ma iga päev üritan vähemalt korra-kaks temaga mängida ja aega veeta. Ega ta niisama juttu lobiseda ei tahagi, alati ikka oma ettekujutatavaid mänge teha. Viimasel ajal on ta arvutiga rohkem asjalikuks hakanud, mida on nii lahe vaadata. Trükib üsna kiirelt juba ja otsib endale ise Googlest mänge mängimiseks. Peaaegu nagu suur miis! Aga ikka väike ka, mida ma üritan tihti meeles pidada.

Niimoodi nad vaikselt kasvavad ja arenevad. Kõik elavad mul üsna pidevalt seljas, näiteks hetkel trükin nii, et Amber laob oma mänguasju mulle õla peale. Aina rohkem mõtlen sellest, mis ma siis teen oma eluga, kui nad mind sedasi pidevalt oma vastas ei vaja, kuid sellest räägiks teine kord.

Lahutatud!

 

Ajaloo huvides panen kirja, et 18. septembrist 2020aastal olen ma ametlikult lahutatud naine! Lahus oldud küll pea 8a, aga tehtud sai lõpuks.

P'ga läheme kohtumajja ilmselt mingi aeg järgmisel aastal, et ma liialt kaua ametlikult vallaline ei oleks. Teeme vaikselt kahekesi ära, on vaid leida paar võõrast tunnistajateks. Peo teeme siis, kui me Eesti kolinud oleme :)

Kisub jälle kodu poole

Meil on viimasel ajal jälle tõsisemalt jutuks tulnud teema, et mingi aeg Eestis elada. P on seda alati teha tahtnud ja 3.5aastat tagasi ma isegi kirjutasin sellest. Tollal jäi kolimata seetõttu, et me ei olnud abielus ning P ei oleks viisat saanud. Kuid nüüd on mu eksmehest varsti lahutus tulemas ja saame me lõpuks ometi abielluda. Mis tähendab, et me saaks siis rahus kõik koos Eestisse kolida!

Siia kaugele Uus Meremaale kolisime eelkõige, et ta perele ligidamal olla. Kahjuks see ei ole sugugi nii tore välja tulnud nagu me lootsime ning oleme siiski edasi kahekesi lastega. Minu pere küsib endiselt kõige tihedamini, kuidas lastel läheb, tädi regulaarselt nõuab pilte, saadab lastele taskuraha, nagu tõeline vanaema. Siinne ämm elab meist küll kaugel, kuid temagi pea iial ei helista. Ta on meil paar korda külas käinud, kuid pole Hunterit veel kordagi näinud. Hunter on 17kuune... Tal on küll omad probleemid, kuid natukene nukker ikka. Kõige suurem pettumus on olnud äi, kelle juures me lausa esimesed kaks kuud elasime. Kolisime aasta tagasi Whangareisse tagasi, kuna tal diagnoositi vähk ja P jaoks oli tähtis, et ta isa ligidal oleks. Alguses helistas P isale regulaarselt ja käis külas, kuid midagi sealt poolt vastu ei tulnud. Lapselaste kohta küsiti harva ning P sai kõnesid vaid siis, kui isa midagi tahtis. Ta elab meist hetkel umbes 5km eemal ja on Hunterit vaid korra läbi auto akna näinud. Meenutame, et Hunter on 17kuune, mitte vastsündinu... P on korduvalt hakanud mainima muude linna kolimist, sest eks see teeb haiget, et isa on nii ligidal, kuid nii hoolimatu. Palju ta ka pingutab, kui midagi vastu ei saa.

Lisaks ega siinne elu pole lõpmatud rannapäevad ja lillepidu. Siinse boonus on raudselt see, et riik aitab peresid rahaliselt imehästi. Mina saan rahus kodune olla ning P saab poole kohaga tööl käia ja õppida ning elame toetustega ära. Suved on siin küll päikeselised, aga ausalt mingi periood on nii kuum, et õues ei kannata olla. Talved on küll mahedad, kuid majad on nagu kaardimajad, kus seintes pole soojustust ja ühekordse klaasiga aknad on igal hommikul läbimärjad. Kütmine elektriga on kallis. Talvi ma siin eriti ei salli. 

Lisaks aina rohkem mõtleme sellele, millised sõbrad me lapsed saada võivad. Miski, mida ma varem ei teadnud, on see, et siin on meeletult palju gänge ja kuritegevust. Mootorrattagängid oma nahktagidega on üsna tavaline nähtus. Ja nad on julmad. Hirm on suur, et mis siis, kui me lapsed valede inimestega läbi käima hakkavad. Cooper on just eriti õrnake ja tundub, et ta oleks ümbritsevatest sõpradest üsna mõjutatav. Eks Eestis leidu ka igasuguseid, kuid mulle tundub omadest kogemustest, et palju vähem kui siin. Mina tulin ju üsna normaalne välja :)

Seega tunneme, et ehk on aeg hakata töötama selles suunas, et lähi aastal-kahel Eesti poole suund seada. Muidugi on mul hirm, nagu postituses 3a tagasi. 

Seekord eelkõige keele tõttu, kuna mu lapsed räägivad hetkel vaid inglisemkeelt. Olen natukene uurinud, et keelelaagrid vms on küll natukene vanematele lastele (7 ja vanemad, kuid Cooper saab märtsis 7). Kui kellelgi on soovitusi, kuidas hakata neile vaikselt eesti keelt tutvustama, andke aga teada. Või kui keegi on kokku puutunud lastega, kes alles eestisse kolides keelt õppinud, jagage, et ma natukene kindlamalt tunneks. Cooper on ju koolipoiss, kuidas ta saab kohe kooli minna, kui keelt ei oska, või on selle jaoks eraldi koolid või saaks ma temaga koduõpet teha? 

Olen ka uurinud, et kuna ma Eestist nüüdseks üle 10a ära olnud, siis peaks me tagasipöörduja toetust saama, kui ma suudan ära tõestada, et ma nii kaua ära olnud olen, on vaja vaid vanu paberitöid üles otsida. Lisaks viskasin kiire silma üle lastetoetustele, et me oma pesakonnaga oleks lausa ametlikult lasterikas pere ning alates kolmest lapsest saaks tänase seisuga 300 Eurot kuus lisaks. Seega tuleks muretseda vaid töökohtade eest. P on endiselt fotograafiast väga lummatud ning hetkel teeb fotograafiakursust, seega see oleks ehk väike lisaraha tavatööle lisaks. Inglisekeelset tööd ta ehk ka leiaks, sest eelmine kordki sai ta juba intervjuu enne me Eestisse tulekut, mis kahjuks ära jäi, kui saime teada, et viisat ei saaks. Ma küll ei tea, mis ma tegema hakkaks. Olen üle 3aasta kodune olnud, eelnevalt tegin kontoritööd, kuid ehk saaks ka oma inglisekeeleoskust kuidagi rakendada. Kui me oma pisid lasteaeda üldse saaks, kuna emmegruppidest on mulje jäänud, et lasteaiad on üsna ranged mähete, magamise jms suhtes ja mu omad nii ontlikud pole, haha. 

Aga jah... Mõte on olemas, P on superelevil, ma pabistan, teeme ära. Pole paigas, kui pikalt me seal oleks. Ehk mõned aastad, ehk jäämegi, oleneb, kuidas läheb. Kindel on see, et siis on meil küll olemas vanavanemad, kes aeg ajaltki meile puhkust anda saaks lastest. Juba mõte sellest, et vaid kahekesi paariks tunniks välja minna saaks, tundub utoopiline. Ühel päeval tahaks küll elu Austraalias ka proovida, kuid eks seda näitab aeg, mis meist moosekantidest saab. 

Ära häbene ja lahutus-uudist

Tahtsin teha postituse, et mainida, et kui te tahaks iial mulle midagi öelda või ühendust võtta, siis tehtke seda julgelt kas meilides marisaar16@yahoo.com või saatke mulle Instagrammis sõnum. Olen hiljuti paar sõnumit saanud ja ausalt nii armas on kuulda inimestest, kes mu väikest kirjanurka, mis küll super tihti ei täiene, on aastaid jälginud-järginud. Kõik on olnud imelised inimesed, kes ühendust võtavad ja üsna selge, et kui te mu mõtteid aastaid järginud olete, siis oleme ilmselt üsna ühed inimesed!

Mainiks ruttu ära, mida keegi just eelmine nädal küsis, kes mind pikemalt jälginud on. Nimelt, olen ma siiani olnud oma eksiga ametlikult abielus. Eelmine nädal panin avalduse sisse ja täna saatsin talle paberid. Ühepoolne lahutus, seega põhimõtteliselt oleks ma pidanud organiseerima kellegi, kes talle füüsiliselt dokumendid üle annab ja ütleb "you've been served!". Ta veel endiselt UKs, seega sain variandi, et saatsin talle meili, mille pean printima, vanduma ja uuesti kohtusse saatma ja siis varsti varsti tuleb ametlik lahutus ja saan lõpuks P'le mehel minna. Juhuu!

Hetked iseendale

Emaks olemise juures on kõige raskem minu meelest leida aega endale ja patareisid laadida. Eriti, kui ei ole vanavanemaid ligidal, kelle juurde lapsed kasvõi mõneks tunniks minna võiks. P ei ole iial olnud vastu sellele, et ta vaatab lapsi ja ma lähen tuulutan ennast. Siiski olen ma olnud nii kehv oma-aja võtja, tihti peab ta siiski mind peaaegu uksest välja suruma. Seni on need hetked endale olnud pigem linnapeal poodides käimine ja kohvikus lõunatamas. Karantiini ajal tuli meil oma aja võtmine jutuks ning ma mainisin, et ma hea meelega lihtsalt logeleks ja oleks kusagil omaette. Linnas käik oli alati üsna väsitav, seega on sel alati ka ajaline piirang. P oli just päev enne rääkinud, kuidas ta Sydneys elades tihti lambist hotellides käis, kuna talle lihtsalt meeldis ning sellest tuligi idee, et me saaks üheks ööks võtta hotellituba, et seal lihtsalt puhata. Mõeldud, tehtud!

Esialgu mõtlesime isegi, et ehk ma saaks seal terve öö ära olla ja P oli täiesti valmis kodus nii Amberit kui ka Hunterit hoidma, kes mõlemad öösiti korduvalt ärkavad ja vaid minu piimaga uinuvad. Seega tulime välja variandiga, et üürime kahepeale hotellitoa üheks ööks. Mina olen seal check in-i algusest kella 14st kuni 21ni. 7 tundi üksinda! Milline idüll! Mitte keegi ei roni mu otsas, mitte keegi ei vaja mind, keegi ei seisa kõrval ja ei vahi, kuidas ma vetsus käin. Utoopia! Me lastel on hiline ööaeg nagunii, seega P käib mul kell 21 järel, toob meid kõiki koju ja läheb ise hommikuni, kella 10ni, tagasi hotelli oma patareisid laadima. Me ei ole meeletult suures kohas, seega kohalik Distinction hotell on lemmikvariandiks hea vaate, kena toa ja super teenusega. Natukene kulukam, kui niisama tuba kusagil, aga seda nii väärt. Tegelikult nii hull polegi, klubiliikmetena maksab see 150 dollarit öö. 

Oleme seda tänaseks vaid kaks korda teinud, aga ausalt nii mõnus on olnud. Ma alati muretsen head ja paremat süüa, pudel veini. Üritan telefoni võimalikult vähe näppida. Oleme võtnud toad spa-vanniga, seega olen tund aega koos raamatuga vannis vedelenud, kuni ma kuivanud ploomi meenutan. Meil hetkel on vaid dušikabiin, seega eriti luksus. Lisaks avastasin, et viimane üksinda vann oli mul siis, kui ma Cooperit ootasin mis oli üle 6 aasta tagasi. Olen paar korda pärast seda üritanud, aga alati tuleb keegi väike inimene kõrvale nutma ja päris lõõgastuda ei saa. Seega logelen raamatuga vannis, vahin filme, koon, lakin küüsi, naudin! 

Olen tulnud arusaamale, et mulle meeldib üksinda olla. Ma ei ole küll kunangi päris üksinda olnud, aga mulle see ilmselt meeldiks väga. Vanemate kodust kolisin ühikasse, kust kolisin eksmehe juurde, kelle juurest põhimõtteliselt kohe lahku minnes kolisin P'ga kokku ja mul ei olegi päris üksinda oleku aega oma elus olnud. Ma aga nii naudin, kui on hetki, kui ma tõesti üksi olen. See on see, mis minu patareisid laeb. Ma ilmselt elaks hea meelga Tove Janson'i moodi kusagil kivi otsas keset merd, et teistest eemal olla.

Lisaks hotellikülastustele olen paar korda ka lihtsalt linna peal olnud, kui päris hotelli lubada ma ei ole suutnud. All olev pilt oli tunnike restoranis, kus ma ka telefoni hülgasin ja tund aega rahus raamatut lugesin, oma super head vegan-pitsat sõin ja pokaali veini jõin. Nii hea oli!

Ma armastan oma lapsi ja ma armastan oma meest, aga kurat, üksinda olla on hea. Ma trükin seda lauset, kui Amber mu tisse pigistab ja Hunter kõrval rongiga mängib, haha. Hotelli me vist küll nii pea ei saa lubada, aga väike linnatripp omaette kuluks ära küll ja ma arvan, et ma ei sure isegi siis süümepiinades, kui ma seda aega küsin.

Mainiks ära, et ülemine pilt oli üsna pärast meie garantii lõppu, kui kõrvuti lauad veel kinni olid ning ees oleva sildi all olevas lauas keegi istuda ei tohtinud. Ja laud edasi olevat P'i endine kolleeg oma lapsega, väikelinna võlud.

Kassipoiss Gatsby

Kuna meie pere viimane inimbeebi hakkab aina suuremaks ja asjalikumaks saama, siis oli vaja uut beebid. Ma arvan, et inimbeebidest on meil piir täis, seega võtsime endale varjupaigast natukene karvasema loomabeebi, kelle nimeks sai Gatsby.

Gatsby harjus meie perega imekiiresti ja nii armas on näha, kui vahvad lapsed temaga on. Hunter ja Gatsby on kohe eriti suured sõbrad, eks nad ole kõige suuremad eakaaslased ka. Cooperil meeldib ka kass süles istuda, kuid mõnel ööl tahab ta oma toa ust kinni, et kass sisse ei saaks. Amberile ei meeldi kassi üldse nunnutada, aga aeg ajalt ta viskab Gatsbyle taga ajamiseks palle ja muid mänguasju, seega päris savi tal pole.

Varjupaik organiseeris Gatsbyle reisi loomaarstile, et teda steriliseerida, vaktsineerida ja kiibistada. See oli umbes nädal pärast kassi saamist. Cooperile mainisime küll, et viime kassi üheks päevaks ära, aga tal vist läks meelest ära. Viisime kassi ära ja koju tagasi sõites hakkas poiss kõvasti nuttu laskma, kartes, et nüüd kassist ilma jäi. Seletasime ära, et ta peab arsti juurde minema ja homseks tuleb tagasi. Õnneks rahunes ja järgmisel päeval oli nii õnnelik, kui Gatsby tagasi tuli meie juurde. Tunnistan, et endal juba oli natukene tühi tunne kodus, kui karvakera polnud. Talvel on maja ju külm ja nii hea, kui üks soe keha lisaks voodis sooja annab :)

Tagasi normaalsusesse

Uus Meremaa on koroonaviirusest võitu saanud ning meie igapäevaelu on taaskord piiranguteta, va rahvusvaheline reisimine. Cooper ja Amber läksid kooli-lasteaeda tagasi nüüd juba kolm nädalat tagasi, kui meil veel 2. tase oli. Sellel ajal oli vaid käputäis haigeid terves riigis, tundsin turvaliselt. Mõlemad lapsed olid nii õnnelikud, et tegemist jälle said. Cooper küll vist oleks elu lõpuni kodune, aga isegi tal oli tore jälle teiste lastega mängida ja rohkem tegevuses olla. Esialgu kartsin, et ehk Amber võõristab natukene lasteaias, kuna ta seal enne garantiid vaid kaks kuud käis. Kuid ei, esimesel päeval jooksis ta elevusega mängima ja lehvitas head aega. 

Tänaseks päevaks pole meie riigis enam ühtegi haiget, juba mõni päev. Uusi haigusejuhtumeid pole 21 päeva olnud. Kokku oli meil 1504 juhtu, millest 1154 kinnitatud (number, mis WHOsse sadeti) ja teised võimalikud juhud. Koroonaviiruse tõttu suri 22 inimest. Rahvaarv on 5 miljonit, mille juures väga ilusad väikesed statistilised numbrid.

Hoiame nüüd varbaid ja pöidlaid, et mingi meeletu uus laine ei tule. Järgmine samm oleks piiride vähene avamine, eks näis, kuidas see läheb. 

Range kodune garantii meie jaoks küll üliraske polnud, kuna me nagunii kodused inimesed ja suhtlusringkonda kui sellist ei ole. Kuid kolme püsimatu lapsega 24/7 on ikka väsitav. Vaid ühega nädala sees päeval kodus olla on tõeline puhkus. Elamine saab aeg ajalt paariks tunniks korda ja mõnel päeval saan ma lausa koos Hunteriga uinaku teha lõuna ajal.

Kuidas ma oma lastele riideid ei osta

Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et neist saab väga korralikke asju, kui tekkis võimalus kõik uued asjad osta, seda ma ka tegin. Ehk just see nimetus "kaltsukas" tekitab vastumeelt. Nii UKs kui ka siin Uus Meremaal on teise ringi poed alati mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, kellele kõik tulu läheb.

Just lastele keeldusin ma pikalt teise ringi asju ostmast-saamast. Cooperil ja Amberil olid vaid uhiuued riided pikalt. Kuid siis oli meil kaks sissetulekut ja ainult kaks last. Nende väga korralikud riided ma samuti müüsin või andsin ära, aga ise neid ostma ei hakanud. Vaid Amberiga hakkasin ma mingis eas siinsetes humanates käima ja talle vahvaid kleite ostma, kuid tavaliselt ma peale kleitide väga palju rohkem ei uurinud laste riietest. Täiskasvanute omadel käisin paar tiiru üle ja sain väga väga kenad ja korralikud pluusid väga väikese raha eest ja eks nii see vaikselt hakkas.

Kui ma Hunterit ootasin, siis keegi pakkus Facebookis kasutatud riideid esimeseks eluaastaks $20 eest. Mõtlesin, et proovin sedasi pimesi ostmist. Ja vau! Suur kastitäis riideid ja nii korralikud! Keegi teine pakkus siis portsu vastsündinu riideid täiesti tasuta. Päris uhiuue beebi riideid oleks juurde vaja olnud, seega võtsin selle pakkumise ka vastu. Ja jälle oli tegemist ülimalt korralike riietega. Seega, enne Hunteri sündi oli tal korralik kapp riietega olemas ja nende jaoks ma ise kulutasin väga minimaalselt.

Mainiks ära, et siin antakse tasuta asju väga tihti ära. On neid, kes müüvad, aga ka neid, kes väga tihti lihtsalt annavad ära. Oleme ise samuti teinud näiteks kolides. Nii riideid, mööblit kui ka muud kraami. Enamasti käib see Facebooki kaudu, nii eraldi tasuta andmise (pay it forward, mis tähendab, et kellegi heateo tasuks teed ise kellelegi teisele edasi heateo) gruppides kui ka kohalikes emmede gruppides. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja õigel ajal jaole saada.

Sedasi olengi ma hakanud meie lastele riideid saama täiesti tasuta. Kõik mis neile väikeseks jääb ja veel korralik on, läheb järgmistele edasi admiseks. Mõned üksikud riided siit sealt olen neile ostnud ka ning need panen tavaliselt ka edasi andmise pakkidesse, et järgmistele kasutajatele rõõmu teha. 

Näiteks kui me Whangareisse tagasi kolisime oli meil väga minimaalne garderoob. Küsisin ise julgelt kohalikust emmede grupist, et kas kellegil oleks midagi ära anda või soodsalt müüa, sest muidugi on kõigil lastel samal ajal kasvuspurt. Mõne jaoks oleks ehk küsimine ülimalt piinlik, aga seda samuti tehakse siin nii tihti ja see on nii tavaline. Mainiks ruttu ka ära, et lapsed käivad siin kõik üldiselt üsna suvakalt riides ning lasteaias käiakse meelega vanemate ja rokasemate riietega, sest need saavad mustaks nagunii. Suurlinnades on see raudselt teistmoodi ja on meie vähe chillimas linnas ka neid, kes lapsed uhketes riietes lasteaeda saadavad ja siis kasvatajatele ütlevad, et nood silma peal hoiaks, et laps mustaks ei saaks. Mis on ju üsna jabur. Igatahes, küsisin ja vaid paari inimese käest sain NII palju asju ja nende eest nad midagi ei soovinud. Pakkisin meie väikeseks jäänud riided kokku ja andsin samuti edasi.

Näiteks eile just pakkus üks naine 2aastase poisi riideid ära anda. Hunter on meil hetkel umbes 18-24kuu riietes, mõned üksikud esemed on täpselt 1aastase suurusele,  kuna ta on nii pontsu. Saime sellise hunniku:

Sorteerisin läbi ja paar asja läksid ära viskamisele, kuid enamus olid väga väga korralikud. Mõned lähevad juba nüüd selga ja enamus ootavad veel paar kuud kasvamist, kuid vähemalt oleme järgmiseks kasvuspurdiks valmis. Ja lähipäevil saan jälle meie väikeseid riideid sorteerida ja neist lahti saada.

Kuna ma ei ole pea kolm aastat tööl käinud ja midagi sisse ei too, siis ma ise tunnen, et see on vähemalt minu viis panustada meie majapidamisse. Väga vaesed me ei ole hetkel, kõhud on täis ja maksud makstud, aga ega me päris priisata ka ei saa. Lisaks on taaskasutuse teema mulle aina rohkem hingelähedane ja ma tunnen hästi, et ma ei osta hulga masstoodetud riideid, sest need oleks ainsad, mida meie eelarve lubada saaks.  

Samuti teen natukene koostööd ühe üsna uue heategevusorganisatsiooniga meie linnas, mis päästab kangaid-riideid prügimäele minekust. Teeme omakorda koostööd kohaliku Salvation Armyga ning sorteerime läbi riided, mis nad muidu prügimäele saadaks. Tihti on neist väga korralikke asju, kus vaid väike auk või väike plekk või puudub nööp. Meil on grupp vabatahtlikke, kes neist siis midagi uut teeb või nad ära parandavad. Mõned riided, kusjuures, on lihtsalt täiesti korralikud ja meie jaoks arusaamatu, miks nad äraviskamisele mõeldud on. Kuid selle jaoks me neid päästamegi! Palju läheb asju teistele heategevusorganisatsioonidele ning vabatahtlikud ise saavad ka mõned esemed, kui midagi silma jääb. Oma mudilastele olen sealt paar asja saanud. Näiteks Amberile ühe talvejope, mille sisemine vooder oli natukene katki, kuid väljastpoolt oli väga korralik. Parandamine võttis mul mingi 5 minutit ja lapsel jope olemas. Veebruaris avasime just oma väikese poekese ka, kus me ümbertehtud esemeid müüme ja algus, enne koroonat, oli väga edukas. Minu panus on ribadeks lõigatud t-särkidest uute asjade tegemine, heegeldan ja koon neist igasugu asju. Paar naist teevad sama ning õmblejaid on meil ka üsna mitu. Vahva seltskond ja me teeme midagi head, mis on super.

Lõpetuseks mõned pildid näitamaks, mida lapsed siis kannavad ka. Päris kaltsakad nad ei olegi :)

 

Iseennast leides

Kui naine saab emaks, siis tihti tuleb teemaks, kuidas nad ei taha oma endist ennast kaotada, kuidas nad ei tunne nagu vana "mina" või kuidas nad mingil hetkel selle vana "mina" taaskord leiavad. See on minu meelest sama jabur, kui raseduseelse figuuri võimalikult kiire taastamine, sest olgem ausad, pärast rasedust ja lapse saamist ei ole mitte midagi enam endine. Kuidas saab olla sinu "mina" täpselt see, mis ta ennem oli, kui sul on juures hing, kelle eest hoolt kanda. Enamasti peaks prioriteedid ikka täiesti muutuma ja see on täiesti normaalne. Muutus ei ole halb! Me ei pea olema täpselt sama mõtteviisiga 30selt kolme lapse emana, nagu me olime 20selt vallalisena. Mitte, et me 20selt halvad oleks olnud, pigem täiesti normaalsed 20sed. Kuid muutust ja arengut peaks pigem tähistama ja nautima, mitte arvama, et maailma lõpp on, et me pole vanad "minad".

Viimaste kuude jooksul olen ma hakanud palju rohkem tähelepanu pöörama enda "minale". Pere pisim aina kasvab ja reaalsus on see, et ühel päeval ma enam ei ela selles beebimullis ja ei ole lihtsalt ema. Aga kes ma siis olen? Mis on see, mida ma hindan? Mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Tunduvad nagu üsna lihtsad küsimused, aga kui neile tõsiselt keskenduda, siis nad nii lihtsad ei olegi. 

Tegin Myers-Briggsi isiksusetesti, mille tulemus minu jaoks oli INFJ. Uurisin just, et see test on täiesti eesti platvormidel ka olemas, ning selle saate teha SIIT. INFJ on selle lehe järgi "Südametunnistusega humanist". Lingitud artikkel on üsna lühike, aga inglisekeelseid kirjeldusi lugesin tõsiselt süvenedes rohkelt. Tore oli kogeda äratundmisrõõmu ja arusaamist. INFJ on nimelt üks haruldasemaid isiksusetüüpe, mis seletab, miks ma nii tihti tunnen, et ma ei ole teistega samal lainel. Seda on raske seletada, aga ma tihti tunnen, et ma ei sulandu seltskonda. Ma ei oska, ja tihti ei taha, n-ö väikejuttu teha. Mu huvid on tihti teistest väga teised. Mind tihti lihtsalt ei huvita, kuidas kellelgi suvalisel läheb, mis tähendab, et sõprussuhteid luua on mul üsna raske. Samas ma ei tunne, et mul olekski palju sõpru vaja. Ma naudin üksi olemist ja mul on mu pere, kellest täiesti piisab, mul ei ole rohkem selliseid lähedasi inimsuhteid vaja. Kui nad juhtuvad, on tore, aga ma ei VAJA, et mul rohkelt sõpru oleks. Ei, see ei tähenda, et ma eriline oleks, ma olen lihtsalt teistmoodi. Emotsionaalne introvert, kes tunneb palju ja mõtleb pisiasju üle. Nii vabastav oli aga mõista, et ma ei ole katki ja ma ei ole imelik, et ma rohkem teiste moodi ei ole. 

Isolatsiooni alguses registreerisin end tasuta lühikursusele nimega Budism ja Moodne Psühholoogia, Princetoni Ülikooli kaudu. Olen väga hakanud tähele panema, kuidas midagi nagu suunab edasi ja et ehk juhus ei olegi alati juhus. Nimelt üks koolikaaslane, kelle sotsiaalmeedia postitusi ma tavaliselt ei märkagi, jagas linki tasuta mainekate ülikoolide internetikursustele. Vaatasin nimekirja, mõtlesin, et kui lahe, aga selleks mul raudselt aega ei ole. Kuid meelest ei läinud ning registreerisingi end lõpuks ülalmainitud kursusel. Ma ei teagi, miks ma selle valisin. Psühholoogia mulle meeldib, aga budismist ma eriti palju ei teadnud. Kuid hakates kursust läbima oli tõeline lambipirni hetk, et budism on nii sarnane sellele, mida ma hindama olen hakanud, nagu lihtne elu, minimalism jne. See on lihtsalt nagu samm edasi samas teemas.

Ei, ma ei hakanud üleöö budistiks, aga selle kohta õpin ma edasi ja see tõesti võlub mind. Usust õppimine ei tähenda ka seda, et ma iga päev tundide viisi selle kohta loeks, vaid siis, kui ma selleks aega leian, mida mu mudilaste kõrvalt meeletult ei ole. Samas mulle meeldib, et mul on siis aega selle kõige üle mõelda. Leidsin ka eesti keeles päris hea sissejuhatuse budismi huvilistele - SIIT. Kõike ma järgima ei hakka, kuid mitmed selle mõtteviisid tahan ma enda puhul rakendada küll. Sellest kõigest rohkem, kui ma rohkem ise mõistan. Mediteerimist ja joogat tahan ka väga proovida, aga 24/7 lastega koos olles on need veel võimatud. Üks hommik proovisin ühte superlihtsat ja lühikest joogavideot. Nii kui lapsed nägid, et ma midagi teistmoodi tegin, ronisid nad mul sõna otseses mõttes seljas. Iseenesest liigutused mulle meeldisid, aga kahjuks jah hetkel ei ole seda omaette olemise aega. Kuid ma uurin selle kohta edasi ja küll kunangi tuleb ka aeg, kui ma oma päeva rahuliku joogaga alustada saan ja päeva rahustava meditatsiooniga lõpetada saan. 

Samas mõistsin, et minu jaoks on kudumine-heegeldamine nagu omaette meditatsioon. Kui ma tunnen end pingelisena, siis need tegevused maandavad mind väga hästi. Neid tehes ma tihti ei mõtle maast ja ilmast vaid keskendun käesolevale tegevusele ja puhkan hinge.

See teekond oma sisemaailma avastades ei ole alati lihtne. Tuleb võtta samm tagasi ja mõista, mis on meie head ja vead ja kuidas neid kõige paremini rakendada. Kuid see teekond end avastades on põnev ja väga positiivne.

Koroonapäevik Uus Meremaalt

Lammas all paremas nurgas.

Ajaloo huvides ei saa mitte kirja panemata jätta preagusest COVID-19 pandeemiast. Täitsa lõpp, mis meie elu jooksul ikka toimub, tõeline ajalugu. Ja üsna hirmus ajalugu.

Esimesi uudiseid sellest lugeda oli üsna absurdne. Tollal polnud meil siin maakera kukla all veel ühtegi tuvastatud haiget, kui Hiinas oli hullus ja Euroopas viirus aina rohkem levimas. Siis hakkasid vaikselt tulema, esmalt 5 juhtu, paar veel, mõni päev ei ühtegi. Pikalt olid nendeks vaid sisse reisinud inimesed. Tänaseks (3aprillil) on testitud ja kinnitatud haigeid 723 ja vaid üks surm. Paranenud on üle 90 inimese, mis on samuti super.

Me olime väga heas positsioonis selles mõttes, et saime teiste riikide peal näha, mis toimub ja meie riigil oli aega selleks valmistuda. Mistõttu kuulutatigi meil üsna varakult välja neljas tase ning kõik läks lukku. Esmalt suleti koolid-lasteaiad, mõni päev hiljem tuli pommuudis, et kuulutati välja tase 3 ja kahe päeva pärast tuleb tase 4 (see oli siis 25märtsil, mu nimepäeval, ning vähemalt 4 nädalaks). See tähendab, et kõik peavad olema oma kodus (va hädavajalike tööde tegijad) ja vaid hädavajalikud teenused on saadaval. Kodu ja selles olevaid inimesi kutsutakse siin mullideks ja teiste mullidega kokku saada ei tohi. Politseil on võim inimesi arestida, kui nood mingeid kokkusaamisi korraldavad. Üldiselt loetu põhjal on meil üks karmimaid garantiine. Kõik aga selleks, et viirus võimalikult ruttu kontrolli alla saada ning et me võimalikult ruttu tavaellu naaseda saaks. Ma olen sellega isiklikult väga nõus.

Toidupoed on muidugi avatud, kuid neiski on suured piirangud. Mina ise poes käinud ei ole, P on garantiiniajal selle töö enda peale võtnud. Esmalt lubatakse poodi vaid teatud arv inimesi, mis tähendab, et poodide uste taga on enamuse aja pikk pikk järjekord, sest inimestel peab 2 meetrit vahet olema. Meie ostame oma toidud enamasti Pack N Save poest, kuhu väga kiirelt lisati kaitse-ekraanid töötajate ja ostjate vahele ning igasugu lisaseinad. Väga super minu meelest. Hullu ostlemist tuli siin samuti ette, mistõttu on enamustel asjadel kahe asja limiit. Mis tähendab küll näiteks, et meie pere peab tihedamini poes käima. Kaks pätsi saia kestab meil maksimum 2 päeva. Samuti joome me sojapiima ja see tuleb vaid liitrites pakkides. Külmikut meil hetkel ei ole, kuna liha ja muid loomseid tooteid mitte tarbides oleks meil see üsna tühi. Sojapiima alati tarbime päevaga ära ja riiulil olles on see täiesti okei. Jahu on küll üks asi, mida pole nädal otsa kusagilt poest leidnud. Täitsa hulluks ajab, sest ideaalne aeg lastega küpsetamiseks ja emotsioonide ära söömiseks. Üks päev küll lasksin kaerahelbed läbi köögikombaini ja tegin ise jahu, et õunakrõbetikku teha. Leidlik peab olema ja väga hea tuli välja. Lisaks, kui P toidukraami koju toob, siis ma alati puhastan selle antibakteriaalse vahendiga üle. Igaks juhuks.

Mida me siis teha tohime? Mitte eriti palju! Kodust välja võib minna jalutama vaid kodu ligidal, kuhugi terviserajale või randa selleks sõita ei tohi. Enamus poed on kinni, osta saab vaid eluks vajalikke asju. Esmalt olid ka kõik riiete poed kinni, kuid nüüd mõned internetipoed tehakse lahti, sest talv tulekul ja eks selleks ole riideid vaja. Toidukohad on endiselt suletud, kiirtoitu kusagilt endale koju tellida ei saa. Mul oli kogemus üks päev apteegis käia, mis oli üsna ulmeline. Hunter sai endale väikese infektsiooni ning arstiga telefoni teel konsulteerides saatsid nad retsepti apteeki, kust ma kreemil järgi käisin. Apteeki sisse ma ei saanudki, neil oli laud ukse peal ees, töötajatel kindad käes ja maskid ees. Küsiti mult ukse peal, mida soovin ning toodi see kätte. Väga sürr oli.

Kuna me oleme muidu väga kodune pere nagunii, siis muidu see meid väga hulluks ei aja. Meil on piisavalt suur maja, et kõigil on ruumi. Meil on oma väike aiake, kus lapsed ringi joosta saavad ja kus me värsket õhku nautida saame. Sel ajal korteris istumine oleks küll surm. Õnneks ilmaga on meil ka vedanud ning mõnus 23-24kraadine sügisilm päeval. Cooperile on seletatud küll, miks me kodus oleme, aga tal on sellest üsna savi. Ega me kodus sellest liialt ei räägi ja teda seetõttu ärevaks tegema ei hakka. Koolist on tal õppimist kodus ka, kuid pigem on see, et tee palju jõuad. Iga päev kindlaid asju tegema ei pea. On paar vihikut kirjatöö ja matemaatika jaoks ja mõned raamatud lugemiseks. Väga lastesõbralik variant. Palju ma tal ei käse teha ja kahe teise puugiga on see raske ka, kuna nad on alati seljas ja ma ei saa kahjuks suurema poisiga lihtsalt istuda ja õppida. Muidu mulle see meeldiks, kui saaks temaga vaid rahulikult istuda.

Kolme lapsega kodus muidugi sel ajal igav ei hakka. Hoopis vastupidi, pärast oleks puhkust vaja! Teen interneti kaudu tasuta kursust ka lihtsalt huvi pärast, teemaks Budism ja psühholoogia. Väga põnev. Üldse olen sel perioodil hakanud rohkem uurima vähe hingelisemate teemade kohta, nagu näiteks Budism, mediteerimine jne. Minimalism ja lihtne elu on mulle paar aastat hingelähedased olnud ning tundub väga õige järgmine samm. Päris Budistiks ma üle öö ei hakka, kuid neil on palju väga häid õpetusi, mida oma elus rakendada. Mediteerimist ma samuti veel proovinud ei ole, kuna mul lihtsalt ei ole üksinda aega hetkel. Harva saan isegi vetsus üksinda käia! Kuid loen ja õpin ja küll kunangi proovin ära ka.

Tänaseks poolteist nädalat oldud, kaks ja pool vähemalt veel, kui just seda perioodi ei pikendata. Saame vabalt hakkama :)

Kuuene Cooper

Meie kõige suuremal pisikesel oli ka lõpuks sünnipäev ning nüüd on ta juba kuuene. Vaadates alumist pilti, küll on alles kasvanud! Selle karu tõi P talle päev pärast sündimist, kui ta meile haiglasse järgi tuli. Amber ja Hunter ei saanud midagi, esiklapse rõõmud.

Päris pidu pole Cooperil endiselt veel kordagi olnud. Pole peret ligidal ja ta pole veel ühes koolis piisavalt pikalt olnud, et sealt sõpru koju kutsuda. Koolis on ta nüüdseks jälle veebruari algusest saadik käinud. Meil on kodu ligidal kolm kooli, mis on jalutuskäigu kaugusel, sest ma ju endiselt ei sõida. Üks tavakool ja kaks kirikukooli. Tavakool meile ei sümpatiseerunud. Katoliiklik kool on üks linna parimaid algkoole, kuid neil polnud vabu kohti mitteusklikele. Viimane valik oli Seitsmenda Päeva Adventistide kool. Tegemist pisikese ja koduse kohaga, umbes 40 õpilast (1-8klass), kuhu tundsime, et Cooper oma natukene õrnema hingega sobiks hästi. Maksab natukene, aga see on seda väärt. Tal tekkisid väga ruttu oma sõbrad, kuigi enamus õpilasi mängivad tihti koos. Õppimine läheb samuti hästi, ta õpetaja on korduvalt maininud, kui hästi ta loeb. Oleme selle valikuga väga rahul.

Kuuene Cooper on endiselt toiduga ekstreemselt valiv. Seega kooki sünnipäevaks ei saanud, kuna ta ei söö ühtegi kooki. Selle eest, minu rõõmuks, meeldivad talle minu kaneeliküpsetised ning õige pool-eestlasena tellis ta endale hoopis kringli pidupäevaks. Tähtsale päevale kohaselt tegin selle kuuekujulise.

Milline kuuene Cooper on? Esmalt mainiks ära, et me iga päev imestame, et kuidas ta meil nii hästi välja kukkunud on. Eriti kui ta väiksema õe ja vennaga tegeleb. Ta on nii rahulik ja leplik nendega, aitab hea meelega jne. Tõeline super suurem venna. Muidu ongi üsna asjalik meil, kuigi ega ma palju tal teha ei käse kodus ja naudib lapsepõlve.

Huvidest meeldivad talle eelkõige videomängud ja superkangelased. Kui väiksena oli ta suur autode fänn, siis nüüdseks on tal neist sügavalt ükskõik. Tal on imeline kujutlusvõime, mida ka ta õpetajad korduvalt maininud on. Tihti teeb ta ise jutukesi, mis tähendab, et ta läheb kuhugi natukene omaette ja siis mängib terve näitemängu maha, enamasti küll teemades mingi võitlus. Näiteks üks päev koolitööd tehes (kuna koroona tõttu on meil koolid kinni hetkel, millest teen eraldi postituse) pidi ta mõtlema loomi, kes djunglis elavad. Tavaliste loomade asemel tegi ta oma versioonid, gorillast sai gorilla ja elevandi segu, ahv oli ka mingi teise loomaga segatud jne. Täitsa põnev, mis tal kõik sealt peakese seest välja tuleb.

Suur videote fänn on ta meil ka ning jälgib üsna mitut YouTuberit, kes enamasti mängude teemalisi videosid teevad. Hoian alati kõrva peal, et tegemist ikka lastesõbraliku videoga oleks. Issiga aeg ajalt üritavad oma videosid ka teha, aga issi on natukene aeglane nende kokku panekul. Muidu, kui ta videosid ei vaata ja jutukesi ei tee, siis üksinda ta väga palju mängida ei taha ja sunnib meid päevas korduvalt mängima. Eks paar korda teeme mängu ära, paari pisema kõrvalt, kes on parajad koaalad, on väga raske seda aega leida, aga natukene ikka leiame.

Sünnipäevakingiks sai ta Ryani roboti, millest pilti ei olegi. Seda tahtis ta poest juba kuude viisi. Muidugi nüüd, kui me lõpuks talle selle olime valmis ostma, ei olnud seda kusagilt Uus Meremaalt saada. Leidsime USA Amazonist, kust see topelt maksis, aga oli seda väärt. Lisaks sai ta naljade raamatu ja heegeldasin talle Kick the Buddy mängust Buddy, millega ta samuti super rahul oli.

Igati super poiss see meie esiklaps, kes on öelnud, et ta ei taha iial meie juurest välja kolida. Eks paarikümne aasta pärast vaatame, kas see lubadus tal pidama jäänud on :)